suhted?”
„Mõni neist jah.”
„Kas sa oled kellelegi kunagi haiget teinud?”
„Jah.”
„Kõvasti?”
„Ei.” Dawniga oli kõik korras, ta oli ainult natuke vapustatud. Ja kui aus olla, mina ka.
„Kas sa minule teed haiget?”
„Mida sa silmas pead?”
„Füüsiliselt, kas sa teed mulle haiget?”
Ainult nii palju, kui sa suudad vastu võtta.
„Ma karistan sind, kui sa oled selle ära teeninud, ja see on valus.”
Näiteks kui sa jood end purju ja riskid endaga.
„Ka sind on kunagi pekstud?” küsib ta.
„Jah.”
Palju, palju kordi. Elena oli kepi kasutamises kuratlikult osav. See on ainus puudutus, mida ma välja kannatan.
Ta silmad lähevad suureks ja ta paneb söömata viinamarjad taldrikule ning võtab veel ühe sõõmu veini. Ta isupuudus ärritab mind ja mõjub ka minule. Võib-olla peaksin lihtsalt asja kallale asuma ja talle reegleid näitama.
„Lähme räägime sellest kabinetis. Ma tahan sulle midagi näidata.”
Ta järgneb mulle ja istub nahktooli mu laua ette ning ma nõjatun seljaga vastu lauda ja panen käed rinnale risti.
Seda ta teada tahabki. Õnneks on ta uudishimulik – ta pole veel ära jooksnud. Ma võtan laual lebavast lepingust ühe lehe ja annan ta kätte. „Need on reeglid. Neid võib muuta. Need on osa lepingust, millest võid ühe eksemplari endale saada. Loe läbi ja siis arutame.”
Ta libistab silmadega üle lehe. „Keelud?” küsib ta.
„Jah. Mida sina ei tee, mida mina ei tee, me peame selle lepingus ära näitama.”
„Ma pole kindel, et peaksin riiete eest raha vastu võtma. See tundub vale.”
„Ma tahan sinu peale kulutada, las ma ostan sulle riideid. Mul on võib-olla tarvis, et sa mind teatud puhkudel saadaksid.”
Grey, mida sa ütlesid? See oleks esimest korda. „Ja ma tahan, et sa oleksid hästi riides. Ma olen kindel, et su palk, kui sa tööle lähed, ei kata selliste riiete hinda, mida ma tahan sind kandmas näha.”
„Ma ei pea neid kanda, kui ma ei ole sinuga koos?”
„Ei.”
„Hästi. Ma ei taha neli korda nädalas trenni teha.”
„Anastasia, ma vajan sind nõtke, tugeva ja vastupidavana. Usu mind, sul on vaja trenni teha.”
„Aga kindlasti mitte neli korda nädalas. Kuidas oleks kolmega?”
„Ma tahan, et sa teeksid neli.”
„Ma arvasin, et need on läbirääkimised?”
Ta on jälle nii kütkestav, kui ta mulle väljakutse esitab. „Hästi, preili Steele, tubli, veel üks punkt. Kuidas oleks kolm korda üks tund ja ühel päeval pool tundi?”
„Kolm päeva, kolm tundi. Mulle on jäänud mulje, et sa teed minuga trenni, kui ma siin olen.”
Oh, ma loodan seda.
„Jah, seda ma teen. Hästi, nõus. Kas sa oled kindel, et sa ei taha minu firmasse praktikale tulla? Sa oled hea läbirääkija.”
„Ei, ma ei usu, et see oleks hea mõte.”
Muidugi on tal õigus. Ja mu esimene reegel ongi, et ära kunagi kepi oma alluvaid.
„Niisiis, piirangud. Need on minu omad.” Ma ulatan talle nimekirja.
Nii, kas nüüd või mitte kunagi. Ma tean oma piiranguid peast ja käin mõttes nimekirja läbi, vaadates teda, kui ta seda loeb. Ta nägu muutub üha kahvatumaks ja kahvatumaks, mida rohkem lõpupoole ta jõuab.
Kurat, ma loodan, et see teda minema ei hirmuta.
Ma tahan teda. Ma tahan ta alistumist … kohutavalt. Ta neelatab ja heidab mulle närvilise pilgu. Kuidas saaksin ma teda veenda vähemalt proovima? Ma pean teda rahustama, näitama talle, et võin hoolida.
„Kas on midagi sellist, mida sa ei teeks?” ergutan teda.
„Ma ei tea.”
See pole vastus, mida ma oleks lootnud.
„Mis sa sellega mõtled – ei tea?”
Ta niheleb, tal on ebamugav, ta hambad mängivad alahuulega. Jälle. „Ma ei ole midagi sellist kunagi teinud.”
Põrguvärk, muidugi pole teinud.
Kannatust, Grey. Pagana pihta. Sa oled ta informatsiooniga üle valanud. Ma jätkan õrna lähenemist. See on midagi uut.
„Noh, kas seksides on sul olnud midagi sellist, mida sulle ei meeldinud teha?” Ja mulle tuleb meelde see fotograaf, kes teda eile käperdas.
Ta punastab ja mu huvi on üles köetud. Mida sellist ta on teinud, mis talle ei meeldinud? Kas talle meeldib voodis uusi asju proovida? Ta näib nii – süütu. Tavaliselt ma ei leia, et selline asi oleks võluv.
„Sa võid mulle öelda, Anastasia. Me peame teineteisega ausad olema, muidu see asi ei toimi.” Ma pean julgustama teda vabalt võtma – ta isegi ei räägi seksist. Ta niheleb jälle ja vahib oma sõrmi.
Noh, Ana.
„Räägi mulle,” käsutan ma. Issand jumal, kuidas ta mind närvi ajab.
„Noh … Ma pole enne seksinud, nii et ma ei tea,” sosistab ta.
Maakera hakkab teistpidi pöörlema.
Seda ma küll ei usu.
Kuidas?
Miks?
Mida kuradit!
„Mitte kunagi?” Ma ei suuda seda uskuda.
Ta raputab pead, silmad suured.
„Sa oled neitsi?” Ma ei usu seda.
Ta noogutab piinlikkust tundes. Ma sulgen silmad. Ma ei suuda talle otsa vaadata.
Kuidas, pagana pihta, ma sellise valearvestuse tegin?
Mind tabab vihavahk. Mida ma mingi neitsiga pihta hakkan? Ma põrnitsen teda vihaselt ja raev möllab mu sees.
„Mis kuradi pärast sa mulle seda ei öelnud?” urisen ma ja hakkan mööda kabinetti kõndima. Mida mul ühelt neitsilt tahta on? Ta kehitab vabandavalt õlgu, suutmata midagi öelda.
