aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi eluteaduse hoidja auhinnaga, 2008. aastal Tallinna teenetemärgiga ning sellega kaasneva aukodaniku tiitliga,
2010. aastal riikliku Valgetähe V klassi teenetemärgiga ja 2013. aastal aasta lastesõbra aunimetusega Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidult, samuti rahvaliku tiitliga kõikide loomade suursaadik.
Aleksei Turovski kolmeaastasena.
esimene peatükk
MINU PERE
Tallinna elektrijaama korsten triibutas oma tossujugadega taevast, päevamelus kõrvuti ja võidu auruvedurite heledate pahvakutega ja öösiti solistina põlevkiv isuitsu laotusse paisates. Soojusseadmete insener Arkadi Hvolis jälgis küttenäidikuid ja timmis, kus tarvis, nuppe-kange-ajameid hiliste öötundideni, et noore vabariigi pealinna toitvate elektronide voog ööpäevaringselt tõrgeteta ketruks. Nii ka ööl vastu 2. detsembrit 1924, mil valdav osa linnarahvast magas õiglast und, kuigi jaoti rebestasid rahu püssipaugud ja jooksusammude müdin. Sel hilisel öötunnil helises elektrijaama valveruumis telefon ja ärev hääl nõudis härra inseneri kohe kuuldele. Mitte mingi punamöllu pärast, vaid märksa tähtsama teatega – insenerihärrale sündis just praegu tütretütar ja tulgu ta nüüd nii ruttu kui saab. Õnnelik vanaisa haaras palitu ja tõttas… Ja sattus otsemaid jaamaümbruse hõivanud mässajate haardesse. Ei aidanud seletamine ega palved, olgu vakka ja oodaku! Kuni tuli üks eemalt-juba-näha-tähtis mees, vaatas kinnipeetule otsa ja hüüatas: „See ju härra Hvolis – aus inimene. Laske tal minna!“ Mingu siis. Jooksujalu läbi linna jõudis soojusinsener koju Weizenbergi tänavas – majja, mille ees aastaid hiljem tegi trammijuht alati lisapeatuse, kui keegi Hvoliste perest juhtus reisikundeks olema. Soojusinseneri esimese lapselapsena tol detsembriööl sündinud tirtsust sai Aleksei Turovski ema, hariduselt ja ametilt psühholoogiateadur. See mees, kes tema vanaisa mässajate küüsist vabaks päästis, oli Viktor Kingissepp.
Eriline ema
Minu ema on iseloomult selline inimene, et ta tegeles eluaeg eelkõige oma asjadega, mõtles omi mõtteid. Minul oli sellevõrra lihtne: võtad tõsise ja tubli poisi poosi ja võid tegelda, millega tahad. Ta hoidis mind väga, kippus isegi üle hoidma – ja ma olen talle ülitänulik, et ta toetas kõiki minu huvisid reaalselt, lausa ennastsalgavalt.
Ta võimaldas mulle kõike, mis oli seotud mu huvidega. Ma ei kuulnud tema suust kordagi, et seda ei saa või et see on liiga kallis või et raha ei ole – äärmisel juhul ainult: „Praegu ei ole võimalik“. Niikaua kui ma ennast mäletan, on mul olnud lausa põletav huvi looduse ja eriti loomade vastu. (Ma ei ütleks, et mu vanemad seda huvi samavõrd jagasid – liiati kui voodisse heites leiti selja alt siil või põrandal roomasid nastikud –, aga nad kõik, nii vanemad kui vanavanemad, respekteerisid mu kiindumust.) Ema tõi mulle zookauplusest loomi koju, hankis õpikuid ja otsis seltsilisi, kellega suheldes ma saaks oma huvi maksimaalselt arendada.
Aleksei Turovski ema Anita Lenderi gümnaasiumi õpilasena.
Töötades ise pedagoogilises instituudis (kus ta oli veel ka pensionieas3), võttis ema ühendust ühe tollase tuntuima zooloogi Villem Voorega ja küsis, kas ta võib oma aastase poja tema juurde suhtlema tuua. Sain Villem Voore4 käest valgeid hiiri ja vesilikke, õpetusi, raamatuid ja vastuseid igasugustele küsimustele. Ema ise valis tihedamaks läbikäimiseks endast tublisti vanemad kolleegid. Kõige lähedasem sõbranna oli temast siiski vaid aasta või kahe võrra vanem – nad said Kadriorus tuttavaks vastavalt kolme- ja viieaastasena. See käis nii – ja see jäi neile eluks ajaks meelde –, et nad keerasid kahepeale ühe tühja lapsevankri kummuli ja hakkasid selle rattaid keerutama. Suhted pani aga paika asjaolu, et kuigi vankril on neli ratast, tahtsid mõlemad tingimata üht ja sama ratast keerutada – siis saidki nad päriselt tuttavaks. See tulevane proua Eugenia Gurin-Loov5 – andku talle hingamist – oli mulle peaaegu tädi eest.
Ema Anita Turovskaja 25-aastasena.
