igaühele, keda ma kohtan. See tähendab, me vaevalt tunneme teineteist.”
Nagu alati on tal õigus. Ma ei suuda uskuda, et tegin talle ekskursiooni oma mängutoas – jumal tänatud, et mitteavalikustamise leping on olemas.
„Noh, nüüd tunned sa mind tunduvalt rohkem,” urisen ma. „Ma teadsin, et sa oled kogenematu, aga neitsi! Põrguvärk, Ana, ma just näitasin sulle …”
Mitte ainult mängutuba, vaid ka reegleid, rangeid keelde. Ta ei tea mitte midagi. Kuidas ma saaksin seda teha? „Andku jumal mulle andeks,” pomisen ma. Ma olen omadega läbi.
Mind tabab ehmatav mõte – meie suudlus liftis, kus oleksin teda äärepealt sealsamas keppinud – kas see oli ta esimene suudlus?
„Kas sind keegi üldse suudelnud on peale minu?” Palun vasta jah.
„Muidugi on.” Ta näib olevat solvunud. Jah, teda on suudeldud, aga mitte sageli. Ja mingil põhjusel on see mõte … meeldiv.
„Ja ükski kena noormees pole sul jalgu nõrgaks võtnud? Ma lihtsalt ei saa aru. Sa oled kakskümmend üks, peaaegu kakskümmend kaks. Sa oled ilus.” Miks pole ükski kutt teda voodisse viinud?
Kurat, äkki ta on usklik. Ei, Welch oleks sellele jälile saanud. Ta vaatab oma sõrmi ja minu meelest naeratab. Ta arvab, et see on naljakas? Ma võiks endale jalaga tagumikku anda. „Ja sa arutled minuga tõsimeeli selle üle, mida ma teha tahan, kui sul pole kogemusi.”
Mul pole sõnu. Kuidas saab see olla?
„Kuidas sul on õnnestunud seksi vältida? Palun räägi mulle.” Sest ma ei saa aru. Ta käib ülikoolis – ja mina mäletan, et kõik keppisid nagu jänesed.
Kõik. Peale minu.
See on sünge mõte ja ma heidan selle praegu kõrvale.
Ana kehitab õlgu ja ta väikesed õlad kerkivad pisut.
„Mitte keegi pole, tead …” Ta vaikib.
Keegi pole mida? Näinud, kui võluv sa oled? Või pole su ootustele vastanud – ja mina vastan?
Mina?
Ta tõesti ei tea midagi. Kuidas ta saaks olla alistuja, kui tal pole seksist õrna aimugi? See ei lähe mitte … ja kogu see eeltöö, mis ma olen ära teinud, on ilmaasjata. Ma ei jõua selle asjaga kuhugi.
„Miks sa minu peale vihane oled?” sosistab ta.
Muidugi ta mõtleb seda. Tee see asi selgeks, Grey.
„Ma pole sinu peale vihane, ma olen enda peale vihane. Ma lihtsalt oletasin …” Miks pagana pärast ma peaksin sinu peale vihane olema? Milline jama lugu. Ma tõmban kätega läbi juuste, püüdes rahuneda.
„Kas sa tahad ära minna?” küsin ma murelikult.
„Ei, kui sa just ei taha, et ma läheksin,” ütleb ta vaikselt, kahetsusega hääles.
„Muidugi mitte. Mulle meeldib, et sa siin oled.” Ma olen üllatunud, et seda ütlen. Mulle tõesti meeldib, et ta siin on. Ma tahan temaga koos olla. Ta on nii … teistsugune. Ja ma tahan teda keppida ja laksu anda ja vaadata, kuidas ta alabastervalge nahk mu käe all roosaks läheb. See ei tule nüüd kõne allagi – või tuleb? Võib-olla mitte keppimine … võib olla tuleks. See mõte on ilmutus. Ma võiksin ta voodisse viia. Teda õpetada. See oleks meile mõlemale uus kogemus. Kas ta tahaks seda? Ta küsis minult enne, kas ma mõtlen temaga armatseda. Ma võiksin proovida, ilma et ta kinni seoksin.
