style="font-size:15px;"> Kas ma suudan seda teha?
Rohkem midagi ütlemata viin ma ta kabinetist välja läbi elutoa, mööda koridori oma magamistuppa. Ta järgneb mulle, ta käsi hoiab kõvasti minu omast kinni.
Kurat. Kaitsevahendid. Ma olen kindel, et ta ei tarvita tablette … Õnneks on mul kondoomid igaks juhuks olemas. Vähemalt pole mul vaja muretseda kõigi nende jobukakkude pärast, kellega ta on maganud. Voodi kõrval lasen tal käest lahti, kõnnin kummuti juurde ning võtan ära kella, kingad ja sokid.
„Ma oletan, et sa vist ei võta tablette.”
Ta raputab pead.
„Seda ma arvasingi.” Ma võtan sahtlist paki kondoome, näidates talle, et olen valmis. Ta uurib mind, silmad kaunis näos võimatult suured, ja ma kõhklen hetkeks. See peaks olema talle hästi suur asi, eks ole ju? Ma mäletan oma esimest korda Elenaga, kui piinlik see oli … aga milline taevast saadetud kergendus. Sügaval südames ma tean, et peaksin ta koju saatma. Aga tõsi on see, et ma ei taha lasta tal minna, ja ma tahan teda. Veelgi enam, ma näen, et mu iha peegeldub ta ilmes, ta tumenevates silmades.
„Kas sa tahad, et ma lasen aknakatted alla?” küsin ma.
„Mul on ükskõik,” vastab ta. „Ma arvasin, et sa ei lase kedagi oma voodisse magama.”
„Kes ütles, et me magame?”
„Oh.” Ta huuled moodustavad täiusliku O. Mu riist läheb kõvemaks. Jah, ma tahaks keppida seda suud, seda O-d. Ma jälitan teda, nagu ta oleks mu saak. Oh, kullake, ma tahaks sinusse kaevuda. Ta hingamine on pinnaline ja kiire. Ta põsed on roosad … ta on ettevaatlik, aga elevil. Ta on minu võimuses ja see teadmine annab mulle võimu. Tal pole aimugi, mida ma kavatsen temaga ette võtta. „Võtame selle jaki ära, eks?” Ma sirutan käe, lükkan jaki ta õlgadelt maha, panen kokku ja asetan toolile.
„Kas sul on üldse aimu, kui väga ma sind tahan, Ana Steele?”
Ta huuled paotuvad, kui ta sisse hingab, ja ma sirutan käe ja puudutan ta põske. Ta nahk on pehme nagu lille õieleht, kui sõrmeotstega mööda ta lõuga libistan. Ta on kadunud – minu lummuses. Ta on juba minu. See on joobnustav.
„Tead, mis ma mõtlen sinuga teha?” pomisen ma ja hoian ta lõuast pöidla ja nimetissõrmega kinni. Ma kummardun ja suudlen teda kindlalt, surudes ta huuled enda omade vastu. Ta vastab mu suudlusele, ta on nii pehme ja armas ja nõus, ning mul on võitmatu vajadus teda näha, üleni. Ma teen kiiresti ta nööbid lahti, võtan aeglaselt ära ta pluusi ja lasen sellel põrandale kukkuda. Ma astun tagasi, et teda vaadata. Tal on seljas helesinine rinnahoidja, mille Taylor ostis.
Ta on vapustav.
„Oh, Ana. Sul on maailma kõige ilusam nahk, kahvatu ja veatu. Ma tahaksin suudelda igat sentimeetrit sellest.” Tema kehal pole ühtki märki. See mõte teeb rahutuks. Ma tahan näha, et ta nahal oleks jäljed … roosad … tillukesed vermed näiteks piitsast.
Ta läheb ilusat roosat värvi – tal on piinlik, kahtlemata. Kui ma ka midagi muud ei tee, siis õpetan talle, et ei maksa oma keha häbeneda. Ma sirutan käe ja teen ta juuksed lahti. Need langevad lopsaka kastanikarva pahmakana ümber ta näo rindadeni.
„Mmm, mulle meeldivad brünetid.” Ta on armas, eriline, tõeline kalliskivi.
Ma hoian ta pead ja libistan sõrmedega läbi ta juuste, tõmban enda poole ja suudlen. Ta oigab ja ta huuled avanevad, nii et mul on juurdepääs ta sooja märga suhu. Minus kõlab vastu magus tunnustav heli – kuni mu riistani välja. Ta keel kohtab ujedalt minu oma, ta maitseb ebalevalt mu suud, ja mingil põhjusel on ta kohmakas kogenematus … seksikas.
