vastu. Ta pääses pagemisringiga läbi Siberi õppima Moskva ülikooli, tema kolm aastat noorem õde Lia Tamara, tollal veel gümnaasiumineiu, jäi sõja lõppedes emaga Tallinna, kus ta töötas pikki aastaid ETKVLi keemiakombinaadi Orto transpordiosakonna juhatajana. Tunnistajate sõnul austati ja armastati teda väga. Ta kasvatas üles kolm last ja jälgib nüüd suguseltsi tegemisi teispoolsusest. Anita Klaus aga kohtus Moskva ülikoolis psühholoogia esimesel kursusel kolmanda kursuse filosoofiatudengi Markus Turovskiga (kelle isa jumaldas keiser Marcus Aureliust). Armunud tudengid abiellusid ja 1946. aasta 4. augustil sündis neil poeg, kellele pandi kummagi tarkusejüngri lemmikõppejõu, filosoof Aleksei Fjodorovitš Lossevi 7 ja psühholoog Aleksei Nikolajevitš Leontjevi 8 auks nimeks Aleksei.
Vanaisa Boris Turovski enne ja pärast esimest ilmasõda.
Prussakaparadiis ja 25 + 5
Stalini „rahvuspoliitika elluviimise“ kõrgajal 1951–1953 oli meie peres ainus töölkäija vanaisa, minu isaisa Boris Turovski.– mind saadeti tema hoole alla. Ta töötas strateegilise tähtsusega estrite tehases Moskva lähedal Himkis, kus valmistati orgaanilisi ühendeid, mida läheb vaja lõhkeainete, polümeeride jms tootmiseks. Koolitatud insenerina oli ta spetsialiseerunud orgaanilisele sünteesile ja saanud direktori asetäitjaks tootmise alal. Rahvuselt juut. Aga Stalin, muide, valmistas kõik oma aktsioonid väga põhjalikult ette. Ta ei kiirustanud iialgi ja jättis oma rahvuspuhastuse ajal kõige tähtsamate asutuste juhtidele õiguse ise otsustada, kas seda või teist töötajat on tootmisprotsessis tarvis või mitte. Estrite tehase direktor leidis, et tema asetäitja on vajalik mees. Isegi niivõrd, et talle anti ametikorter – 13 peret ühe koridori peal, köögiks koridori üks ots, kus seisis kõrvuti 13 ahjukest, kerossinkat, nagu tol ajal priimuseid nimetati, ja sibas ringi palju musti rammusaid lennuvõimetuid tarakane – minu rõõmuks ja vanaema õuduseks. Jälgisin neid loomakesi tohutu innuga ja hoolitsesin nende eest: nägin, et nad kardavad valgust ja panin mõned neist karpidesse elama. Karbid lükkasin oma voodi alla. Pidin vanaema kõvasti töötlema, et ta mu tarakaniladu välja kannataks – meditsiiniõe haridusega, loomulikult puhtust ja hügieeni ülimalt tähtsaks pidavale inimesele oli ilmselge eneseületus selle kollektsiooniga leppida. Seda enam, et ma püüdsin neid loomakesi ju igalt poolt: põrandapragudest, tsementpõrandalt, otse peldikust… Moskvas läksin esimesse klassi kooli number 222, kus käisin terve aasta. See aeg on nüüdseks peaaegu ununenud, ainult klassijuhataja Valentina Kull, Tallinnast pärit daam, on heledalt meeles – alati leebe (ega me suurt pahandust teinudki), tark ja toetav, pani ta ka minu huve varakult tähele ja oskas mind delikaatselt suunata. Nii et ma käisin korralikult koolis ja palju sellest ei mäleta. Siiski, ma sain alles esimeses klassis teada, et olen juudi soost! Nõukogude „paljurahvuselise rahvaste pere“ kooli esimeste tundide seas oli üks selline, kus me pidime ütlema, kes me rahvuselt oleme. Minu suurim sõber Ali Fatahhaddinov ütles kohe, et ta on tatarlane, ja kogu klass tegi siis „tšš-ššš“. Ma sain selle peale kole vihaseks ja kui järg minuni jõudis, ütlesin ausalt ja siiralt, et ma ei oska kindlalt vastata, aga ma oletan, kuna ma olen nii süsimustade juustega ja tumedate silmadega, siis kas grusiinlane või ukrainlane, aga võib-olla mõlemat. Ja minu kohta pandi kirja „grusiinlane“ ning sulgudes järele „ukrainlane“. Kodus küsisin vanaema käest, kas ma olen juut, mispeale vanaema jäi kuidagi tummaks, kogus ennast veidi ja ütles: „Tead, Alik, Karl Marx oli ka juut!“ Siis võtsin vanaisa pihile ja tema seletas mulle kõik ära – ma sain väga hästi aru, olin ju juba seitsmeaastane.
