on onu Mati. Kuidas on asjatundja nimi?”
„Mats,” vastas Professor ja ta hääles oli tunda teatud rahulolu. „Kuidas on meie bussil lahendatud amortisatsiooni-probleemid, kas tegu on…?” Rohkemaks ei olnud Matsil mahti, sest ema kiirustas teda bussi peale ronima.
„Minu selja taga on kohad vabad, istuge sinna, küll me tee peal räägime,” teatas bussijuht, pilgutas poistele silma ja asus pileteid kontrollima.
„Ärge võtke endale nuhtlust kaela,” soovitas ema Rita. „Mats jõuab rohkem pärida kui sada inimest vastata.”
Onu Mati muigas, heitis prillide tagant kõrvalpilgu poistele, kes end istmetele sisse seadsid, ning arvas, et küllap saadakse hakkama. Ja siis pahisesid uksed jälle kinni ning buss liikus paigast. Viimane, mida poisid aknast nägid, oli ema lehvitav käsi ja nutuvõru ümber väikeõe Linda suu. Buss libises sujuvalt läbi Pärnu tänavate ja oli peagi linnast väljas põldude-metsade vahel.
Riiga jõudmine võttis ligemale 2,5 tundi aega ning viimase poole tunni jooksul oli Matsil vahtimist, nii et pea hakkas ringi käima.
„Vaata, Tõnn, vaata,” müksis ta küünarnukiga väikevenda, kes „Harry Potterit” lugedes oli tukkuma jäänud, „see on ju Lincoln Escada ja see… see on Audi 08.”
„Noh, ja siis, las olla,” porises Tõnn, keeras külge ja nohises edasi. „Riias liigub palju kalleid autosid, ikka hulga rohkem kui Tallinnas või Pärnus,” lausus onu Mati tahavaatepeeglisse silma pilgutades. Kahe tunni jooksul olid mehed jõudnud juba paljusid asju arutada. Onu Mati oli mõnus mees ja äge bussijuht, ta oli sõitnud ringi paljudes Euroopa riikides. Lõpuks jõuti bussijaama. Vaatas Mats mis ta vaatas, uuris ka Tõnn, kuid Papa moodi meest ei paistnud kusagilt. Nähes poiste kõhklevaid nägusid ja ebalust, päris onu Mati: „Noh, mehed-vennad, kas on midagi viltu, mõistus otsas?”
„Privet, rebjata,” kõnetas üks võõras naerul näoga tüsedavõitu onu poisse. „Võ Mats i Tõnn, jesli ja ne ošibajus.” Mats ja Tõnn vahetasid pilke ja kehitasid õlgu, vene keelt mehed ei osanud. Ainuke tuttav asi, mida võõra jutust võis aru saada, olid poiste endi nimed. Ja enne kui onu Mati sai tõlkima asuda, kõnetas võõras poisse inglise keeles: „You are Mats and Tõnn. My name is Andrei and I am an agent. Master sent me to pick you up and bring on board the Silja Festival.” Inglise keelega oli asi juba pisut lihtsam. Tegu oli Andreiga, kes oli agent ning Silja Festival käis ka jutust läbi. Nii Mats ka Tõnnile tõlkis ja siis jätsid nad onu Matiga nägemist ning, seljakotid õlal, hakkasid Andrei järel autoparkla poole astuma. Tõnn piilus uut tuttavat altkulmu ja põnevusega, nii et see ei jäänud ka Andreile märkamata. Jõudnud auto juurde, tegi mees uksed lukust lahti ja päris Tõnni käest: „What’s up?” Poisid istusid tagaistmele.
„Kuule, kuule,” müksis Tõnn vanemat venda ja päris juhti rooli taga piisates poolsosinal: „Küsi, kas tal püstol ka on.”
„Püstol?” imestas Mats, kuid püüdis siiski tõlkida. „Do you, do you have a…” Aga selle koha peal sai ka Matsi keeleoskus otsa ja ta vehkis käega ning tegi suuga pahh-pahh. „Kuule,” pöördus ta arusaamatuses noorema venna poole, „miks tal püstol peab olema?”
„Ise kuulsid ju, mees ütles, et on agent, ja milline agent see ilma püstolita ringi liigub,” oli Tõnn põnevil. „Pealegi, kui tahad teada, siis püstol on inglise keeles pistol, püss on gun ja automaat jälle machine gun.” Kõike seda, mis puutus relvadesse, teadis noorem vend paremini. Nagu Papa ütles, oli Tõnn ihult ja hingelt militarist. Juba varasest noorusest meeldisid talle püssid, mõõgad ja automaadid. Kui ta just ninapidi mõnes huvitavas seiklusraamatus ei olnud, siis jooksis ta naabripoistega ümber maja, mängides sõda ja kindlustades kaitsevööndit vaenlase vastu.