Ta maitseb magusalt. Vein, viinamarjad ja süütus – võimas, joobnustav maitsekooslus. Ma hoian käsi kõvasti ta ümber ning tunnen kergendust, et ta haarab kinni vaid mu käsivartest. Mu üks käsi on ta juustes ja hoiab teda paigal ning teine rändab mööda ta selgroogu tagumikule ja ma tõmban ta oma erekteerunud riista vastu. Ta oigab jälle. Ma jätkan ta suudlemist, juhatades ta koolitamata keelt mu suud uurima, nii nagu mina uurin tema oma. Mu keha pingestub, kui ta kätega mu käsivarsi mööda ülespoole liigub – ja hetkeks ma muretsen, kust ta mind järgmisena puudutab. Ta silitab mu põske, seejärel juukseid. See teeb mind pisut rahutuks. Aga kui ta sõrmed mu juustesse paneb ja õrnalt tõmbab …
Pagan, kui hea tunne see on.
Ma oigan selle peale, aga ei saa lasta tal jätkata. Enne kui ta mind veel kord puudutada jõuab, lükkan ta voodi poole ja põlvitan. Ma tahan ta neist teksastest välja saada – ma tahan teda lahti riietada, teda veel natuke erutada, ja … hoida ta käsi endast eemal. Ma haaran tal puusadest kinni ja libistan keelega mööda ta püksivärvlit just nabast allpool. Ta jäigastub ja hingab valjult. Kurat, kui hästi ta lõhnab ja maitseb, puuviljaaed kevadel, ja ma tahan teda. Ta käed on jälle mu juustes, aga sellest pole midagi – tegelikult see meeldib mulle. Ma naksan teda puusakondist ja ta haarab kõvemini mu juustest. Ta silmad on kinni, suu paokil, ja ta hingeldab. Kui ma käe sirutan ja ta püksinööbi avan, teeb ta silmad lahti ja me vaatame teineteist uurivalt. Aeglaselt tõmban ta püksiluku lahti ja võtan tal tagumiku ümbert kinni. Ma libistan käed ta vöö alla, mu peopesad on ta pehmel nahal, ja ma tõmban tal püksid alla.
Ma ei suuda peatuda. Ma tahan teda šokeerida … kohe praegu ta piire katsetada. Ma ei pööra temalt silmi, vaid lakun oma huuli, kummardun siis ettepoole ja libistan ninaga üle ta aluspükste keskkoha, hingates sisse ta erutatud lõhna. Ma sulgen silmad ja maitsen teda.
Oh taevas, küll see on ahvatlev.
„Sa lõhnad nii hästi.” Mu hääl on ihast kähe ja mu teksased muutuvad eriti ebamugavaks. Ma pean need jalast ära võtma. Õrnalt lükkan ma ta voodile ja haaran ta paremast jalast kinni ning võtan kiiresti ta tossu ja soki ära. Ma õrritan teda, libistades pöidlaküünega mööda ta pöida ja ta väänleb toredasti voodil, suu lahti, ning jälgib mind huviga. Ma kummardun alla ja tõmban keelega üle ta pöia ning mu hambad puudutavad seda väikest joont, mille mu pöidlaküüs jättis. Ta lamab selili voodil, silmad suletud, ja oigab. Ta on nii vastuvõtlik ja see on väga meeldiv.
„Oh, Ana, mida ma sinuga teeksin,” sosistan ma, ja mu peas tormlevad kujutlused temast mängutoas: minu all väänlemas, aheldatuna nelja sambaga voodi külge, üle pingi kummardunult – ristilt maha võetud. Ma võiksin teda kiusata ja piinata senikaua, kui ta palub end lahti lasta … Need kujutluspildid teevad mu püksid veelgi kitsamaks.
Põrguvärk.
Ma võtan kähku ära ta teise kinga, seejärel sokid ning teksased. Ta lamab voodil peaaegu alasti, juuksed täiuslikult nägu raamimas, pikad paljad jalad kutsuvalt minu ees välja sirutatud. Ma pean tegema mööndusi ta kogenematusele. Aga ta hingeldab. Ta tahab. Ta pilk on ainiti minul.
Ma pole kunagi varem kedagi oma voodis keppinud. Veel üks esimene kord preili Steele’iga.
„Te olete väga kaunis, Anastasia Steele. Ma ei suuda ära oodata, kuni ma teie sisse pääsen.” Mu hääl on õrn; ma tahan teda veel natuke kiusata, teada saada, mida ta teab. „Näita mulle, kuidas sa endale naudingut valmistad,” palun ma teda ootavalt silmitsedes.
Ta kortsutab kulmu.
„Ära ole häbelik, Ana, näita mulle.” Ma tahaks selle häbelikkuse temast välja peksta.
Ta raputab pead. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.”
Kas
