põrnitseb mind. „Minuga oleks kõik korras olnud. Ma olin Kate’iga.”
Temast oli küll kasu!
„Ja see fotograaf?” nähvan ma.
„José lihtsalt käitus kohatult,” ütleb ta, tegemata mu muretsemisest väljagi, ja heidab oma sassis juuksed üle õla.
„Tore, järgmine kord, kui ta kohatult käitub, peaks ehk keegi talle kombeid õpetama.”
„Sina oled jah see distsiplineerija,” turtsub ta.
„Oh, Anastasia, sul pole aimugi.”
Ma kujutlen teda mu pingi külge aheldatuna, kooritud ingverijuur kannikate vahel, et ta ei saaks neid kokku pigistada, ja sellele järgneb mõistlik rihma või piitsa kasutamine. Jah … See õpetaks talle, et ei tohi nii vastutustundetu olla. See mõte on tohutult kütkestav.
Ta vaatab mind pärani silmi ja unelevalt ning see tekitab minus ebamugava tunde. Kas ta suudab mu mõtteid lugeda? Või lihtsalt vaatab ilusat nägu.
„Ma lähen duši alla. Või tahad sina esimesena minna?” ütlen ma, aga ta muudkui vahib edasi, suu lahti. Isegi nii on ta üpris kena. Talle on raske vastu panna ja ma luban endal teda puudutada, libistades pöidlaga üle ta põse. Tal jääb hing kinni, kui ma ta pehmet alahuult paitan.
„Hinga, Anastasia,” pomisen ma, tõusen püsti ja teatan, et hommikusöök saabub veerand tunni pärast. Ta ei ütle midagi ja ta teravmeelne suu on korraks vait.
Vannitoas hingan ma sügavalt sisse, võtan riidest lahti ja astun duši alla. Mul on kiusatus oma riistaga midagi ette võtta, aga tuttav hirm avastamise ja avalikuks tegemise ees, mis on pärit mu varasemast elust, hoiab mind tagasi.
Elenale see ei meeldiks.
Vanad harjumused.
Kui vesi mulle pähe voolab, meenutan meie äsjast kohtumist väljakutseid esitava preili Steele’iga. Ta on ikka veel siin, minu voodis, niisiis ei saa ma olla talle täiesti vastumeelne. Ma märkasin, kuidas tal hing kinni jäi ja ta pilk mulle toas järgnes.
Jaa. Lootust on.
Aga kas see teeb temast hea alistuja?
Täiesti selge, et sellest elustiilist ei tea ta midagi. Ta ei saaks öelda isegi „kepp” või „seks” või mis iganes eufemisme raamatukoidest tudengid tänapäeval keppimise kohta kasutavad. Ta on üsna süütukene. Tal on ilmselt ette tulnud natuke amelemist selliste poistega nagu see fotograaf.
Mõte ta amelemisest kellega tahes valmistab mulle meelehärmi.
Ma võiks lihtsalt küsida, kas ta on huvitatud.
Ei. Ma pean talle näitama, mis see on, enne kui ta nõustub minuga suhtesse astuma.
Vaatame, kuidas me kumbki hommikusöögi ajal käitume.
Loputan end kuuma duši all seistes seebist puhtaks ja valmistun järgmiseks raundiks Anastasia Steele’iga. Ma panen vee kinni ja astun duši alt välja ning võtan rätiku. Kiire pilk aurusesse peeglisse, ja ma otsustan, et jätan habemeajamise täna vahele. Hommikusöök on kohe siin ja mul on kõht tühi. Ma pesen kiiresti hambaid.
Kui ma vannitoa ukse avan, on ta voodist väljas ja otsib oma teksaseid. Ta näeb oma pikkade jalgade ja suurte silmadega välja nagu ehmunud hirveke. „Kui sa oma teksaseid otsid – ma saatsin need pessu.” Tal on tõesti ilusad jalad. Ta ei tohiks neid pükste all peita. Ta silmad lähevad kissi ja ma arvan, et ta hakkab minuga õiendama, seetõttu ütlen, miks. „Need olid su oksega koos.”
„Oh,” ütleb ta.
Jah. „Oh.” Noh, mis teil selle peale öelda ongi, preili Steele?
„Ma saatsin Taylori teiste teksaste ja kingade järele. Need on kotis tooli peal.” Ma noogutan poekoti suunas.
Ta kergitab kulmu – üllatunult, arvan ma. „Ee … ma lähen duši alla,” pomiseb ta ja justkui järele mõeldes lisab: „Aitäh.”
Ta haarab koti, põikab minust mööda, sööstab vannituppa ja lukustab ukse.
Hmm… Kiiremini poleks ta saanud sinna joosta.
Minu juurest ära.
Võib-olla olen ma liiga optimistlik.
Meelt heites kuivatan end kiiresti ja panen riidesse. Elutoas vaatan läbi oma meilid, aga midagi pakilist pole. Mind katkestab koputus uksele. Kaks noort naist toateenindusest.
„Kus te tahaksite hommikust süüa, sir?”
„Söögilaua ääres.”
Tagasi magamistuppa minnes taban nende vargsi pilgud, aga ei tee neist väljagi ja surun alla süütunde, et olen nii palju süüa tellinud. Me ei söö kunagi seda kõike ära.
„Hommikusöök on kohal,” hüüan ma ja koputan vannitoa uksele.
„H-hästi.” Ana hääl kõlab kuidagi tuhmilt.
Elutoas on hommikusöök laual. Üks naistest, kellel on hästi tumedad silmad, annab mulle allakirjutamiseks tšeki ja ma ulatan neile rahakotist paar kahekümnelist.
„Suur tänu teile.”
„Kutsuge toateenindus, kui soovite, et laud ära koristataks, sir,” ütleb preili Tumesilm koketse pilguga, nagu pakuks midagi rohkemat.
Mu jahe naeratus peletab ta eemale.
Ma istun laua taha, ajaleht käes, valan endale kohvi ja hakkan omletti sööma. Mu telefon sumiseb – sõnum Elliotilt.
Kate tahab teada, kas Ana on ikka elus.
Ma muigan, tundes kergendust, et Ana niinimetatud sõber temale mõtleb. On selge, et pärast kõiki eilseid proteste pole Elliot oma riistale siiski puhkust andnud. Ma saadan talle sõnumi.
Ana ilmub mõni hetk hiljem: juuksed märjad, seljas ilus sinine pluus, mis ta silmadega sobib. Taylor sai hästi hakkama; ta näeb kena välja. Ta laseb silmadel üle toa rännata ja märkab kotti.
„Pagan, Kate!” pahvatab ta.
„Ta teab, et sa oled siin ja täiesti elus. Ma saatsin Elliotile sõnumi.”
Ana naeratab mulle ebakindlalt ja kõnnib laua juurde.
„Istu,” ütlen ma, osutades talle kaetud kohale laua ääres. Ta kortsutab kulmu selle peale, kui palju on laual süüa, ja see vaid suurendab mu süütunnet.
„Ma ei teadnud, mis sulle meeldib, niisiis tellisin valiku hommikusöögimenüüst,” pomisen ma vabandavalt.
„See on üks suur pillamine,” ütleb ta.
„On muidugi.” Mu süütunne tugevneb. Aga kui ta otsustab pannkookide, vahtrasiirupi, munahüübe ja peekoni kasuks ning sööma hakkab, annan endale andeks. Tore on näha teda söömas.
„Teed?” küsin ma.
„Jah,