Tollest ajast on mul senimaani selgesti silme ees, kuidas vanaisa ennast hommikuti tööle sättis. Teades, et 1948. aastal välja antud seaduse järgi võidi hilinemise eest väga rangelt karistada: 5–10 minutit hilinemist tähendas kuni 5 aastat vangistust, 10–15 minutit 10–15 aastat vanglas, edasi juba 25 + 5 ning tööle mitteilmumine võis tuua ka kõrgeima karistusmäära. Oo, millise ajavaruga mu vanaisa igal hommikul tööle läks!
Kes iganes on Aleksei Turovskiga tema elu ja oma toimetamisi pidi kokku puutunud, ei saa suurimagi mälupingutuse peale nimetada ühtegi korda, mil see mees oleks kokkulepitud kohta hilinenud. (Aleksei Turovski täpsustab, et kahel korral on seda siiski juhtunud.) Pigem saabub ta ikka ajavaruga, olgu päevakava kui tahes tihe – ja ülitihe on see tal iga jumala päev.
Aleksei Turovski vanaema Sofia Jakobson (vasakult esimene) välilaatsareti õena 1916. aastal.
Kasaka hobune
„Aljoša, kuidas sina siia sattusid?!“ hüüatas koolidirektor ehmatanud imestusega, kui kogu kuues klass vahetunnis korraldatud korrarikkumise pärast tema kabinetti epistliks üles rivistati. Ta imestas selle üle, et muidu omapäi hoidev Aleksei seisis ühtäkki samas rivis ulakatega, ja veel enam selle üle, et poiss üldse koolis oli.
Minu ülihoolitsev emake ei lubanud mind uksest välja, kui mul oli pisimgi palavik või ka ainult selle kahtlus. Ja ma jäin ülima heameelega koju – kool mulle ei meeldinud. Õppimine küll, kuid tundides seda pigem segati, vahetundidest rääkimata. Nii et kuni keskkoolini, kus ma olin juba ülikoolile mõeldes motiveeritud, käisin ma koolis väga episoodiliselt ja peamiselt veerandi lõpus gastroleerimas, nagu siis irooniliselt öeldi. Aga tol päeval, mil ma siiski koolis olin, jutustas meie ajalooõpetaja, oma aine tõeline entusiast, terve tunni ülimalt kaasakiskuvalt 1905. aasta ülestõusust ja kasakate karistusaktsioonidest vaeste tööliste ja talupoegade kallal, nii et kui tund lõppes ja suur söögivahetund algas, siis polnud toidul meie jaoks mingit tähtsust. Õpetaja ilmekast kirjeldusest vaimustuses, korraldasime keset koridori oma näidisülestõusu, kus kõik poisid olid kasakad ja tüdrukud õnnetud töölised. Valeri-nimeline poiss, hästi peenike ja kleenuke (mina olin küllaltki turske), istus mul õlgadel, pikk joonlaud mõõgana käes, ning ajas laiali „tööliste demonstratsiooni“, mida kehastasid meie klassi tüdrukud, punase tindiga töödeldud tahvlilapp mingi pulga otsas lipuks. Loomulikult lõppes see madin direktori kabinetis ja kui selle ennekuulmatu massiürituse initsiaatorite väljaselgitamiseks korraldatud ülekuulamine järjega minuni jõudis, oskasin rabatud direktori rahustuseks öelda vaid: „Minult ei ole mõtet küsida – mina olin kasaka hobune.“ Direktor puhkes naerma, juurdlus lõpetati ja me jõudsime kõik veel sööma ka.
Isa Markus Turovski uue abikaasa Veeraga.