Aga võib-olla ta puudutab mind.
Kurat. Ma vaatan kella. On hilja. Kui ma talle jälle pilgu heidan, mängib ta oma alahuulega ja see erutab mind.
Ma tahan teda ikkagi, olenemata ta süütusest. Kas ma saaksin ta voodisse viia? Kas ta tahaks, teades seda, mida ta nüüd minust teab? Põrguvärk, mul pole aimugi. Kas ma lihtsalt küsin temalt? Ja ta erutab mind, hammustades jälle huulde. Ma teen talle märkuse ja ta vabandab.
„Ära vabanda. Lihtsalt ma tahan ka seda hammustada, ja kõvasti.”
Ta hingamine peatub.
Oh. Võib-olla on ta huvitatud. Jah. Teeme seda. Mul on otsus tehtud.
„Tule.” Ma ulatan talle käe.
„Mida?”
„Me lahendame selle olukorra otsekohe.”
„Mida sa silmas pead? Mis olukorra?”
„Sinu olukorra. Ana, ma armatsen nüüd sinuga, ja kohe.”
„Oh.”
„Kui sa tahad. See tähendab, ma ei käi peale.”
„Ma arvasin, et armatsemine pole sinu rida. Ma arvasin, et sa kepid kõvasti,” ütleb ta, hääl kähe ja nii kuradi ahvatlev, silmad suured, pupillid laienenud. Ta on tulvil iha – tema tahab seda samuti.
Ja täiesti ootamatu elevus haarab mind. „Ma võin teha erandi, või need kaks asja ühendada, vaatame. Ma tõesti tahan sinuga armatseda. Palun, tule minuga voodisse. Ma tahan, et meie kokkulepe toimiks, aga sa pead tõesti teadma, millega sa end seod. Me võime su treenimist täna öösel alustada – põhilisest. See ei tähenda, et olen nüüd romantiliseks muutunud, aga see tasub end ära, sest ma tahan seda, ja loodetavasti sina ka.”
Sõnad paiskuvad valanguna välja.
Grey! Võta end kokku!
Ta põsed roosatavad.
Ana, no ütle nüüd jah või ei. Ma olen siin praegu suremas.
„Aga ma pole teinud kõike seda, mida sa oma reeglite nimekirjas nõuad.” Ta hääl on vaikne. Kas ta kardab? Ma loodan, et mitte. Ma ei taha, et ta kardaks.
„Unusta ära need reeglid. Täna ööseks unusta ära. Ma tahan sind. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse sadasid, ja ma tean, et sina tahad mind ka. Sa ei istuks siin rahulikult, arutledes karistuste ja keeldude üle, kui sa ei tahaks. Palun, Ana, veeda see öö minuga.”
Ma ulatan talle jälle oma käe ja seekord võtab ta selle vastu, ning ma tõmban ta oma käte vahele ja hoian kõvasti enda vastas. Ta ahmib üllatusest õhku ja ma tunnen ta keha. Pimedus on vaikne, võib-olla on mu libiido selle alistanud. Ma tahan teda. Ta on nii ahvatlev. See tüdruk on mind vangistanud, iga oma sammuga. Ma olen talle paljastanud oma sünge saladuse, aga ta on ikka veel siin, ta pole minema jooksnud.
Mu sõrmed haaravad ta juustest, ma tõstan ta näo enda poole ja vaatan ta kütkestavatesse silmadesse.
„Sa oled üks julge noor naine,” sosistan ma. „Ma imetlen sind.”
Ma kummardun ja suudlen teda õrnalt ning haaran ta alahuule kergelt hammaste vahele. „Ma tahan seda huult hammustada.” Ma võtan sellest kõvemini kinni ja ta oigab. Mu riist kõveneb selle peale.
„Palun, Ana, luba mul endaga armatseda,” sosistan ma ta suhu.
„Jah,” vastab ta – ja mu keha süttib nagu kuiv tuleriit.
Võta
