Ta sisemus hakkab vabisema.
„Oi ei, kallis, veel mitte.”
Mitte mingil juhul ei lase ma sul orgasmi saada.
Ma lihtsalt naudin seda nii väga.
„Oh, palun,” hüüab ta.
„Ma tahan, et sul hellaks läheks.” Ma tõmban välja ja sukeldun jälle temasse.
„Ma tahan, et iga kord, kui sa end homme liigutad, tuleb sulle meelde, et mina olin sinu sees. Ainult mina. Sa oled minu.”
„Palun, Christian,” anub ta.
„Mis sa tahad, Anastasia? Ütle mulle.” Ma jätkan seda aeglast piinamist. „Ütle mulle.”
„Sind, palun.” Ta on meeleheitel.
Ta tahab mind.
Tubli tüdruk.
Ma tõstan tempot ja ta sisemus hakkab tõmblema, vastates sellele otsekohe.
Iga tõuke vahel ütlen ma ühe sõna. „Sa. Oled. Nii. Armas. Ma. Tahan. Sind. Nii. Väga. Sa. Oled. Minu.” Ta liikmed värisevad paigaloleku pingest. Ta on ääre peal. „Saa, kallis, minu jaoks,” oigan ma.
Selle käskluse peale võbiseb ta mu ümber ning orgasm lõhestab ta ja ta hüüab voodimadratsisse mu nime.
Mu nimi ta huulil on mu hukatus ning ma jõuan tippu ja vajun ta peal kokku.
„Kurat, Ana,” sosistan ma, olles tühjaks pigistatud, aga ülevas meeleolus. Ma tõmban temast peaaegu otsekohe välja ja veeretan end selili. Ta tõmbub mu kõrval kerra ja ma rullin kondoomi pealt ära. Ta sulgeb silmad ja jääb magama.
PÜHAPÄEV, 22. MAI 2011
Ma ärkan ehmatuse ja süütundega, nagu oleksin midagi hirmsat korda saatnud.
Kas seetõttu, et keppisin Anastasia Steele’i? Neitsit?
Ta on end minu kõrvale kerinud ja magab sügavalt. Ma heidan pilgu kellale: kolm öösel. Ana magab süütu sügavat und. Noh, mitte enam süütu. Ma erutun, kui teda vaatan.
Ma võiks ta üles äratada.
Ja jälle keppida.
Kindlasti on sellel, et ta mu voodis on, omad plussid.
Grey. Lõpeta need lollused.
Teda keppida oli vaid vahend eesmärgi saavutamiseks ja meeldiv meelelahutus.
Jah. Väga meeldiv.
Pigem võrratu.
See oli ainult seks, pagana pihta.
Ma sulgen silmad, aga ei suuda magama jääda. Tuba on tulvil Anat: ta lõhna, ta vaikset hingamist ja mälestust mu esimesest vaniljekepist. Pildid sellest, kuidas ta kirehoos pea kuklasse heidab, kuidas hüüab mu nime peaaegu äratundmatut versiooni, ja ta ohjeldamatust seksuaalsest innukusest haaravad mind täielikult.
Preili Steele on üks himur olevus.
Teda on kindlasti tore treenida.
Mu riist liigutab nõusolevalt.
Põrguvärk.
Ma ei saa magada, ehkki täna ei hoia mind ärkvel mitte õudusunenäod, vaid väike preili Steele. Ma ronin voodist välja, korjan põrandalt kokku kasutatud kondoomid, seon neile sõlmed peale ja viskan paberikorvi. Kummutisahtlist võtan välja pidžaamapüksid ja tõmban jalga. Ma vaatan pikalt seda võluvat naist, kes on mu voodis, ja sean sammud kööki. Mul on janu.
Ma joon klaasi vett ja teen seda, mis ma alati teen, kui ei saa magada – vaatan kabinetis üle oma meilid. Taylor on tagasi jõudnud ja küsib, kas ta võib Charlie Tango kohale jätta. Stephan ilmselt magab ülakorrusel. Ma meilin talle „jah”, ehkki praegu on öö.
Lähen tagasi elutuppa ja istun klaveri taha. Ma leian sellest lohutust ja võin tundide kaupa mängida. Ma olen hästi mänginud üheksa-aastasest peale, aga alles siis, kui sain oma korteri ja oma klaveri, on sellest saanud tõeline kirg. Kui tahan kõike unustada, siis mängin. Ja praegu ei taha ma mõelda sellele, et tegin ettepaneku neitsile, keppisin teda, paljastasin oma elustiili inimesele, kellel pole üldse kogemusi. Mu käed on klahvidel, ma hakkan mängima ja kaotan end Bachi muusikas.
Mingi liikumine kisub mind muusikast eemale ja kui silmad tõstan, näen, et Ana seisab klaveri juures. Tal on pleed ümber, ta sassis juuksed langevad seljale, silmad hiilgavad ja ta näeb vapustav välja.
„Vabandust,” ütleb ta. „Ma ei tahtnud sind segada.”
Miks ta vabandab? „Tegelikult peaksin mina seda sulle ütlema.” Ma mängin veel viimased noodid ja tõusen püsti. „Sa peaksid voodis olema,” manitsen ma.
„See oli ilus muusika. Bach?”
„Bachi kirja pandud, aga originaalis on see Alessandro Marcello oboekontsert.“
„See oli oivaline, aga väga kurb, nii melanhoolne meloodia.”
Melanhoolne? See pole esimene kord, kui keegi seda sõna minuga seoses kasutab.
„Kas ma tohin vabalt rääkida? Sir.” Leila põlvitab mu kõrval, kui ma töötan.”
„Võid küll.”
„Sir, te olete täna väga melanhoolne.”
„Olen või?”
„Jah, Sir. Kas te tahaksite, et ma midagi teeksin …?”
Ma heidan selle mälestuse peast. Ana peab voodisse minema. Ma ütlen talle seda jälle.
„Ma ärkasin üles ja sind polnud.”
„Und ei tulnud, ja ma pole harjunud kellegagi koos magama.” Ma rääkisin talle seda – ja miks ma justkui püüan end õigustada? Panen käe ümber ta paljaste õlgade, nautides ta naha puudutust, ja viin ta tagasi magamistuppa.
„Millal sa klaverit mängima õppisid? Sa mängid ilusasti.”
„Alustasin kuueselt.” Ma ütlen seda järsult.
„Oh,” ütleb ta. Ma arvan, et ta sai vihjest aru – ma ei taha oma lapsepõlvest rääkida.
„Kuidas sa end tunned?” küsin ma, pannes voodi kõrval lambi põlema.
„Hästi.”
Linadel on veri. Tema veri. Tõend ta praeguseks kadunud süütusest. Ta silmad libisevad plekkidelt minule ja ta vaatab eemale, tundes piinlikkust.
„Noh, see annab proua Jonesile mõtteainet.”
Ta näib häbelik.
See on ju sinu keha, kullake. Ma võtan ta lõuast kinni ja kallutan ta pea tahapoole, et näeksin ta ilmet. Ma kavatsen pidada talle väikese loengu sellest, et ei tohi oma keha pärast