Tema lemmikarvutimänguks oli „Call of Duties” ning sealt pärinesid ka tema ingliskeelsed oskussõnad. Aga onu Andreil ei olnud aega vastata – Riia linna liiklus oli tihe ja närviline. Peagi vuhisesid nad ühe, siis teise silla alt läbi ja juba paistiski Silja Festivali sini-valge korpus, mis kõrgus reisisadama kohal. Oli ikka pirakas küll! Laev oli valge ja siniste triipudega ning külje peale oli suurte tähtedega maalitud „Tallink”. Onu Andrei sõitis otse kaile ja aitas vennaksed autost välja.
„Kuule, see on kõrgem veel kui meie koolimaja,” ütles Tõnn alt üles silla poole vaadates. Mehed imestasid ja vaatasid, vaatasid ja imestasid, kuni nende juurde saabus tunkedes noormees. Onu Andrei rääkis midagi jälle vene keeles, mille peale noormees haaras telefonitoru ja helistas kuhugi.
„Härra, kapten, siin vahimadrus Kask, teie juurde on kaks külalist koos agendiga, kas luban nad laeva?” Saanud ilmselt jaatava vastuse, andis vahimadrus Kask käega märku, et tee on vaba, ja soovis ilusat päeva ning soovitas kasutada paremas poordis asuvaid lifte. Poisid läksid koos onu Andreiga läbi suurte raudväravate ja üle metallsilla ning olidki sügaval laeva kõhus. Avanev autotekk oli nii suur, et oleks vabalt mahutanud kaks poiste jalgpalliväljakut. Vasakut poolt pesti parasjagu tuletõrjevoolikutest, mille surve oli selline, et ohoo-ohoo. Üks vuntside ja tõsise näoga mees, kellel olid jalas kummisaapad ja seljas veekindel ülikond, astus ligi ja päris, miks kõrvalised isikud viibivad autotekil, kui seda pestakse. Saanud Andreilt ammendava vastuse, saatis ta poisid lifti uste juurde.
„Kujutad ette, üheksa korrust,” imestas Tõnn numbreid uurides, „meie koolis on ainult viis.”
Väljunud liftist, läinud koodlukuga uksest sisse ja roninud veel ühest trepist üles, seisid poisid ukse taga, millel oli kuldne silt „Mas ter”. Onu Andrei koputas ja seest kostis Papa hääl: „Sisse.” Seejärel sisenesid nad kaptenikajutisse, kus laua taga istus kuldsete pagunitega mees. Oli nagu Papa ja teisalt ei olnud ka. Kodus polnud vanaisa iial vormi kandnud, ja kui mõni sugulane vahel küsiski selle järele, siis oli tal alati vastus varrukast võtta: „Tööl saan ma seda küll ja küll kanda.” Ebalus ei jäänud ka Papal märkamata. Ta tõusis laua tagant, läks poiste juurde ja kaisutas neid tugevalt – ei, oli ikka sama Papa küll. Vanaisa tänas onu Andreid. Aga enne kui too end lahkuma sättis, peatus ta uksel ning päris midagi Papa käest vene keeles. Imestunult pöördus vanaisa poiste poole: „Andrei ütleb, et te tahtsite tema käest midagi pärida.”
„Mina tahtsin teada, millist relva ta kasutab,” tõttas Tõnn õhinal seletama. „Šveitslaste SIG-Sauer on üheksalasuline päris hea relv, sakslaste Heckler & Koch võimaldab püstolirauda vahetada ja itaallaste Berettal, James Bondi püstolil, pole ka viga.” Papa istus toolile, võttis prillid eest ja asetas need lauale.
„Kuule, Tõnn, mis pada sa ajad?” päris ta imestunult, vaadates ühe ja siis teise vennakse otsa.
„No ise ta ütles, et on agent, milline agent see tänapäeval ilma…” Kaugemale Tõnn ei jõudnud, sest Papa pahvatas väga valjusti naerma ja ei saanud tükk aega suud kinni. Siis rääkis ta midagi vene keeles Andreiga, mille peale turtsatas ka too naerma, sihtis Tõnni näpuga ja tegi suuga pahh-pahh ning lahkus, viibates hüvastijätuks poistele käega.
Veidi rahunenud, pani Papa poisid teisele poole lauda istuma ja seletas neile merenduse terminoloogiat.
„Agenteerimine on laevade teenindamine sadamas ja inimest, kes sellega tegeleb, nimetatakse mereagendiks ehk lihtsalt agendiks. Ühesõnaga, see on isik, kes aitab kaptenil kohalike võimude ja asutustega asju klaarida. Onu Andrei on nagu minu käepikendus Riia sadamas. Ta aitab laeva pabereid vormistada, teatab igasugu muutustest nii seadustes kui ka navigatsioonis ja on mulle igati abiks, kas või teie laeva toimetamisel.”
Papa vakatas korraks, ja nähes Tõnni suud maigutavat, jätkas:
