ja laevastiku päälik Lembut ning kohendas oma mõõka vööl. Haigutades ja oda otsaga kukalt sügades lonkis lähemale ka Matsi noorem vend Tõnn, keda tema ülima rahu pärast võis ainult kadestada.
„Mis nüüd murelik, aga selge ilm ei ole meie sõber,” ei tahtnud Sindi noorvanem oma kahtlusi avalikult tunnistada.
„Tegelikult pole hullu,” jätkas Lembut puureelingule toetudes. „Muidugi oleks kottpimedal sügisööl tüki parem rünnata, aga nii kaua me enam oodata ei saa, svenssonid on läinud juba liiga ülbeks ja see nõuab karmi karistust.”
„Just, just, karmi karistust,” korrutas haigutades ka Tõnn ja toetus odale. „Ega siin kusagil mingit söögipoolist ripakil pole?” päris ta ringi vahtides. Lembut muigas. Sindi vennaksed polnud talle võõrad. Tõnni võime vaba aega söömistegevusega täita polnud kellelegi uudiseks, kuid vaatamata sellele oli Sindi vanema noorem võsu taplusväljal igati mees omal kohal.
„Pange vööris purjesid juurde,” hõikas Saaremaa päälik ettepoole, kus esimese masti alt kostis meeste valju juttu ja naerupahvakuid. Käsk sai kiiresti täidetud. Lembut vaatas hindavalt merd, siis taevast.
„Uurisin ise ja lasin ka Juskusel loodusmärkide pealt vaadata,” jätkas ta. „Hommikuks, kui Ojamaa äärde saame, peaks paks udu väljas olema ja siis ei tähenda kuusirp enam mitte midagi.” Ja järsku oligi udu kohal. Mats roolis laeva, nägemata merd, maad ega taevast, ning ootamatult olid tema kõrvalt kadunud nii noorem vend Tõnn kui ka saarlaste päälik Lembut. Külm pilv mähkis kõik endasse ning ainult korraks vilksatas läbi uduloori noorkuu kollakas helk. Mats tundis, kuidas külm ta hinge haarab ning hirm nagu kassipoeg püksisäärt pidi üha kõrgemale ronib. Kuhu nüüd tüürida, kui kaugel on Ojamaa kallas, millal purjesid vähendada? – kõik need küsimused vilksatasid läbi roolimehe pea. Ta hakkas hüüdma, karjus appi, kuid udust ei tulnud vastuseks piuksugi. Äkki ilmus hallist pilvest suure täies purjes sõjalaeva siluett nagu viirastus ja kihutas otse Taara Silja poole. Polnud kahtlust, tegu oli rootslastega, kes olid kusagilt haisu ninna saanud, et Lembuti laevastik on saabumas. Mats keeras meeleheitlikult rooliratast vasakule ja karjus valju häälega ette vööri poole: „Parema parda kahurid valmis panna!” Aga Sindi noorvanem märkas ehmatusega, et tema pingutustele vaatamata ei tahtnud laev kuidagi pöörata ja jätkas kangekaelselt ohtlikul kursil. Svenssonite läheneva laeva siluett muutus üha suuremaks. Juba võis märgata tekil toimetavaid mehi ja pardas avanevaid kahuriluuke.
„Kui nüüd jõuaks kogupaugu enne ära panna, kui rootslased seda teevad,” vasardas ärev mõte noore mehe peas. „Laadida, sihtida ja…” röögatas Mats ning nägi, kuidas rootslaste kahuritorudest sähvatasid leegid ja suitsupahvakud välja. Midagi raputas Taara Siljat ja Sindi noorvanem tundis, et tekk kadus jalge alt. „Tõnn, kus sa oled?” röögatas ta ja püüdis haarata roolist.
„Oh issand, küll on loodus seda last ikka elava kujutlusvõimega õnnistanud!” kuulis Sindi noorvanem läbi udu. Ta ei suutnud mõista, kuidas see hääl nii tuttav tundus. „Lembut, Lembut, rootslased on meil jälil,” pomises ta veel inertsist ning ajas siis silmad pärani. Ta nägi, et istub, padi kaenlas, magamistoa põrandal, ning märkas, et tema kohale olid murelikult kummardunud pidžaamas isa ja öösärgis ema. Isal olid juuksed sassis ning prillid poolviltu ees, ta ajas end sirgu ja porises siis pahaselt: „Ja see Papa ka veel oma tobedate meilidega.” Ema ei öelnud midagi. Ta sasis korraks poja juukseid ja aitas vapra mereröövli voodisse.
„Mis kell on?” päris Mats uniselt. „Kell on kolm, maga!” sosistas ema ja kattis „noorvanema” hoolitsevalt tekiga.
„Emme, vaata, et sa mind õigel ajal äratad, bussijaamas peab pool tundi varem kohal olema.”