Äratundmine alligaatorina
Oma kõige esimesi loomahuvi ilminguid mäletab Aleksei Turovski küsimishetketi erinevalt. Kord meenub talle imekaunilt küütlevas kestakuues sitika uurimine kõige tillemate jalalülideni, kord usinate sipelgate silmitsemine kes-teab-kui-kaua järjest, kord lömastatud vihmaussi tükikese põhjalik vaatlus, mispeale keegi möödakäija oli etteheitvalt möönnud, et vaene laps, kel pole nähtavasti ühtki lelu, peab lõpnud limuskiga aega sisustama… Või juba päris oma looma saamise lugu neljandast eluaastast, kui vanaisa leidis Valdeku tänava prügikonteinerist sinna kukkunud oravapoja, õngitses välja ja tõi koju. Oravapoeg sai nimeks Juku ja talle langes osaks väikese poisi innukas hool. „Juku elas hoidjatädi Helene vana kasuka sees,“ on elupõlisel loomaarmastajal pool sajandit hiljemgi see detailideni meeles. „Ja kasuka üks varrukas oli minu orava aken. See on mul siiani silme ees: kuidas Juku vuntsiline nägu aknast välja vaatas, eriti siis, kui lähenes peopesa päevalilleseemnetega.“
Mäletan väga selgelt seda tunnet, kui ma hakkasin krokodilliks. Olin umbes kuueaastane, koolis veel ei käinud. Vanaisal oli suur musta nahaga kaetud diivan. See nahk oli õige mitmest kohast katki ja nõelutud, aga ikkagi uhkelt süsimust, läikiv, peenikesi vagusid täis, meenutades üks-ühele
Aleksei Fjodorovitš Lossev (22.09.1893 – 24.05.1988 Moskva) – filosoof ja filoloogiadoktor, professor. 1915 lõpetas Moskva ülikooli kahel erialal: filosoofias ja klassikalises filoloogias. 1927 avaldas trükis „Nime filosoofia“, 1929. aastal andis koos naisega salaja mungavande. Oma raamatus „Müüdi dialektika” (1930) eitas avalikult marksismi ja nõukogude ametlikku filosoofiat dialektilist materialismi, mispeale ta arreteeriti ja mõisteti 10 aastaks vangi. Sunnitööl Valge mere – Balti kanali ehitusel kaotas ta pea täielikult nägemise. Pärast asumiselt naasmist pidi Lossev maskeerima oma mõtteid marksistliku dialektikaga, varustades filosoofilis-teoloogilised otsingud Marxi ja Lenini tsitaatidega. 1960. aastatel jõudis trükki esimene köide Aleksei Lossevi „Antiikesteetika ajaloost”, mis muutis traditsioonilisi arusaamu antiikajast. Lossev tõlkis vene keelde Aristotelese, Plotinose, Sextus Empiricuse, Proklos Diadochose ja Nicolaus Cusanuse teoseid ja oli Platoni teoste venekeelse väljaande toimetaja. Moskvas Arbati tänaval asub vene filosoofia- ja kultuurikeskus Lossevi maja, kus paikneb ka kortermuuseum ja raamatukogu. Eesti keeles on Lossevi raamatuist ilmunud biograafia „Vladimir Solovjov” (1994) ja aastast 1915 käsikirjalisena seisnud „Kunstilise maailmataju struktuur” ajakirjas Teater. Muusika. Kino (2003).
Aleksei Nikolajevitš Leontjev (5.02.1903 – 21.01.1979) – arengupsühholoog, tegevusteooria rajaja, Lev Võgotski õpilane; tegeles teadvuse ja tegevuse teemadega. Moskva Riikliku Ülikooli professor ja sealse filosoofia teaduskonna psühholoogia kateedri juhataja, 1966 asutas Moskva ülikoolis psühholoogia teaduskonna. Tema varasem teaduslik töö 1920. aastail keskendus kultuurilise vahendamise fenomeni uurimisele, 1931 valmis esinduslik uurimus laste ja täiskasvanute mälu kohta „The development of higher forms of memory”. Kõiki tema töid, nende hulgas raamatut “Tegevus, teadvus, isiksus” (1975), läbis tees “Kaasajal täidab psühholoogia ideoloogilist funktsiooni ja teenib klassi huve, sellega on võimatu mitte arvestada”. – Vt ka: T. Bachmann, R. Maruste, Psühholoogia alused, Tallinn 2003.
