taga on järjekord naiste tualetti, sealt edasi aga uks õue. See on baari taga. Iroonilisel kombel viib see parkimisplatsile, kus me Elliotiga just olime.
Õues leian end platsilt, mis on kohe parkla kõrval – seal on lillepeenrad, inimesed käivad seal suitsetamas, joomas ja juttu rääkimas. Miilustamas. Ma märkan teda.
Kurat küll! Ta on koos selle fotograafiga, mõtlen ma, ehkki hämaruses on seda raske öelda. Ta on poisi käte vahel, aga tundub, et tahab lahti rabeleda. Kutt pomiseb talle midagi, mida ma ei kuule, ja suudleb teda lõuale.
„José, ei,” ütleb ta, ja siis on asi selge. Ana püüab poissi eemale tõugata.
Ta ei taha seda.
Hetkeks tahan sellel kutil pea otsast rebida. Mul on käed rusikas ja ma marsin nende juurde. „Ma arvan, et daam ütles ei.” Mu hääl kõlab valjult, külmalt ja vaenulikult selles suhtelises vaikuses, ning ma püüan oma viha taltsutada.
Ta laseb Ana lahti ja kõõritab mind segasel, purjus ilmel.
„Grey,” ütleb ta, hääles pinge, ja ma pean end kõvasti kokku võtma, et mitte ta pettumust üle ta näo laiali määrida.
Ana kõigub, seejärel kummardub ja oksendab maha.
Oh, pagan!
„Uhh … Dios mío, Ana!” José hüppab vastikustundega eemale.
Kuradi idioot.
Temast välja tegemata võtan Ana juuksed pihku ja hoian näost eemal, kuni ta oksendab välja kõik, mis ta sel õhtul on joonud. Märkan teatud murega, et söönud pole ta mitte midagi. Ma hoian kätt ümber ta õlgade ja viin uudishimulike pealtvaatajate juurest eemale, ühe lillepeenra juurde. „Kui sa veel oksendad, siis siia. Ma hoian sind.” Siin on pimedam. Ta võib rahus öökida. Ta oksendab ikka ja jälle, ta käed on telliskiviäärisel. See on haletsusväärne. Kuigi ta magu on tühi, öögib ta ikka veel, pikalt ja kuivalt.
Oh taevas, tal on väga vilets olemine.
Lõpuks ta keha lõtvub ja ma arvan, et ta on lõpetanud. Ma lasen ta lahti ja ulatan talle oma taskuräti, mis mingi ime tõttu on mu pintsaku sisetaskus.
Tänan, proua Jones.
Ma pühin ta suu puhtaks ning ta pöörab ringi ja puhkab tellisseina vastas, vältides minuga silmsidet, sest tal on häbi ja piinlik. Ja mina olen ta nägemise üle rõõmus. Mu viha fotograafi vastu on lahtunud. Mul on hea meel, et seisan Portlandis mingi tudengibaari parklas koos preili Anastasia Steele’iga.
Ta võtab näo käte vahele ja piilub seejärel minu poole, ikka veel alandatud moega. Ta pöördub ukse poole ja põrnitseb üle mu õla. Ma järeldan, et oma „sõbra” poole.
„Ma … eee … sees näeme,” sõnab José, aga ma ei hakka teda põrnitsema. Mu heameeleks ei tee ka Ana temast välja ja pöörab pilgu minule.
„Palun vabandust,” ütleb ta lõpuks ja ta sõrmed näperdavad pehmet riiet.
Hästi, lõbutseme pisut.
„Mille pärast sa vabandad, Anastasia?”
„Telefonikõne pärast peamiselt. Et mul oli süda paha. Oh, see nimekiri on lõputu,” pomiseb ta.
„Me kõik oleme selle läbi teinud, ehkki ilmselt mitte nii dramaatiliselt kui sina.” Miks on nii tore seda noort naist kiusata? „Siin on tegu oma piiride tundmisega, Anastasia. See tähendab, et ma olen täielikult piiride ületamise poolt, aga see siin on liig mis liig. Ega sa sellest endale harjumust ei tee?”
Võib-olla on tal alkoholiga probleeme. See mõte teeb mind murelikuks ja ma kaalun, kas ma ei peaks oma emale helistama, et saata ta võõrutuskliinikusse konsultatsioonile.
Ana kortsutab hetkeks kulmu, nagu oleks ta vihane, ja kulmude vahele ilmub jälle see väike v-täht ning ma surun maha tahtmise seda suudelda. Aga kui ta rääkima hakkab, tundub, et ta kahetseb.
„Ei,” ütleb ta. „Ma pole kunagi varem purjus olnud ja praegu pole mul mingit soovi veel kunagi purjus olla.” Ta vaatab mulle otsa, ta silmad ei suuda fokuseerida ja ta tuigub pisut. Ta võib minestada, niisiis võtan ta sülle, ilma et selle üle järele mõtleks.
Ta on üllatavalt kerge. Liiga kerge. See mõte pahandab mind. Pole siis ime, et ta on purjus.
„Tule, ma viin su koju.”
„Ma pean Kate’ile ütlema,” sõnab ta, kui ta pea mu õla najal puhkab.
„Mu vend võib talle öelda.”
„Kes?”
„Mu vend Elliot räägib praegu preili Kavanagh’ga.”
„Ah?”
„Ta oli koos minuga, kui sa helistasid.”
„Seattle’is?”
„Ei, ma peatun Heathmanis.”
Ja mu tagaajamine on end ära tasunud.
„Kuidas sa mu üles leidsid?”
„Ma jälitasin su mobiiltelefoni, Anastasia.” Suundun auto poole. Ma tahan ta koju sõidutada. „Kas sul on jakk või käekott?”
„Ee … jah, mul olid mõlemad kaasas. Christian, palun, ma pean Kate’ile ütlema. Ta hakkab muretsema.”
Ma vaikin ja hammustan keelde. Kavanagh ei muretsenud, kui ta oli õues koos selle armuvalus fotograafiga. Rodriguez. See on ta nimi. Mis sõber see Kate selline on? Baarist paistvad tuled valgustavad Ana murelikku nägu.
Ehkki see mulle üldse ei meeldi, panen ta maha ja nõustun sisse minema. Me hoiame käest kinni ja läheme tagasi baari ning peatume Kate’i laua juures. Üks noormeestest istub ikka veel seal, nähes välja tüdinud ja mahajäetud.
„Kus Kate on?” karjub Ana üle lärmi.
„Tantsib,” ütleb poiss, tumedad silmad tantsupõrandal. Ana võtab oma jaki ja käekoti ning sirutab käe ja haarab ootamatult mu käsivarrest kinni.
Ma tardun.
Kurat.
Mu süda hakkab meeletult peksma, kui pimedus pinnale tõuseb, sirutudes välja ja haarates oma küüntega mu kõri ümbert kinni.
Mida?
Ma pööritan silmi, et peita oma segadust, ja viin ta baari, tellin suure klaasi vett ja ulatan talle.
„Joo.”
Ta silmitseb mind üle klaasi ja võtab kõhklevalt ühe lonksu.
„Kõik joo ära,” käsutan ma. Ma loodan, et sellest piisab ta päästmiseks homsest hirmsast pohmellist.
Mis oleks võinud temaga juhtuda, kui ma poleks vahele seganud? Mu meeleolu langeb.
Ja ma mõtlen sellele, mis praegu minuga juhtus.
Ta puudutus.
