ometi näitab ta oma sõbra vastu mingitki huvi üles, aga ma hoian keele hammaste taga.
„Christian, ta nimi on Kate,” ütleb Elliot mõningase ärritusega.
„Kate,” noogutan ma, et olla viisakas. Elliot kallistab Anat, hoides teda hetke liiga kaua oma käte vahel.
„Tšau, Ana,” ütleb ta ja muudkui naeratab.
„Tšau, Elliot.” Ta särab.
Hästi, see muutub juba väljakannatamatuks. „Elliot, hakkame parem minema.” Ja võta oma käed tema küljest ära.
„Muidugi,” vastab Elliot ja laseb Ana lahti, aga krabab Kavanagh’ käte vahele ja korraldab ta suudlemisest terve etenduse.
Oh, põrgu päralt.
Anal on ebamugav seda vaadata. Ma ei süüdista teda. Aga minu poole pöördudes kissitab ta mulle silmi.
Mida Ana mõtleb?
”Nägudeni, musi,” pomiseb Elliot Kavanagh’d ilastades.
Kuule mees, ole ometi natuke väärikam, issand halasta.
Ana vaatab mind etteheitvalt ja hetkeks ma ei tea, kas see on Ellioti ja Kate’i tiirase etenduse pärast või …
Kurat! Seda ta tahab. Et teda hellitataks ja meelitataks.
Ma ei tegele romantikaga, kullake.
Üks ta juuksesalk on lahti tulnud ja ilma midagi mõtlemata lükkan ma selle ta kõrva taha. Ta toetab näo mu sõrme vastu ja see õrn liigutus üllatab mind. Mu pöial liigub mööda ta pehmet alahuult, mida tahaksin jälle suudelda. Aga ei saa. Mitte enne, kui olen saanud temalt nõusoleku.
„Nägudeni, musi,” sosistan ma ja ta näole ilmub naeratus. „Ma tulen sulle kell kaheksa järele.” Pöördun vastumeelselt minekule ja avan välisukse, Elliot mu selja taga.
„Oh, kuidas ma tahaks magada,” ütleb Elliot kohe, kui autos oleme. „See on üks ahne naine.”
„Tõesti …” Mu hääl on tulvil sarkasmi. Viimane asi, mida ma kuulda tahan, on üksikasjalik aruanne ta tegevusest.
„Aga kuidas sinuga on, tarkpea? Kas ta võttis su süütuse?”
Ma heidan talle vihase „jäta järele”-pilgu.
Elliot naerab. „Kuule, mees, sa oled üks tige hoorapoeg.” Ta tõmbab oma Soundersi mütsi näole ja tukastab.
Ma panen muusika kõvemaks.
Maga, kui see mängib, Lelliot!
Jah. Ma kadestan oma venda: seda, kui kergesti ta naistega suhtleb, kui hästi ta magab … ja et tema pole hoorapoeg.
JOSÉ LUIS RODRIGUEZE taustauuring paljastab trahvi marihuaana omamise eest. Politseil pole andmeid seksuaalse ahistamise kohta. Võib-olla oleks eileõhtune olnud esimene, kui ma poleks vahele seganud. Ja see väike tõbras tõmbab savu? Ma loodan, et ta Ana juuresolekul ei suitseta – ja ma loodan, et Ana ei suitseta, punkt.
Ma avan Andrea meili ja saadan lepingu oma koju Escalasse kabineti printerisse. Ana peab sellele alla kirjutama, enne kui ma talle oma mängutuba näitan. Ja nõrkushetkel, või on see ülbus või pretsedenditu optimism – ma ei tea, milline neist – kirjutan ta nime ja aadressi oma standardsesse domi/alistuja lepingusse ja saadan ka selle printerisse.
Uksele koputatakse.
„Kuule, tarkpea, lähme matkama,” ütleb Elliot läbi ukse.
Ahaa … laps on uinakust üles ärganud.
