mu särgi all pole sul midagi, ja seetõttu häirib see mind veel rohkem.”
Ta sehkendab oma teekotiga, tegemata mu ärritusest väljagi. „Millist põhitreeningut sa silmas pidasid?” küsib ta.
Ta on nii uudishimulik – vaatame, kui kaugele võib sellega minna.
„Noh, kuna sul on hell, siis mõtlesin, et peaksime piirduma suuliste oskustega.”
Ta purtsatab oma teetassi.
Pagan. Ma ei taha seda tüdrukut ära lämmatada. Ma patsutan teda õrnalt seljale ja ulatan apelsinimahla. „Sel juhul, kui sa tahad siia jääda,” lisan ma. Ma ei tohi peale pressida.
„Ma tahaksin tänaseks siia jääda. Kui see sobib. Ma pean homme tööle minema.”
„Mis kellaks sa pead tööle minema?”
„Üheksaks.”
„Ma viin su homme kella üheksaks tööle.”
Mida? Ma tahan, et ta siia jääks?
See on mulle üllatus.
Jah, ma tahan, et ta siia jääks.
„Ma pean täna õhtuks koju jõudma – ma pean riideid pesema.”
„Me võime sulle siin midagi osta.”
Ta lehvitab juustega ja närib närviliselt alahuult … jälle.
„Mis on?” küsin ma.
„Ma pean õhtul kodus olema.”
Küll ta võib kangekaelne olla. Ma ei taha, et ta läheb, aga praeguses staadiumis ei saa ma seda nõuda, kui ta pole nõus. „Hästi, täna õhtul. Nüüd söö oma hommikusööki.”
Ta uurib oma toitu.
„Söö, Anastasia. Sa ei söönud eile õhtul.”
„Mul pole tõesti kõht tühi,” ütleb ta.
Noh, see ajab närvi. „Ma tõesti tahaksin, et sa oma hommikusöögi ära sööksid.” Mu hääl on madal.
„Mis sul on selle söögiga?” nähvab ta.
Oh, kullake, sa tegelikult ei taha seda teada. „Ma ütlesin sulle, et mul on seoses raisatud toiduga teatud probleeme. Söö.” Ma põrnitsen teda tigedalt. Ära mind sellega vihasta, Ana. Ta saadab mulle alandliku pilgu ja hakkab sööma.
Ma vaatan, kuidas ta kahvliga muna suhu paneb, ja vabanen pingest. Ta on omal kombel üpris kõva vaidleja. Ja see on haruldane. Ma pole sellise asjaga kunagi kokku puutunud. Jah. Ongi nii. Ta on midagi uut. Asi ongi uudishimus … või siis mitte?
Kui ta on söömise lõpetanud, võtan ma ta taldriku.
„Sina tegid süüa, mina koristan.”
„Väga demokraatlik,” ütleb ta ja kergitab kulmu.
„Jah. Mitte mu tavaline stiil. Kui oleme siin lõpetanud, siis lähme vanni.”
Ja ma võin ta suulisi oskusi proovida. Ma hingan sügavalt sisse, sest selle mõtte peale erutun ma kohe.
Pagan võtaks.
Ta telefon heliseb ja ta sammub toa lõppu, olles vestlusest haaratud. Ma jätan kraanikausi juures nõudepesemise katki ja jälgin teda. Ta seisab klaasseina juures ning hommikuvalguses helendub ta keha, mida katab mu valge särk. Mu suu kuivab. Ta on sale, pikkade jalgade, täiuslike rindade ja tagumikuga.
Ta on ikka veel telefoni otsas ja pöördub minu poole, aga ma teesklen, et mu tähelepanu on mujal. Mingil põhjusel ma ei taha, et ta tabaks mind teda silmadega söömast.
Kellega ta räägib?
Ma kuulen, et nimetatakse Kavanagh’ nime, ja kuulan pingsalt. Mis ta ütleb? Meie silmad kohtuvad.
Mis sa räägid, Ana?
Ta pöörab ringi ja hetk hiljem paneb toru ära, sammub siis minu juurde ning ta puusad õõtsuvad kerges ahvatlevas rütmis mu särgi all. Kas ma peaksin talle ütlema, mida ma näen?
„See leping, kas see käib kõige kohta?” küsib ta, kui ma parajasti kapiust kinni panen.
„Miks sa seda küsid?” Kuhu ta tüürib? Mis ta Kavanagh’le rääkis?
Ta hingab sügavalt sisse. „Noh, tead, mul on mõned küsimused – seksi kohta. Ja ma tahaksin Kate’ilt küsida.”
„Sa võid minult küsida.”
„Christian, kogu lugupidamise juures …” Ta vaikib.
Kas tal on piinlik?
„See käib lihtsalt tehnika kohta. Ma ei maini Punast Piinatuba,” ütleb ta ruttu.
„Punast Piinatuba?”
Mida kuradit?
„See on pigem naudingutuba, Anastasia. Usu mind. Pealegi, su toakaaslane seksib mu vennaga. Ma eelistan, et sa ei küsiks temalt.”
Ma ei taha, et Elliot midagi mu seksuaalelust teaks. Ta ei jätaks mind iialgi rahule.
„Kas su perekond teab sinu … mmm … eelistustest?”
„Ei. See pole nende asi.”
Ta põleb soovist midagi küsida.
„Mida sa teada tahad?” küsin ma, seistes ta ees ja uurides ta nägu.
Mis see on, Ana?
„Praegusel hetkel mitte midagi,” sosistab ta.
„Hästi, me võime alustada sellest: kuidas eelmine öö sulle tundus?” Mu hingamine kiireneb ta vastust oodates. Kogu meie tulevik võib sellest sõltuda.
„Hea,” ütleb ta ja kingib mulle õrna, seksika naeratuse.
Seda ma just kuulda tahangi.
„Minu meelest ka. Ma pole vaniljeseksi enne teinud. Paljugi räägib selle kasuks. Aga võib-olla sellepärast, et see oli sinuga.”
Ilmselgelt on ta mu sõnade peale üllatunud ja tal on hea meel. Ma silitan pöidlaga ta täidlast alahuult. Ma tahan väga teda puudutada … jälle.
„Tule, lähme vanni.” Ma suudlen teda ja viin vannituppa.
„Seisa seal,” käsutan ma ja keeran kraani jooksma ning valan veejoa sisse lõhnastatud vanniõli. Vann täitub kiiresti ja Ana jälgib mind. Tavaliselt ma ootaksin, et naine, kes kavatseb koos minuga vanni minna, lööb silmad tagasihoidlikult maha.
Aga Ana mitte.
Ta ei langeta pilku ja ta silmad hiilgavad ootusest ja uudishimust. Aga tal on käsivarred ümber keha, ta on häbelik.
See mõjub erutavalt.
Ja
