inimesed teevad alati, mis sa neil teha käsid?” küsib ta, hääles halvakspanu. Kas ta noomib mind? See ei meeldi mulle.
„Tavaliselt küll, kui nad tahavad tööle edasi jääda.” Ära sea mu käitumist oma töötajatega kahtluse alla.
„Aga kui nad sinu heaks ei tööta?” jätkab ta.
„Oh, ma võin olla väga veenev, Anastasia. Sa peaksid oma hommikueine lõpetama, Ana. Ja siis viin ma su koju. Ma võtan su Claytonite poe juurest peale kell kaheksa, siis, kui oled lõpetanud. Me lendame Seattle’isse.”
„Lendame?”
„Jah. Mul on helikopter.”
Ta suu kukub lahti, nii et see on nagu väike O-täht. Väga meeldiv hetk.
„Me lähme Seattle’isse helikopteriga?” sosistab ta.
„Jah.”
„Miks?”
„Sest ma võin.” Ma muigan. Vahel on kuradi hea olla Christian Grey. „Lõpeta oma hommikusöök.”
Ta tundub olevat vapustatud.
„Söö.” Mu toon on nõudlikum. „Anastasia, mul on raisatud toiduga omad probleemid. Söö.”
„Ma ei suuda seda kõike ära süüa.” Ta vaatab toitu, mis on laual, ja ma tunnen end jälle süüdi. Jah, siin on liiga palju toitu.
„Söö ära, mis su taldrikul on. Kui sa oleks eile korralikult söönud, siis sa poleks siin ja ma poleks nii kiiresti oma kaarte välja käinud.”
Kurat. See võib olla suur viga.
Ta kõõritab mind ja songib kahvliga taldrikus. Ta suunurgad kerkivad.
„Mis siin naljakat on?”
Ta raputab pead ja pistab viimase pannkoogitüki suhu ning ma püüan mitte naerma hakata. Ta üllatab mind jälle. Ta on kohmetu, ettenägematu ja kütkestav. Ta tõesti mõjub nii, et tahaksin naerda, ja eriti enda üle.
„Tubli tüdruk,” pomisen ma. „Ma viin su koju, kui oled juuksed ära kuivatanud. Ma ei taha, et sa haigeks jääksid.”
Sul on vaja tänaseks õhtuks jõudu, selleks, mida ma sulle näitan.
Äkki tõuseb ta laua äärest püsti ja ma pean endale kinnitama, et tal pole selleks mu luba vaja.
Ta pole su alistuja… veel mitte, Grey.
Teel tagasi magamistuppa jääb ta diivani juures seisma.
„Kus sa eile öösel magasid?” küsib ta.
„Oma voodis.” Koos sinuga.
„Oh.”
„Jah, see oli minu jaoks ka midagi uut.”
„Mitte … seksida.”
Ta ütles selle välja … ja reetlik puna ilmub ta põskedele.
„Ei.”
Kuidas ma seda talle räägiksin, ilma et see kõlaks veidralt?
Lihtsalt ütle talle, Grey.
„Magada kellegagi koos.” Ükskõikselt pööran ma pilgu spordirubriigile ja eilse õhtu mängu kirjeldusele ning jälgin siis, kuidas ta magamistuppa kaob.
Ei, see ei kõlanud üldse veidralt.
No nii, mul on preili Steele’iga teine kohtamine. Ei, mitte kohtamine. Ta peab seda minu kohta teadma. Ma hingan sügavalt välja ja joon ära oma ülejäänud apelsinimahla. Sellest kujuneb väga huvitav päev. Mul on hea meel, kui kuulen fööni surinat ja olen üllatunud, et ta teeb, nagu kästakse.
Kuni ma teda ootan, helistan parklapoisile, et ta tooks mu auto garaažist ära ja kontrolliks Google Maps’i järgi veel kord Ana aadressi. Seejärel saadan Andreale sõnumi, et ta paneks mulle mitteavalikustamise lepingu meilile; kui Ana tahab midagi teada saada, siis peab ta suu lukus hoidma. Mu telefon sumiseb. See on Ros.
Kuni ma telefoniga räägin, ilmub Ana magamistoast välja ja võtab koti. Ros räägib Darfurist, aga mu tähelepanu köidab preili Steele. Ta sobrab kotis ja on rõõmus, kui leiab juuksekummi.
Tal on ilusad juuksed. Lopsakad. Pikad. Paksud. Ma mõtlen, kuidas oleks talle patsi teha. Ta paneb juuksed taha kinni ja jaki selga, istub siis diivanile ja ootab, et ma kõne lõpetaksin.
„Hästi, teeme nii. Hoia mind kursis.” Ma lõpetan Rosiga kõne. Ta on teinud imet ja tundub, et meil õnnestub toidusaadetis Darfuri saata.
„Minekuvalmis?” küsin Analt. Ta noogutab. Ma võtan oma pintsaku ja autovõtmed ja lähen tema järel uksest välja. Ta silmitseb mind pikkade ripsmete alt, kui me lifti poole kõnnime, ja ta huulile ilmub uje naeratus. Mu huuled tuksatavad vastuseks.
Mida kuradit ta minuga küll teeb?
Lift saabub ja ma lasen ta ees sisse. Ma vajutan esimese korruse nupule ja uksed sulguvad. Liftis tajun intensiivselt ta kohalolekut. Ta magus lõhn haarab mu meeled … Ta hingamine muutub, kiireneb pisut, ja ta piilub mind särava koketse pilguga.
Pagan.
Ta hammustab huulde.
Ta teeb seda meelega. Ja sekundi murdosa jooksul olen ma kadunud ta sensuaalsesse, hüpnootilisse pilku. Ta ei pööra pilku ära.
Mul läheb kõvaks.
Kohe.
Ma tahan teda.
Siin.
Praegu.
Liftis.
„Oh, kuradile see paberitöö.” Sõnad tulevad eikusagilt ja instinktiivselt haaran ma temast kinni ja surun vastu seina. Ma võtan ta mõlemad käed ja tõstan ta pea kohale, nii et ta ei saa mind puudutada, ja kui ta on kindlalt paigas, haaran ma teise käega ta juustest ning mu huuled otsivad ja leiavad ta suu.
Ta oigab mulle suhu, see on sireeni kutse, ja lõpuks saan ma teda maitsta: piparmünt ja tee ja mahlased puuviljad. Ta maitseb sama hea kui välja näeb. See tuletab mulle meelde külluseaega. Armas jumal. Ma igatsen tema järele. Ma haaran ta lõuast kinni, suudlen teda sügavamalt ja ta keel puudutab kõhklevalt minu oma … uurivalt. Kaalutledes. Aistides. Mind vastu suudeldes.
Oh, jumal taevas.
„Sa. Oled. Nii. Armas,” pomisen ma ta huulte vastas, täielikult joobunud, purjus ta lõhnast ja maitsest.
Lift peatub ja uksed hakkavad avanema.
Võta end kokku, Grey, kurat küll.
Tõukan end temast eemale ja seisan nii kaugel, et ta ei ulata mind puudutama.
Ta hingeldab.
Nagu minagi.
Millal
