peatun Portlandis Heathmanis. Ütleme, kell pool kümme hommikul?”
„Hästi, seal näeme,” sosistab preili Steele, suutmata peita oma hääles kergendust ja rõõmu.
„Ma jään ootama, preili Steele.” Ma panen toru ära, enne kui ta tajub mu elevust ja heameelt. Ma nõjatun tooli seljatoele, silmitsen tumenevat silmapiiri ja tõmban kätega läbi juuste.
Kuidas, põrgu päralt, ma selle asja ära teen?
PÜHAPÄEV, 15. MAI 2011
Moby kõlab valjusti mu kõrvus, kui jooksen mööda Southwest Salmon Streeti Willamette’i jõe suunas. Kell on pool seitse hommikul ja ma püüan lõõgastuda. Öösel nägin teda unes. Sinised silmad, katkendlik hääl … ta laused lõppesid „sir’iga”, kui ta mu ees põlvitas. Sellest ajast saadik, kui teda kohtasin, on unenäod olnud teretulnud vahelduseks mu tavalistele õudusunenägudele. Huvitav, mida Flynn sellest arvaks. See mõte teeb mu rahutuks, niisiis ei mõtle ma enam sellele ja keskendun oma keha viimasele piirile viimisele, joostes Willamette’i kaldal. Mu jalad põntsuvad kõnniteel ja päike tungib läbi pilvede ning annab mulle lootust.
KAKS TUNDI HILJEM, kui ma tagasi hotelli sörgin, möödun kohvikust. Võib-olla peaksin viima ta kohvi jooma.
Nagu kohtamine?
Noh. Ei. Mitte nagu kohtamine. Ma naeran selle tobeda mõtte peale. Lihtsalt et juttu ajada – küsitleda või nii. Siis saan selle mõistatusliku naise kohta rohkem teada ja kas ta on huvitatud või pole mul lootust. Ma olen üksi liftis ja venitan end. Lõpetanud oma venitused hotellisviidis, olen rahulik ja keskendunud – esimest korda pärast Portlandi saabumist. Hommikusöök on kohal ja ma olen hirmus näljane. See pole tunne, mida ma taluksin – mitte kunagi. Ma istun dressides hommikust sööma ja otsustan, et lähen pärast seda duši alla.
UKSELE KOPUTATAKSE energiliselt. Ma teen lahti ja lävel seisab Taylor.
„Tere hommikust, härra Grey.”
„Hommikust. Kas nad on valmis?”
„Jah, sir. Nad on toas number 601.”
„Ma tulen kohe alla.” Ma sulgen ukse ja topin särgi hallidesse pükstesse. Mu juuksed on dušist niisked, aga mul on kama. Üks pilk peeglis sellele moraalitule tõprale, ja ma väljun ning järgnen Taylorile lifti.
Toas 601 on palju inimesi, tulesid ja kaamerakaste, aga ma märkan teda otsekohe. Ta seisab eemal. Ta juuksed on lahti: lopsakas läikiv lõvilakk, mis langeb üle ta rindade. Tal on jalas kitsad teksased ja tossud ning seljas lühikeste varrukatega tumesinine jakk, selle all valge T-särk. Kas ta kannab alati teksaseid ja tosse? Need pole sugugi eriti mugavad, aga teevad ta ilusa kujuga jalad lamedaks. Ta silmad, kütkestavad nagu ei kunagi varem, lähevad suuremaks, kui ma lähemale astun.
„Preili Steele, me kohtume jälle.” Ta võtab mu väljasirutatud käe vastu ja hetkeks tahan seda suruda ja oma huulile tõsta.
Ära ole nõme, Grey.
Ta läheb kenasti roosaks nagu ikka ja viipab oma sõbra suunas, kes seisab liiga lähedal ja ootab, millal ma talle tähelepanu pööran.
„Härra Grey, see on Katherine Kavanagh,” ütleb ta. Ma lasen ta käe vastu tahtmist lahti ja pöördun visa preili Kavanagh’ poole. Ta on pikk, efektne ja hästi hoolitsetud nagu ta isagi, aga tal on oma ema silmad ja ma pean talle tänulik olema, et ta tutvustas mind võrratu preili Steele’iga. See mõte teeb mind tema vastu pisut heatahtlikumaks.