MÄNDIDE, VÄRSKE NIISKE MULLA ja hiliskevade lõhn on palsam mu meeltele. See lõhn tuletab mulle meelde neid toredaid lapsepõlvepäevi, mil jooksin oma kasuvanemate valvsa pilgu all ringi koos Ellioti ja õe Miaga. Oli vaikust, ruumi, vabadust … kuivad männiokkad krabisesid jalge all.
Selles ilusas kohas võisin ma unustada.
Siin võisin põgeneda oma õudusunenägude eest.
Elliot muudkui lobiseb ja vajab minult vaid mu tavalist mühatust, et edasi rääkida. Kui kõnnin mööda kiviklibust Willamette’i kallast, uitab mu mõte Anastasiale. Esimest korda üle pika aja tunnen magusat ootusärevust. Ma olen elevil.
Kas ta nõustub mu ettepanekuga?
Ma kujutlen teda enda kõrval magamas, nii pehmet ja väikest … ja mu riist tuksatab ootusest. Ma oleks võinud ta üles äratada ja teda keppida – see oleks olnud tõesti midagi uut.
Ma kepin teda omal ajal.
Ma kepin teda, kui ta on kinni seotud ja tal on tropp ilusas suus.
CLAYTONITE POES ON VAIKNE. Viimane külastaja lahkus viis minutit tagasi. Ja ma ootan – jälle – reitel sõrmedega trummeldades. Kannatlikkus pole mu tugevam pool. Isegi tänane pikk matk koos Elliotiga pole mu rahutust vähendanud. Elliot sööb täna koos Kate’iga Heathmanis õhtust. Kohtamine kaks õhtut järjest pole ta tavaline stiil.
Äkki kustuvad poes päevavalguslambid, välisuks avaneb ning Ana astub õue, Portlandi pehmesse õhtusse. Mu süda hakkab peksma. Nii, see on kas uue suhte või siis lõpu algus. Ta lehvitab hüvastijätuks noormehele, kes ta järel välja astub. See pole sama mees, keda ma viimati siin kohtasin – keegi teine. Ta vaatab, kuidas Ana auto juurde sammub, pilk naise tagumikul. Taylor teeb liigutuse, nagu tahaks autost välja astuda, aga ma peatan ta. See on minu asi. Kui ma autost välja astun ja Anale ust lahti hoian, paneb see uus kutt poeukse lukku ega vahi enam preili Steele’i näljase näoga.
Ana huulile ilmub uje naeratus, kui ta lähemale tuleb, reibas hobusesaba õhtutuules kiikumas.
„Tere õhtust, preili Steele.”
„Härra Grey,” ütleb ta. Tal on jalas sinised teksased … Jälle teksased. Ta tervitab Taylorit ja istub auto tagaistmele.
Ma istun ta kõrvale ja võtan ta käe pihku ning Taylor sõidab välja tühjale teele ja võtab suuna Portlandi kopteriväljakule. „Kuidas tööl läks?” küsin ma, nautides tunnet, et ta käsi on minu peos.
„Väga pikalt,” ütleb ta kähedal häälel.
„Jah, ka minul oli pikk päev.”
Viimased paar tundi oodata oli tõeline põrgu!
„Millega sa tegelesid?” küsib ta.
„Käisin koos Elliotiga matkamas.” Ta käsi on soe ja pehme. Ta vaatab meie läbipõimunud sõrmi ja ma silitan pöidlaga mitu korda ta sõrmenukke. Tal jääb hing kinni ja ta silmad kohtuvad minu omadega. Ma näen ta pilgus igatsust ja iha … ja ootust. Ma loodan, et ta võtab mu ettepaneku vastu.
Õnneks on sõit kopteriplatsile lühike. Kui autost välja astume, võtan tal jälle käest kinni. Ta tundub olevat pisut segaduses.
Ahaa. Ta mõtleb, kus helikopter on.
„Valmis?” küsin ma. Ta noogutab ja ma juhatan ta hoonesse lifti suunas. Ta heidab mulle kiire teadva pilgu.
Ta
