sõitsid Globenisse vabavõitluse suurturniirile Extreme Affliction Heroes. Natalie oli varem paar korda näinud poksi ja K1-e, aga mitte vabavõitlust.
Stefanovic ütles: „Varem rääkisid kõik K1-st, aga nüüd on see UFC7-hüsteeria ka Rootsi jõudnud. Turniiril on neid kakskümmend viis protsenti ja klubis samuti. Täna on siin UFC-fighter’id. Aga meie poisid teevad neile ära.”
Koomiline, kui Stefanovic üritas kasutada enda meelest noortepäraseid sõnu. „Teevad ära”, eksole – see oli sama naljakas kui siis, kui ema ütles, et tema uued Chloé’i kingad on to-die-for.
Stefanovic jätkas: „Extreme Affliction Heroes on esimest korda nii suures kohas nagu Globen. Need on järgmised suured alad siin Rootsis.”
Nad sõitsid Södermalmist üle silla Gullmarsplanile. Natalie vaatas aknast välja. Vesi meenutas halli alumiiniumi, vihma sadas. Jälle. Peaaegu ilma päikeseta kevad.
Natalie küülikukarva vest lebas tagaistmel. Natalie kandis Louiselt laenatud Marc Jacobsi valget kroogitud pluusi ja Swarovski kaelakeed. Jalas Artilleri2-st ostetud Victoria Beckhami sarja Wide Leg tumedat indigosinist tooni teksad. Ta sobis oma välimusega turniirile. Tema tumedad juuksed olid patsis. Natalie heitis pilgu tahavaatepeeglisse – kohtas omaenese pruune silmi ja pikki ripsmeid.
Eemalt säras Globen – lillad ja sinised prožektorid pidid muutma hoone kenamaks, kui see tegelikult oli. Natalie meenutas Pariisi valgustust. Prantslased teavad, kuidas linna öösel särama panna – nad suunavad prožektorivalguse võimsatele fassaadidele.
Nad jõudsid lähemale, otsisid parkimisviitasid. Sõitsid Globeni alt sisse. Hiiglaslik parkimismaja. Nende järel tuli roheline Volvo. Huvitav, kas praegu on selline värv moes või?
Viktor tahtis ka kaasa tulla. Aga isa arvas, et nii ei sobi. Natalie meelest oli see okei.
Turniiril oli tohutu palju mehi. Õhkkond: pinge koos ootusega koos haigelt kõrge testosteroonitasemega.
Nad sisenesid A-väravast. All laius lava. Tume inimmeri, selle keskel kümne meetri kõrgune torn erinevat värvi valgust heitvate prožektoritega. Pealtvaatajad, telekaamerad, prožektorid – kõik ühes suunas: ringi poole. Ühel pool, kus kontsertide jaoks tavaliselt lava püsti pandi, rippusid võistlevate riikide suured lipud. Rootsi, USA, Holland, Venemaa, Jaapan, Rumeenia, Saksamaa, Maroko, Serbia. Teisel pool rippus hiiglaslik plakat, ametlik lipp: Extreme Affliction Heroes.
Stefanovic sirutas võrdsete vaheaegade tagant kätt. Tervitas tuttavaid, kes ettepoole sööstsid, Stefanoviciga kätt surusid, tasase noogutuse osaliseks said.
Kõige all: võrguga ümbritsetud võitlusring, ainult kümne meetri kaugusel Nataliest. Ta vaatas ainiti kedagi kaugel eemal, ei kohanud kellegi pilku. Ei vaadanud ringi. Tegi näo, et teda ei huvita.
Eemal vilksatas seltskond blondeeritud juuste, vulgaarse dekoltee ja liiga lühikese seelikuga silikoontibisid. Nemad näitavad vaheajal raundinumbreid ja sellist. Natalie märkas paljaks aetud peaga jõusaalikutte, kõrvad nagu lillkapsad. Ta nägi ülikonnastatud mehi, kes istusid rahulikult, nagu oleks tuju paha, ja tundus, et nad vahivad ainiti enda ette. Isa istub kindlasti ka seal kuskil. Mehed ülikondades nägid välja nagu isa seltskond.
Natalie läks võitlusringist mööda.
Keegi tõusis tema kõrval püsti.
See oli isa.
„Dragi, nii tore, et sa tulid!”
Isa kõrval oli üks koht vaba. Natalie istus. Teisel pool istus Goran.