Teised ema sõbrannad olid temast aga reeglina palju vanemad, samas eas kui tema enda ema, näiteks Ksenia Kärk, kes oli keemia ja loodusainete õppejõud, ning Hilja Tulp, kes õpetas tulevastele pedagoogidele geograafiat koos loodusainetega. Kui need prouad meil külas käisid, võttis ema alati ka mind lauda istuma – kuulasin nende juttu ja kui tahtsin tingimata midagi küsida, siis vaatasin emale silma ja sain seejärel sõna. Ema parim sõbranna oli tema vanaema (!) sõbranna, lastearst Rosalia Glikman, kelle seisukohad on meie peres eluaeg au sees olnud. Teda tsiteeriti alatasa, näiteks: „Mehed jõuavad – parimal juhul – murdeikka ja sinna nad jäävadki elu lõpuni… kui väga veab. Kui nende ümber on tugevad naised.“
Saatuslikud küpsetised
Väga oluline kolleeg ja sõbranna ema elus, meie hea sõber ja heategija, oli Tartu ülikooli kliinikumi lastehaiguste ja ka nakkushaiguste osakonna juhataja doktor Zinaida Saar – fantastiline naine, andku talle hingamist! Tänu temale sai ema väga keerulisel ajal töökoha. Küll tagasihoidliku palgaga, aga ometi töö, kusjuures just see koht – lastehaigla sanitari amet – andis talle suurepärase võimaluse oma kandidaaditöö jaoks materjali koguda, sest teema oli „Lapse liigutuste varajane ontogenees“.6 Kogu seda n-ö materjali, mille keskel ta olude sunnil ja saatuse tahtel silmapaistmatus ametis töötas, poleks ülikoolis päevast päeva loenguid pidades käepärast olnud.
Aleksei Turovski ema Anita 1926. aastal.
Saatus seadis nii, et Stalin käivitas oma „partei rahvuspoliitika elluviimise“ ja nii mu emal kui ka isal, kes töötasid mõlemad õppejõuna, tuli oma juudi päritolu tõttu töökohalt lahkuda. Ja õnne tänada, et kinni ei pandud. Kuigi nad olid tollal isegi partei liikmed…
Emale pandi süüks, et ta oli üritanud õppida heebrea keelt. Seda ta tõesti tegi, 13-aastaselt, lihtsalt eneseharimiseks. Eraõpetajaks oli üks noormees, kes oli tollal tulihingeline juutide Palestiinasse kolimise pooldaja. Selleks et endale uuel kodumaal elatis kindlustada, õppis ta parajasti pagariks ja kostitas keelehuvilist neiut oma õpilastöödena küpsetatud kookide ja küpsistega. Mu ema, viisakas inimene, näksis neid, nagu ta mäletab, täiesti söömiskõlbmatuid küpsetisi algul ikka püüdlikult naeratades. Aga ta oli imekaunis naine, nii et noor keeleõpetaja armus temasse peagi ja sealtpeale kulusidki keeletunnid peamiselt küpsetistele.
Kahe kuuga sai emal pagaripoisi küpsetistest villand ja keeletunde ta rohkem ei võtnud. Aga sellest piisas, et süüdistada teda sionistlikes kalduvustes – ta lasti töölt lahti.
Aleksei ema süles, vasakul vanaema Fanny Klaus, paremal ema ja vanaema ühine sõbranna Rosalie Glikman.
Üheksanda elukümnendi lävel proua Anita Turovskaja (kelle ema Fanny Klaus jumaldas kinokunsti ja pani talle seega nime tummfilmiajastul imetletud Ameerika filmitähe Anita Stewarti auks) on neljandat põlve tallinlanna. Tema isapoolses, iidsetest aegadest Tallinnas ja Pärnus elanud Klauside suguvõsas oli selline traditsioon, et kõik pojad ja 20. sajandi algul ka tütred saadeti Saksamaale õppima. Pere kodune keel oli saksa keel ja Saksamaa tundus tavapidi nii kodune, et kui Hitler võimule tuli, uskusid koolitatud perepojad viimse hetkeni, et mis tahes jutud füüreri juudivaenulikkusest on pelk nõukogude propaganda, ja jäid neljakümnendail Eestisse
1988. aasta märtsis Tallinnas kohvikus Pegasus toimunud radikaalsete intellektuaalide koosviibimisel tegi Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste pedagoogilise instituudi õppejõule Anita Turovskile ettepaneku asutada Juudi Kultuuri Selts. Kahe kuu pärast registreeritigi see juba ametlikult.
Villem Voore (10.04.1903 – 24.03.1982) – pedagoog, zooloog, looduskaitsja. Sündis Peterburis, õppis Rakvere poeglaste gümnaasiumis, lõpetas Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna professor Helmut Riikoja käe all, töötas juba stuudiumipäevil kooliõpetajana, hiljem mitmes teadusasutuses, uurides peamiselt veekogusid ja nende elustikku. Kui 1957 loodi looduskaitse valitsus, kutsuti sinna ka kogemustega loodusemees Villem Voore. Peamine tema elus oli siiski äratada lastes loodusehuvi. Tema sulest on ilmunud raamatud „Magevee loomastik” (1956), „Elavnurk koolis” (1957), „Zooloogilisi ekskursioone” (1961), „Lindude päev koolis” (1966) ning hulk teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid. Eesti Loodus 12/2003.
Eugenia Gurin-Loov (3.06.1922 – 8.04.2001) oli juudi päritolu Eesti kultuuritegelane, lõpetas 1952 Tallinna polütehnilise instituudi majandusteaduskonna, töötas pedagoogina Tallinna rahanduse ja krediidi tehnikumis, Tallinna polütehnilises instituudis ja pedagoogilises instituudis, 1968 kaitses majanduskandidaadi väitekirja ning sai dotsendi kutse. 1988 valiti Eesti Juudi Kultuuriseltsi aseesinaiseks. Avaldas mitu kultuuriloolist raamatut, 2001 pälvis riikliku Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Zinaida Saar (21.05.1915 – 8.03.2005) – pediaater ja infektsionist; lõpetas Petseri gümnaasiumi ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna, oli Tallinna meditsiinikooli direktor, Tartu nakkushaigla peaarst, 1954–62 TÜ lastehaiguste kateedri juhataja, 1962–65 nakkushaiguste ja dermatoloogia-veneroloogia kateedri juhataja, 1965–91 dotsent; avaldanud üle 30 teaduspublikatsiooni.