„Visa preili Kavanagh. Kuidas käsi käib? Ma loodan, et tunnete end paremini? Anastasia ütles, et olite eelmisel nädalal haige.”
„Minuga on kõik hästi, tänan, härra Grey.”
Tal on tugev, enesekindel käepigistus ja ma kahtlen, kas ta privilegeeritud elus üldse on raskusi ette tulnud. Ma imestan, miks need naised on sõbrad. Neil pole midagi ühist.
„Tänan, et pildistamiseks aega leidsite,” ütleb Katherine.
„Pole tänu väärt,” vastan ma ja heidan pilgu Anastasiale, kes kingib mulle reetva puna.
Kas ainult mina panen teda punastama? See mõte meeldib mulle.
„See on José Rodriguez, meie fotograaf,” ütleb Anastasia, ja ta nägu lööb poissi tutvustades särama.
Kurat. Kas see on ta poiss-sõber?
Rodriguez peesitab Ana armsa naeratuse paistel.
Kas nad kepivad?
„Härra Grey.” Rodriguez heidab mulle sünge pilgu, kui me kätt surume. See on hoiatus. Ta käsib mul tagasi tõmbuda. Talle meeldib Ana. Ta meeldib talle väga.
Noh, mäng on alanud, poiss.
„Härra Rodriguez, kus ma peaksin olema?” Mu toonis on väljakutse ja ta kuuleb seda, aga Katherine segab vahele ning viipab tooli suunas. Ahaa. Talle meeldib ülemus olla. See mõte lõbustab mind, kui istet võtan. Teine noormees, kes töötab ilmselt koos Rodriguezega, paneb tuled põlema, ja hetkeks olen pimestatud.
Kurat küll!
Kui nägemise tagasi saan, otsin, kus on armas preili Steele. Ta seisab tagapool ja jälgib ettevalmistusi. Kas ta on alati nii uje? Võib-olla seetõttu ongi nad preili Kavanagh’ga sõbrad; ta on rahul, et on tagapool ja laseb Katherine’il keskel särada.
Hmm … loomu poolest alistuja.
Tuleb välja, et fotograaf on üpris professionaalne ja keskendub oma tööle. Ma märkan, et preili Steele jälgib meid mõlemaid. Meie silmad kohtuvad; tema omad on siirad ja süütud ning ma kaalun hetkeks, kas mitte oma plaanist loobuda. Ent siis hammustab ta huulde ja mul jääb hing kinni.
Pööra pea ära, Anastasia. Ma tahan, et ta mind enam ei põrnitseks, ja nagu kuuleks, pöörab esimesena pilgu ära.
Tubli tüdruk.
Katherine palub mul püsti tõusta ja Rodriguez jätkab pildistamist. Siis on kõik tehtud ja mu võimalus on käes.
„Tänan teid veel kord, härra Grey.” Katherine sööstab ettepoole ja surub mu kätt ning talle järgneb fotograaf, kes silmitseb mind halvasti varjatud hukkamõistuga. Ta vastumeelsus paneb mind naeratama.
Oh … sul pole aimugi.
„Ma ootan, et saaksin teie artiklit lugeda, preili Kavanagh,” ütlen ma, noogutades talle kiiresti viisakalt. See on Ana, kellega ma rääkida tahan. „Kas te saadaksite mind välja, preili Steele?” küsin ma.
„Muidugi,” ütleb ta üllatunult.
Püüa päeva, Grey.
Ma pomisen viisakusi teistele, kes veel toas viibivad, ja kiirustan temaga uksest välja, sest tahan teda Rodriguezest eemale saada. Koridoris jääb ta seisma, näperdades oma juukseid ja seejärel sõrmi, ning Taylor järgneb mulle.
„Ma helistan sulle, Taylor,” ütlen ma, ja kui ta on kuulmiskaugusest peaaegu väljas, kutsun Ana endaga kohvikusse, hoides hinge kinni, mida ta vastab.
Ta
