tõmbab kulmud kortsu, nii et nina kohale tekib väike v-täht.
„Kes?”
See on hea vastus.
„See fotograaf. José Rodriguez.”
Ta naerab. Minu üle.
Minu üle!
Ja ma ei tea, kas see on kergendusest või ta peab mind naljakaks. See pahandab mind. Ma ei saa temast aru. Kas ma meeldin talle või mitte? Ta ütleb, et see fotograaf on ainult sõber.
Oh, kullake, ta tahab olla rohkem kui sõber.
„Miks te arvasite, et ta on mu kallim?” küsib ta.
„See, kuidas sa talle naeratasid, ja tema sulle.” Sul pole aimugi, eks ole? See poiss on sinust sisse võetud.
„Ta on rohkem nagu sugulane,” ütleb ta.
Hästi, siis on see iha ühepoolne, ja ma mõtlen, kas Anastasia üldse teab, kui kena ta on. Ta silmitseb mustikamuffinit, mille paberi ma tagasi keeran, ja hetkeks kujutlen teda põlvili enda kõrval, kui toidan teda tükikeste haaval. See mõte ajab mind segadusse – ja erutab. „Kas sa tahaksid ka natuke?” küsin.
Ta raputab pead. „Ei, aitäh.” Ta hääl on kõhklev ja ta põrnitseb jälle oma käsi. Miks ta nii ähmi täis on? Võib-olla minu pärast?
„Ja see poiss, keda ma eile poes kohtasin. Kas tema pole su kallim?”
„Ei. Paul on lihtsalt sõber. Ma rääkisin sellest eile.” Ta kortsutab jälle kulmu, nagu oleks segaduses, ja paneb käed kaitseks rinnale risti. Talle ei meeldi, et ma poiste kohta pärin. Mulle tuleb meelde, kui ebamugavalt ta end tundis, kui see kutt seal poes talle käe ümber pani, nagu kuuluks ta talle. „Miks sa seda pärid?” lisab ta.
„Sa tundud meeste seltskonnas närvis olevat.”
Ta silmad lähevad suureks. Need on tõesti väga ilusad, nagu ookean Cabo ääres, kõige sinisem meri. Ma peaksin ta sinna viima.
Mida? Kust see mõte tuli?
„Ma arvan, et teie lihtsalt mõjute heidutavalt,” ütleb ta ja vaatab maha, liigutades jälle oma sõrmi. Ühest küljest on ta nii alistuv, aga teiselt poolt … armastab väljakutseid esitada.
„Sa peadki arvama, et ma olen heidutav.”
Jah, peabki. Neid inimesi pole palju, kellel oleks vaprust mulle öelda, et ma neid heidutan. Ta on aus ja ma ütlen talle seda –, aga kui ta pilgu kõrvale pöörab, siis ma ei tea, mida ta mõtleb. See ajab tõesti närvi. Kas ma meeldin talle? Või kannatab ta seda siin praegu välja Kavanagh’ intervjuu pärast? Kumb variant on õige?
„Te olete mõistatus, preili Steele.”
„Minu juures pole midagi mõistatuslikku.”
„Ma arvan, et sa oled väga kinnine.” Nagu iga hea alistuja. „Välja arvatud muidugi siis, kui sa punastad, ja seda juhtub sageli. Ma lihtsalt tahaksin teada, mille peale sa punastasid.” Nii. See utsitab teda vastama. Ma pistan tükikese muffinit suhu ja ootan ta vastust.
„Kas te teete alati selliseid isiklikke märkusi?”
See pole ju isiklik, või on? „See tuli spontaanselt. Kas ma solvasin sind?”
„Ei.”
„Tore.”
„Aga te olite väga taktitu.”
„Ma olen harjunud oma tahtmist mööda tegema, Anastasia. Kõiges.”
„Ma ei kahtle selles,” pomiseb ta ja küsib, miks ma pole tal palunud end eesnime pidi kutsuda.
Mida?
Ja mulle tuleb meelde, kui ta läks mu kabinetist lifti – kuidas mu nimi kõlas, kui see tuli ta ilusast suust. Kas ta näeb mind läbi? Kas ta meelega tekitab konflikti? Ma ütlen talle, et mitte keegi ei kutsu mind Christianiks peale mu perekonna …
Ma ei tea isegi seda, kas see üldse on mu pärisnimi.
Ära mõtle sellele, Grey.
Ma muudan teemat. Ma tahan tema kohta teada saada.
„Kas sa oled ainus laps?”
Ta ripsmed lähevad mitu korda kinni ja lahti, enne kui ta ütleb, et on küll.
„Räägi mulle oma vanematest.”
Ta pööritab silmi ja ma võitlen sooviga teda noomida.
„Mu ema elab Georgias koos oma uue mehe Bobiga. Mu kasuisa elab Montesanos.”
Muidugi ma juba tean seda kõike Welchi taustauuringust, aga oluline on kuulda seda temalt endalt. Ta huulile ilmub kiindunud naeratus, kui ta oma võõrasisa mainib.
„Aga isa?”
„Mu isa suri, kui ma väike olin.”
Hetkeks katapulteerun oma õudusunenägudesse ja vaatan räpasel põrandal lebavat kogu. „Tunnen kaasa,” pomisen ma.
„Ma ei mäleta teda,” ütleb ta, tuues mu reaalsusesse tagasi. Ta ilme on selge ja särav ning ma tean, et Raymond Steele on olnud sellele tüdrukule hea isa. Ta suhted emaga, teisest küljest – eks see paistab.
„Ja ema abiellus uuesti?”
Ta naerab kibedalt. „Nii võib öelda küll.” Aga ei selgita rohkem. Ta on üks vähestest naistest, kes suudavad vaikides istuda. See on suurepärane, aga mitte seda ei taha ma praegu.
„Sa ei anna endast just eriti palju teada, ega?”
„Teie ka mitte,” annab ta vastulöögi.
Oh, preili Steele. Mäng on alanud.
Ja suure heameele ja muigega tuletan ma talle meelde, et ta on mind juba intervjueerinud. ”Mulle sai osaks nii mõnigi urgitsev küsimus.”
Jah. Sa küsisid, kas ma olen gei.
Mu märkusel on soovitud efekt ja ta tunneb piinlikkust. Ta hakkab lobisema endast ja oma kodust. Ta ema on parandamatu romantik. Minu meelest hindab inimene, kes on neljandat korda abielus, lootust rohkem kui kogemusi. Kas ta sarnaneb oma emaga? Ma ei suuda seda temalt küsida. Kui ta ütleb, et jah – siis pole lootust. Ja ma ei taha, et see jutuajamine lõpeks. Mul on selleks praegu liiga tore olla. Ma küsin ta võõrasisa kohta ja ta kinnitab mu oletusi. Selge see, et Anastasia teda armastab. Ta nägu särab, kui ta isast räägib: tema tööst (ta on puusepp), ta hobidest (talle meeldib jalgpall ja kalapüük). Ta eelistas tema juures elada, kui ema kolmandat korda abiellus.
Huvitav.
Ta ajab end sirgu. „Rääkige mulle oma vanematest,” nõuab ta, justkui püüdes vestlust oma perekonnast mujale suunata. Mulle ei meeldi enda omast rääkida, niisiis mainin vaid mõnda seika.
„Mu isa on jurist, mu ema on lastearst. Nad elavad Seattle’is.”
„Millega
