tore välja, eks?” küsin ma ning ta pöörab ringi ja ma näen ta nägu. Ta näol on lai naeratus ja mu riist läheb pingesse.
„Me oleme mõne minuti pärast kohal,” lisan ma.
Äkki muutub õhustik kabiinis ja ma olen Anast veelgi teadlikum. Ma hingan sügavalt sisse ta lõhna ja aistin ootusi. Ana ootust. Enda ootust.
Ma lendan Charlie Tangoga läbi all-linna piirkonna Escala, oma kodu poole, ja mu süda hakkab kiiremini lööma. Ana hakkab nihelema. Ka tema on närvis. Ma loodan, et ta ei põgene.
Kui kopteriväljak nähtavale ilmub, hingan veel kord sügavalt sisse.
Olemegi kohal.
Me maandume pehmelt ja ma lülitan mootori välja, jälgides, kuidas propeller aeglustub ja seisma jääb. Meie kõrvaklappides on vaikne sumin ja me istume vaikuses. Ma võtan klapid peast kõigepealt endal ja seejärel Anal. „Me oleme kohal,” ütlen ma vaikselt. Ta nägu on maandumistulede valgel kahvatu, silmad säravad.
Armas jumal, kui ilus ta on.
Ma teen oma rihmad lahti ja küünitan tema omasid avama.
Ta vaatab üles mulle otsa. Usaldav. Noor. Armas. Ta meeldiv lõhn ajab mu pöördesse.
Kas ma võin seda temaga teha?
Ta on täiskasvanu.
Ta suudab teha oma otsused ise.
Ja ma tahan, et ta vaataks mulle samamoodi otsa siis, kui ta mind tunneb … teab, milleks ma võimeline olen. „Sa ei pea tegema midagi sellist, mida sa teha ei taha. Sa tead seda, eks?” Ta peab sellest aru sama. Ma tahan ta alistumist, aga veel rohkem ta nõusolekut.
„Ma pole kunagi midagi sellist teinud, mida ma pole tahtnud teha, Christian.” Ta tundub siiras ja ma tahan teda uskuda. Need rahustavad sõnad kõrvus kajamas, ronin istmelt maha ja avan ukse ning hüppan alla kopteriplatsile. Ma ulatan talle väljumiseks käe. Tuul puhub ta juukseid näo ümber ja ta näib murelik. Ma ei tea, kas seetõttu, et ta on siin üksi koos minuga, või seetõttu, et oleme kolmekümne korruse kõrgusel. Ma tean, et siin üleval võtab südame alt õõnsaks.
„Tule.” Ma panen talle käe ümber, et teda tuule eest kaitsta, ja juhatan lifti juurde.
Me mõlemad oleme vait sellel lühikesel teekonnal ülakorrusele. Tal on musta jaki all heleroheline pluus. Ma jätan meelde, et ostaksin talle siniseid ja rohelisi riideid, kui ta mu tingimustega nõustub. Ta peaks paremini riides käima. Ta silmad kohtuvad liftipeeglis minu omadega, kui uksed mu korteri ees avanevad.
Ta järgneb mulle fuajeesse, mööda koridori elutuppa. „Kas ma tohin su jaki võtta?” küsin ma. Ana raputab pead ja mudib revääre, et rõhutada – ta tahab jaki selga jätta.
Hästi.
„Kas sa tahaksid midagi juua?” Ma proovin teistsugust lähenemist ja otsustan, et vajan ka ise närvide rahustuseks midagi juua.
Miks ma nii närvis olen?
Sest ma tahan teda …
„Ma kavatsen võtta klaasi valget veini. Kas sa tahaksid minuga ühineda?”
„Jah, palun,” ütleb ta.
Köögis võtan pintsaku seljast ja avan veinikülmiku. Sauvignon Blanc oleks meeleolu loomiseks hea. Ma võtan välja Pouilly-Fumé ja jälgin, kuidas Ana rõduuste vahelt vaadet silmitseb. Kui ta ümber pöörab ja köögi poole tuleb, küsin temalt, kas talle meeldib minu valitud vein.
„Ma ei tea veinidest midagi, Christian. Kindlasti meeldib.” Ta kõlab alistunult.
Kurat. See ei lähe hästi. Kas ta on muljetest väsinud? Kas selles on asi?
Ma valan veini kahte klaasi ja lähen tema juurde – ta seisab mu elutoa keskel ja näeb välja nagu ohvritall. Relvituks tegev naine on läinud. Ta tundub olevat eksinud.
Nagu minagi …
„Ole lahke.” Ma ulatan talle klaasi ja ta võtab kohe sõõmu, sulgedes silmad. Näha on, et talle maitseb see vein. Kui ta klaasi suult tõstab, on ta huuled märjad.
Hea valik, Grey.
„Sa oled nii vaikne ja isegi ei punasta. Tegelikult, ma arvan, et nii kahvatuna pole ma sind kunagi näinud, Anastasia. Kas sa tahaks süüa?”
Ta raputab pead ja võtab veel ühe sõõmu. Võib-olla vajab ta seda julgustuseks. „Sul on siin väga suur elamine,” ütleb ta ujedalt.
„Suur?”
„Suur.”
„See on suur küll.” Pole midagi vaielda, see on umbes tuhat ruutmeetrit.
„Kas sa mängid?” Ta vaatab klaverit.
„Jah.”
„Hästi?”
„Jah.”
„Muidugi. Kas on midagi sellist, mida sa hästi ei tee?”
„Jah … mõni asi.”
Toiduvalmistamine.
Naljade rääkimine.
Vaba ja sundimatu vestlus naisega, kellest ma olen võlutud.
See, kui mind puudutatakse …
„Kas sa ei tahaks istet võtta?” Ma viipan diivani suunas. Põgus noogutus näitab, et tahab. Ma võtan tal käest kinni ja viin diivani juurde ning ta istub, saates mulle vallatu pilgu.
„Mis sulle nalja teeb?” küsin ma tema kõrval istet võttes.
„Miks sa mulle just „D’Urbeville’ide Tessi” kinkisid?”
Oi. Kuhupoole ta tüürib? „Noh, sa ju ütlesid, et Thomas Hardy meeldib sulle.”
„Kas see on ainus põhjus?”
Ma ei taha talle öelda, et tal on minu esmaväljaanne ja et see oli parem valik kui „Jude the Obscure”. „See tundus sobivat. Ma võiksin sulle peale suruda võimatult kõrgeid ideaale nagu Angel Clare või sind täielikult alandada nagu Alec D’Urberville.” Mu vastus on üpris tõetruu ja selles on oma iroonia. See, mida ma talle pakkuda kavatsen, on väga kaugel ta ootustest, nagu ma arvan.
„Kui on ainult kaks varianti, siis ma võtan alandamise,” sosistab ta.
Neetud. Kas see pole mitte see, mida sa tahad, Grey?
„Anastasia, palun lõpeta huulte närimine. See on väga häiriv. Sa ei tea, mida sa räägid.”
„Sellepärast ma siin olengi,” lausub ta. Hambad jätavad kerge jälje ta veinist niiskele alahuulele.
Ja seal ta nüüd on: jälle nii kütkestav, ja üllatab mind igal sammul. Mu riist on samal arvamusel.
Me hakkame asjale lähemale jõudma, aga enne kui üksikasju uurime, peab ta alla