Prožektorid püüdsid kinni iga sisenenud fighter’i. Kõlarid hüüdsid tüüpide nime, nende klubi ja rahvuse. Matšide vahel kiunusid kõva häälega elektrikitarrid. Silikoontibid tõmbasid selga kitsad reklaamsärgikud ja näitasid järgmise raundi numbriga silte. Natalie mõtles: ah siis niimoodi nad teenivadki elatist, kui nad ajakirja esikaanele ei pääse.
Lollo tegi ju ka eelmisel aastal rinnad suuremaks, aga mitte nii hirmus suureks.
Isa ajas raundide vaheajal Nataliega juttu. Rääkis matšidest ja sellest, et Natalie peab võimalikult ruttu ülikooli astuma. Isa meelest võiks õppida juurat või majandust.
Natalie mõtles hommikupoolikule. Viktor tuli neile, Natalie polnud veel tõusnudki, kuigi kell oli juba pool kaksteist.
Natalie kuulis, kuidas Viktor emaga paar sõna vahetas. Siis tuli ta magamistuppa, käes kandik hommikusöögiga. Tropicana apelsinimahl California moodi, espresso, keedetud muna ja Linnégatani pagariärist ostetud sai. Kuigi Natalie dieedi pärast saia ei söö, Viktor on ikka kena poiss.
Viktor istus voodiservale ja asetas kandiku ettevaatlikult tekile. Natalie võttis lonksu kohvi. Koputas munakoort.
Pärast sööki tõmbasid nad ühe filmi Adam Sandleriga peaosas – koos vaatasid nad alati mõnda romantilist komöödiat.
Viktor ütles: „Mul on sulle üks jutt.”
„Okei.”
„Sa tead ju, kus ma töötan, eks?”
„Ja-jah, muidugi tean. Autod ja paadid ja muu selline.”
„Nüüd on nii, et äri läheb praegu halvasti. Kõigepealt see pagana masu, inimesed ei ostnud autosid ja skuutreid enam nii nagu enne. Nii et ma võtsin hüpoteegi peale laenu, et hoian rasketel kuudel asja ikka käigus. Ja nüüd on mul probleemid.”
Viktor rääkis, kuidas konkurendid madala hinnaga sitta kaupa müüvad. Et omanik tõstab üüri. Natalie kuulas ainult poole kõrvaga – põhimõtteliselt huvitavad teda äriasjad, aga Viktori asjad tundusid kuidagi banaalsed.
Pealegi hakkas ta aimama, kuhu noormees jõuda tahab.
„Laenu pean ma maksma, ma ei saanud ju raha päris tavalise panga käest. Siis on mul veel natuke muid võlgu, riigimaksud ka. Tegelt on üsna kitsas. Tead, kõigepealt mõtlesin, et panen lihtsalt tule otsa ja las kindlustus maksab.”
„Seda ma ei usu.”
„Ei, mina tegelikult ju ka ei usu. Abi oleks ainult korraks, kindlustusfirmad on ju nagu šaakalid. Nii et ma ei tea, mida teha. Lõpetan ära? Kui üüri jaoks raha ei ole, siis võib pankrot tulla ja nii edasi, tead, mis see tähendab? Kui ma makse makstud ei saa, siis tuleb eraisiku pankrot. Ja kui ma võlgu ära ei maksa, siis võib asi päris jamaks minna. Ühesõnaga, täitsa pekkis.”
Natalie vaatas Viktorile otsa. Muidugi teadis ta, mida tähendab pankrot. Isa firmadest oli pankrotti läinud vähemalt viis. Ja et ei maksaks oma võlgu valele isikule – Natalie ei ole loll, muidugi saab ta aru.
Viktor oskas nii kurb välja näha. Natalie sai küll aru, kuhu noormees jõuda tahab, aga kahetses samas, et ta ei olnud juba kümme minutit tagasi selgemalt märku andnud. Ta ei tahtnud erinevaid maailmu segada – ta tahtis Viktorit isa sfäärist eemal hoida. Ja eriti veel vastupidi.
Ta tõusis. Vaatas, et saab kõneluse enne katkestada, kui jutt veel kaugemale jõuab.
„Ma pean nüüd ülikooli sisseastumispaberid ära tegema.”
See oli tõsi.
Turniir hakkas jõudma
Ultimate Fighting Championship – maailma suurim MMA-organisatsioon. MMA (ingl
