mu juba niigi sünge meeleolu veelgi hullemaks.
Ma ronin voodist välja, sammun mööda koridori ja lähen kööki. Seal täidan klaasi veega ja näen juhuslikult oma peegelpilti, jalas vaid pidžaamapüksid, peegeldumas klaasseinal toa teises küljes. Ma pöördun vastikusega ära.
Sa tõukasid ta ära.
Ta tahtis sind.
Ja sina tõukasid ta ära.
See oli ta enda pärast.
See on mind nüüd mitu päeva piinanud. Ta kaunis nägu ilmub ilma igasuguse hoiatuseta mu ette ja piinab mind. Kui mu psühholoog oleks puhkuselt Inglismaal tagasi, võiksin talle helistada. Ta jutt mõjuks mulle, nii et ma ei tunneks end nii vastikult.
Grey, ta oli lihtsalt üks kena tüdruk.
Võib-olla on mul midagi muud vaja; võib-olla uut alistujat. Susannah’st on liiga palju aega möödas. Ma kaalun, kas mitte hommikul Elenale helistada. Ta leiab mulle alati sobivaid kandidaate. Aga tõsi on see, et ma ei taha kedagi uut.
Ma tahan Anat.
Ta pettumus, ta solvumine ja põlgus jäävad minuga. Ta läks, ilma et oleks tagasi vaadanud. Võib-olla kergitasin ma ta lootused liiga kõrgele, kui kutsusin ta kohvi jooma. Ja talle pettumuse valmistasin.
Võib-olla peaksin leidma mingi tee vabandamiseks, siis võin ehk unustada selle kurva episoodi ja tüdruku peast välja saada. Jättes klaasi kraanikaussi majapidajale pesta, kõmbin tagasi voodisse.
RAADIOKELL ÄRATAB mind kolmveerand kuus. Ma vahin lakke. Ma pole maganud ja olen väsinud.
Kurat! See on naeruväärne.
Raadioprogramm on teretulnud, see viib mu mõtted mujale. Kuni järgmise uudistesaateni. See on haruldaste raamatute müügist: Jane Austeni lõpetamata romaan nimega „The Watsons” on Londonis oksjonil.
„Raamatud,” ütles Ana.
Jeesus. Isegi see meenutab mulle väikest preili Raamatukoid.
Ta on lootusetu romantik, kes armastab Inglise klassikat. Aga mina ju ka, ehkki erineval põhjusel. Mul pole Jane Austeni esmaväljaandeid, samuti mitte Brontëde… aga mul on kaks Thomas Hardyt.
Muidugi! Ongi olemas! Seda ma võin küll teha.
Mõni hetk hiljem olen ma oma raamatukogus, piljardilaual mu ees on „Jude the Obscure” ja „D’Urbeville’ide Tessi” kolm osa. Mõlemad on rõõmutud, traagilised raamatud. Hardyl oli sünge ja väändunud hing.
Nagu minulgi.
Ma heidan selle mõtte kõrvale ja uurin raamatuid. Ehkki „Jude” on paremas seisukorras, pole see konkurent. „Jude’is” pole lunastust, niisiis saadan talle „Tessi”, koos sobiva tsitaadiga. Ma tean, et see pole kõige romantilisem raamat, arvestades kogu seda kurjust, mis kangelannale osaks saab, aga selles on romantiline armastus Inglise maaidülli taustal. Ja Tess maksab kätte mehele, kes talle halba tegi.
Aga mitte selles pole asi. Ana mainis, et Hardy on ta lemmik, ja ma olen kindel, et ta pole esmaväljaannet kunagi näinudki, rääkimata sellest, et see võiks tal endal olemas olla.
„See kõlab, nagu te oleksite supertarbija.” Ta hukkamõistev märkus intervjuul hakkab mind kummitama. Jah. Mulle meeldib asju omada, asju, mille väärtus kasvab, nagu näiteks esmaväljaanded.
Ma tunnen end rahulikumana, olen rohkem tasakaalus ja mul on hea meel, ning ma lähen oma garderoobi ja panen selga jooksudressid.
AUTO TAGAISTMEL lehitsen ma tsitaati otsides „Tessi” esmaväljaannet ja mõtlen samal ajal, millal on Ana viimane eksam. Ma lugesin seda raamatut aastaid tagasi ja sisust on mul ähmane ülevaade. Ilukirjandus oli mu pühamu, kui olin teismeline. Mu emale meeldis väga, et ma lugesin; Elliot ei lugenud nii palju. Ma igatsesin põgenemise järele, mida ilukirjandus pakkus. Temal polnud seda vaja.
„Härra Grey,” katkestab Taylor mu mõtted. „Oleme kohal, sir.” Ta ronib autost välja ja avab mulle ukse. „Ma ootan kell kaks ja viin teid golfi mängima.”
Ma noogutan ja lähen Grey House’i, raamatud kaenla all. Nooruke vastuvõtupreili tervitab mind flirtiva lehvitusega.
Iga päev… Nagu korduks kogu aeg mingi igatsev meloodia.
Temast välja tegemata kõnnin lifti juurde, mis viib mind otse üles.
„Tere hommikust, härra Grey,” tervitab turvamees Barry, vajutades liftinuppu.
„Kuidas su pojal läheb, Barry?”
„Tal on parem, sir.”
„Rõõm kuulda.”
Ma astun lifti ja see liigub kiiresti kaheteistkümnendale korrusele. Andrea tervitab mind.
„Tere hommikust, härra Grey. Ros tahab teid näha, et rääkida Darfuri projektist. Barney tahaks paari minutit…”
Ma tõstan teda katkestades käe. „Unusta need praegu ära. Anna mulle Welch toru otsa ja vaata, kas Flynn on puhkuselt tagasi.”
„Jah, sir.”
„Ja mul on vaja topeltespressot. Las Olivia teeb.”
Ent ringi vaadates märkan, et Oliviat pole. See on kergendus. See tüdruk muudkui vahib mind imetlevalt ja see on kuradi tüütu.
„Kas piimaga, sir?” küsib Andrea.
Tubli tüdruk. Ma naeratan talle.
„Täna mitte.” Mulle meeldib, et nad peavad ära arvama, kuidas ma oma kohvi tahan.
„Hästi, härra Grey.” Ta tundub endaga rahul olevat, ja peabki olema. Ta on kõige parem assistent, kes mul on olnud.
Kolm minutit hiljem on Welch toru otsas.
„Welch?”
„Härra Grey.”
„See taustauuring, mis sa eelmisel nädalal tegid. Anastasia Steele’i kohta. Õpib ülikoolis.”
„Jah, sir. Ma mäletan.”
„Ma tahaks, et sa vaatad järele, millal tal viimane eksam on, ja annad mulle kohe teada.”
„Hästi, sir. Veel midagi?”
„Ei, see on kõik.” Ma panen toru ära ja põrnitsen raamatuid oma laual. Ma pean leidma tsitaadi.
ROS, MU PAREM KÄSI, on tulvil energiat. „Me saime Sudaani valitsuselt loa last sadamas maha panna. Aga meie kontaktisikutel on kahtlused, kas maanteed mööda on võimalik see Darfuri saata. Nad teevad riskianalüüsi, et näha, kas see on võimalik.” Logistika on kindlasti keeruline; naise tavaline päikeseline olek on kadunud.
„Me võime alati langevarjuga alla visata.”
„Christian, selle maksumus…”
„Ma tean. Vaatame, millega
