Ära puuduta mind.
„Mine voodisse,” käsutan ma teravamalt, kui kavatsesin, aga ma loodan, et ta ei taba ära mu hirmu. Ta silmad lähevad hämmeldusest ja võib-olla solvumisest suureks.
Pagan võtaks.
„Ma tulen heidan koos sinuga pikali,” lisan ma nagu rahu pakkudes, võtan sahtlist T-särgi ning panen selle kiiresti turvalisuse mõttes selga.
Ta seisab ikka veel ja põrnitseb mind. „Voodisse,” käsutan ma karmimalt. Ta ronib tagasi voodisse ja ma heidan ta selja taha, võttes ta kaissu. Peidan näo ta juustesse ja hingan sisse ta magusat lõhna: sügis ja õunapuud. Seljaga minu poole olles ei saa ta mind puudutada ja ma kavatsen teda kaisus hoida, kuni ta magama jääb. Siis tõusen ja lähen teen natuke tööd.
„Maga, armas Anastasia.” Ma suudlen ta juukseid ja sulgen silmad. Ta lõhn täidab mu sõõrmed ja tuletab mulle meelde õnnelikke aegu ning ma olen küllastunud …
Emme on täna rõõmus. Ta laulab.
Ta laulab, et mida armastusel on sellega tegemist.
Ja teeb süüa. Ja laulab.
Mu kõht koriseb. Ta teeb peekonit ja vahvleid.
Need lõhnavad hästi. Mu kõhule meeldivad peekon ja vahvlid.
Need lõhnavad nii hästi.
Ma avan silmad. Valgus tulvab läbi akende sisse ja köögist tuleb lõhna, mis paneb suu vett jooksma. Peekon. Ma olen hetkeks segaduses. Kas Gail on oma õe juurest tagasi?
Siis mulle meenub.
Ana.
Pilk kellale – on hilja. Ma hüppan voodist välja ja lähen lõhna suunas kööki.
Seal on Ana. Tal on mu särk seljas, juuksed on patsis ja ta tantsib muusika saatel. Ainult ma ei kuule seda. Tal on kõrvaklapid peas. Ta ei märka mind ja ma istun köögileti äärde ning vaatan etendust. Ta klopib mune, valmistab hommikueinet ja ta patsid hüplevad, kui ta kargleb jalalt jalale, ning ma näen, et tal pole aluspesu seljas.
Tubli tüdruk.
Ta on ilmselt kõige kohmakam naisolend, keda ma olen näinud. See on lõbustav, võluv ja samal ajal kummaliselt erutav; ma mõtlen kõigile neile viisidele, kuidas ta koordinatsiooni parandada. Kui ta ringi pöörab ja mind märkab, tardub ta paigale.
„Tere hommikust, preili Steele. Te olete täna hommikul väga … energiline.” Patsidega näeb ta veel noorem välja.
„M-ma magasin hästi,” kogeleb ta.
„Ma ei kujuta ette, miks ometi,” nöögin teda ja tunnistan endale, et minuga on sama lugu. Kell on üheksa läbi. Millal ma viimati pärast poolt seitset magasin?
Eile.
Koos temaga magades.
„Kas sa oled näljane?” küsib ta.
„Väga.” Ma pole kindel, kas tahan hommikueinet või teda.
„Pannkoogid, peekon ja munad?”
„Kõlab hästi.”
„Ma ei tea, kus sa taldrikualuseid hoiad,” ütleb ta segaduses olles ja tal on ilmselt piinlik, et ma ta tantsimast tabasin. Mul hakkab temast kahju ja ma pakun, et katan ise laua, ning lisan: „Kas ma panen muusika mängima, et saaksid … ee … edasi tantsida?”
Ta põsed roosatavad ja ta vahib põrandale.
Pagan. Ma ajasin ta närvi. „Ära lase end minust segada. Seda oli väga tore vaadata.”
Ta pöörab mulle mossitades selja ja jätkab innukalt munade kloppimist. Mõtlen, kas ta üldse teab, kui lugupidamatu on minuga niiviisi käituda … aga muidugi ta ei tea, ja teadmata põhjusel paneb see mu naeratama. Ma astun ta juurde ja tirin teda õrnalt patsist. „Mulle need meeldivad. Aga ei kaitse sind.”
Minu eest mitte. Nüüd, kui ma olen sind saanud.
„Kuidas sa mune tahaksid?” Ta toon on ootamatult kõrk. Ja ma tahaks kõva häälega naerda, aga pean vastu.
„Korralikult klopitult,” vastan ma, püüdes ükskõikne näida, aga see ei õnnestu. Ta püüab samuti lõbusust varjata ning jätkab oma tegevust.
Ta naeratus on nii kütkestav.
Kiiresti panen letile taldrikualused, mõeldes, millal oli viimane kord, kui ma seda kellegi teise jaoks tegin.
Mitte kunagi.
Tavaliselt teeb nädalavahetusel koduseid töid mu alistuja.
Mitte täna, Grey, sest ta pole su alistuja … veel mitte.
Ma valan meile mõlemale apelsinimahla ja panen kohviautomaadi tööle. Ta ei joo kohvi, vaid teed.
„Kas sina tahad teed?”
„Jah, palun. Kui sul on.”
Ma leian kapist Twinings English Breakfast tee, mida ma palusin Gailil osta.
Nii, nii, kes oleks arvanud, et ma seda kunagi kasutan?
Ta kortsutab kulmu, kui teepakke näeb. „Nii et mina olin juba ette ära otsustatud?”
„Tõsi või? Ma pole kindel, kas me oleme üldse midagi otsustanud, preili Steele,” vastan ma, heites talle range pilgu.
Ja ära räägi endast niimoodi.
Ma lisan muutmist vajavale käitumisele enese halvustamise.
Ta väldib mu pilku, tal on kiire hommikusöögi serveerimisega. Ta asetab kaks taldrikut alustele ning võtab siis külmkapist vahtrasiirupi.
Kui ta pilgu tõstab, ootan ma, et ta istet võtaks.
„Preili Steele.” Ma viipan koha suunas, kus ta peaks istet võtma.
„Härra Grey,” vastab ta ametlikkust teeseldes ja krimpsutab istet võttes nägu.
„Kui hell sul on?” Ma olen üllatunud oma ebamugavast süütundest. Ma tahan teda jälle keppida, eelistatavalt pärast hommikusööki, aga kui tal on liiga hell, siis ei tule see kõne allagi. Võib-olla võiks ta seekord oma suud kasutada.
Ta näkku tõuseb puna. „Noh, kui aus olla, siis pole mul seda millegagi võrrelda,” nähvab ta. „Kas sa kavatsesid mulle kaastunnet avaldada?” Ta sarkasm üllatab mind. Kui ta oleks minu, siis teeniks ta selle eest vähemalt laksu, võib-olla köögiletil.
„Ei. Ma mõtlesin, et ehk peaksime su põhitreeningut jätkama.”
„Oh.” Ta ehmub.
Jah, Ana, me võime päeva ajal ka seksida. Ja ma tahaks sinu suukese toredasti täita.
Ma võtan tükikese hommikueinet ja sulgen tunnustavalt silmad. See on väga maitsev. Ma neelan, ja ta põrnitseb mind ikka veel. „Söö, Anastasia,” käsutan