„Maga nüüd, maga,” ohkas ema, kustutas tule ning jättis koridori ukse praokile.
„On see nüüd kõige parem idee, neid päris omapäi sinna lubada?” porises isa voodil istudes ja poetas prillid öökapi nurgale.
„No kuule, kes siis meil omal ajal kogu aeg sabas jõlkus,” lausus ema, kustutas tule ja puges teki alla.
„Aga ikkagi välismaa,” pomises isa rahulolematult ja uniselt. „Läti nüüd mõni välismaa,” vastas ema rahustavalt ja pigem ennast veenda püüdes, sest kõrvalpadjalt kostis juba vaikset nohinat.
REISILE
Bussijaam oli hommikust siginat-saginat täis ning kell posti otsas näitas, et bussi väljumiseni on veel pool tundi.
„Noh, mida me siis nüüd siin passime,” porises Tõnn pahaselt, istus potsti pingile ja asus juba kolmandat korda „Harry Potterit” üle lugema. Matsi kärsitu loomus oli ka kõik teised kodust varem välja meelitanud, või nagu isa tavatses öelda: „Mats jookseb alati sündmustest pool tundi ees!” Ema lohutas tavaliselt, et parem pool tundi varem kui viis minutit hiljem, mis Matsi puhul oleks kindlasti ka paika pidanud, kuid… See kuid-sõna oli seotud sellega, et kui Professor – nii kutsuti Matsi koduses sõnapruugis – kuhugi varem kohale saabus, ja nii oli see enamasti alati, siis jäi tal nii palju aega üle, et ta jõudis süveneda mingitesse teistesse probleemidesse niivõrd, et kõik muu ümberringi kippus ununema. See viimane seik andis isa Kallele, kes ameti poolest oli kooliõpetaja, võimaluse alati lisada: „Mis abi on sellest, kui lidud teistest küll pool tundi eespool, aga pärast ikka viimasena kohale sörgid?”
„Elu ei ole spordivõistlus,” arvas ema Rita ja sasis Matsi helevalget juuksepahmakat.
„Emme, emme, juua tahan,” piuksus Linda, kes teadis hästi oma pesamuna-õigusi ning piilus kavalalt oma juuksetuka alt ema poole. Muidugi ei jäänud tal märkamata bussijaama söögipaviljon, mille vitriinid olid maiustustest kirjud, ning sinnapoole ta emmet kättpidi tirida püüdiski.
„Pole üldse paha mõte,” arvas ka Tõnn, lõi plaksuga paksu raamatu kinni ja tõusis. Saiad söödud, limonaad joodud, oli kogu pere jälle joone peal bussi ootamas ja sealt see lõpuks tuligi.
„Euro-Lines,” luges Mats valjult ja teadustas: „Euroopa liinid.” „Mis Euroopa liinid?” päris Tõnn üllatunult ning vaatas küsivalt ema otsa. „Lätti sõidame ju.”
„Läti, mees, on ka Euroopas,” teadis vanem vennas öelda ja seda täie kindlusega. Professori nime oli Mats saanud sellest, et sel hetkel, kui lugemine selgeks sai, tekkis tal kustumatu huvi ajalehtede vastu. Isa aga arvas, et oleks ikka tore, kui õpilane Viik kohustuslikku kirjandust sama hoole ja armastusega uuriks. Paraku teadis Professor kõiki maailma sündmusi, poliitikauudiseid ja ühiskonnakroonikat kellapealt ja peast, kuid ilukirjandus, see oli valdkond, millega tutvumine tõi nutumaitse suhu. No ei olnud Matsil ilukirjanduslikku soont ja muinasjutud – no mis kasu on nendest, kui tõelises elus midagi sarnast iialgi ei juhtu! Seepärast eelistas vanem vennas lugeda ajalehti, kuid salaarmastus oli temalgi – autod. Viimastest võis Mats lõputult rääkida ja vastavaid raamatuid, mida oli koju kogunenud juba kümnete kaupa, pidevalt uurida. Kui teised lapsed käisid lugemissaalis koomiksi-raamatuid lugemas, siis Professor laenutas järjekordse „Tehnika Maailma” numbri ja juurdles uue Honda Clarity vesinikul töötava mootori üle.
Voolujooneline tumehalli värvi uhke buss peatus, lasi pahinal uksed valla ja inimesed välja. Automaatselt nagu linnutiivad avanesid ka pagasiluugid ja valge särgi, tumeda lipsu ning halli peaga bussijuht aitas poistel reisikotte paigutada. Mehel oli rinnas silt nimega Mati.
„Teil on ikka võimas sõiduriist!” ei suutnud Mats oma vaimustust talitseda. „Scania firma kaheksa-silindriline sissepritsimismootor, võimsus 320 hobust, kiirust arendaks kuni 130 km/h, aga 100 peal on piirang ees.”
Onu
