Serbia osales, siis oli asi tõsine.
Konferansjee tutvustas võitlejaid.
Kui hüüti välja rootslase nimi, siis tõusis tõsine torm.Vähemalt kümme tuhat häält korraga lõugamas. Tugi. Toetus. Jõud.
Kõlas gong, algas esimene raund. Isa kommenteeris toimuvat Natalie kõrva ääres. Yunis oli selgelt eduseisus ja hoidis Tomicu vastu kiirust üleval. Vaid paari sekundiga oli Tomic rootslase võttest põrandal maas. Yunis hüppas talle peale. Ladus serblasele lööke näkku. Tomic üritas end kaitsta, blokkis, nagu oskas. Sekundid läksid. Tomic sai rootslasele jalad ümber. Nad keerutasid ringi. Tõusid jälle jalgele. Keksisid teineteise ümber, löögid suunatud keset keha.
Raund lõppes.
Extreme Affliction Heroes: MMA, sportlik vabavõitlus oma parimas vormis. Lubatud on kõik, keelatud on vaid löögid peaga, hammustamine, silmade torkimine ning löögid kubemesse ja kuklasse.
Isa küsis, kas Natalie soovib midagi juua. Vaheajal saatis ta Gorani järele. Goran naasis täpselt teise raundi alguseks mineraalveega.
Isa muudkui rääkis. „Tomic on palju USA-s võistelnud, petekad ja ootamatud tempovahetused tulevad tal hästi välja. Venitab natuke, enne kui midagi ette võtab. Küll saame näha.”
Natalie hakkas väsima. Seal need mehed kaklesid nagu segased. Obadused säärte pihta, löögid keha piirkonda, haare, kui võitlejad matil maas olid. Põlved ribidesse, kiired vopsud vastu pead, laks ja laks ja laks vastu nägemist. Rahvas ümber Natalie lõugas. Mehed ringis hingeldasid, võitlesid, ringlesid teineteise ümber nagu tüübid, kes kuskil kõrtsis naist piiravad.
Natalie sõrmitses oma iPhone’i. Mängis Bubble Balli. Vaatas trenniaegu. Käis Näoraamatus – Lollo oli kirjutanud: „Jälle kodus, veetsime tüdrukutega laheda pärastlõuna Foamis”.
Sellega võrreldes on Extreme Affliction Heroes ikka palju põnevam.
Miskit pritsis. Natalie laubale maandusid Tomici higipiisad.
Goran vaatas tema poole.
Natalie sõnas: „Tore.”
Kolmas raund. Võitlejad jätkasid lahingut. Isa kangelane Tomici ülekaal kasvas üha. Natalie vaatas poole silmaga. Mõnikord kiikas telefonis avatud Aftonbladeti kodulehte.
Stefanovic, Goran ja Miloran, veel üks isa meestest, olid püsti tõusnud. Elasid matšile nii kaasa, et paistis, nagu oleks nad ise kolakat saanud, kui Tomicule virutati.
Natalie katsus end viimasteks sekunditeks kokku võtta.
Tomic andis tublisid põlvelööke, aga seda tegi ka Yunis. Tomic jagas hoobiseeria ning üritas teist maha tõmmata. Yunis liikus hästi lähedale ja virutas vastase neerudesse. Tomic kiskus end lahti. Ründas rootslast tugevate löökidega vastu pead. Aga ootamatult: Tomici hoopidest ei olnud kasu, Yunis pettis ta nii ära, et Tomic lendas hoopis matile. Rootslane viskus talle peale. Surus Tomici käed põlvedega maha. Valas ta näo löökidega löökidega üle. Tomic üritas end vabaks kiskuda. Aga ei pääsenud. Natalie nägi, kuidas Yunise rusikad Tomici nina sisse surusid, raskelt ta lõual ja põskedel maandusid. Paistis, et Tomic hakkab alla andma.
Aga siis võpatas. Võitlejad rullisid ringi ja maandusid teineteise kõrval. Äkki oli serblane kiire. Ta haaras Yunise pea oma reite vahele. Surus. Pressis. Yunise nägu muutus üha punasemaks. Tomic pigistas ikka. Rootslane oli lämbumas. Kohtunik puudutas Tomicit. Serblane ei teinud väljagi, kägistas rootslast edasi.
Kohtunik puudutas teda uuesti. Yunis läks näost siniseks.
Kohtunik surus Tomici eemale – siis tõusis püsti.
Kõik ootasid.
Yunis ei liigutanud.
Natalied valdas rõõm. Ta tõusis. Tõstis rusika. „Yes!”
Rootslane oli endiselt maas. Kohtunik luges.
„Üks.”
„Kaks.”
„Kolm.”
Kohale tormasid meedikud. Natalie istus.
Tema isa seisis edasi. Karjus: „Ostani. Püsi paigal. Ole pikali. Ära tõuse, pičko, jobu selline.”
„Neli.”
„Viis.”
„Kuus.”
Saal mässas. Kas rootslane on üldse elus? Kiirabimees kummardus, hüüdis Yunisele midagi kõrva.
„Seitse.”
„Kaheksa.”
Yunis liigutas. Ahmis õhku.
Kohtunikul oli püsti üheksa sõrme.
„Üheksa.”
See oli lõpp.
Goran väljus esimesena. Lõhestas rahvamassi nagu Stefanovic sisenedes. Umbes nagu mingi president koos turvameestega – fännid ja fotograafid, hoidke eemale. Aga nüüd ei olnud see nii lihtne kui tulles. Rahvamass pressis peale. Stefanovic liikus viltu Natalie ja isa taga ning laiendas liikumisruumi. Natalie taga tuli Milorad.
Oli hea tunne. Hea tuju. Lazar Tomic – kangelane. Extreme Affliction Heroes õnnestus igati. Nad rääkisid matšist, naersid, selgitasid üha uuesti: Tomicsi reielihased, Yunise sinakaslilla näolapp.
Oli hea päev. Nüüd lähevad nad kõik koos Clara’s Kök & Bar’i sööma. Aga Nataliel oli ikkagi imelik olla. Nagu ei tahaks. Mitte päevadest tingitud valu – see oli midagi muud. Midagi ebameeldivat.
Nad jõudsid parkimismajja. Liftidest voolas inimesi. Autod ootasid sabas, teel Stockholmi öösse.
Natalie pidi sõitma Stefanoviciga. Isa läks Gorani ja Miloradiga. Natalie nägi eemal isa Lexust. Isa pöördus ümber, et Nataliet kallistada, öelda, et varsti näeme. Et Nataliet laubale suudelda, nagu ta alati tegi.
Siis kostis midagi.
Teravad helid. Paugud.
Nagu ilutulestik.
Natalie nägi isa enda ees. Isa liigutused hakkisid. Nagu oleks Natalie näinud toimuvat piltidena videoprogrammis. Nagu vaataks ruutusid joonisfilmis. Väikesed muutused, nagu jõnklikud hüpped ühtlases voolus. Ta nägi kõike: muutusi inimeste žestides, ilmetes, hingamisviisis.
Parkimismajas kajas veel üks pauk.
Ja veel.
Liigutused ümberringi tardusid.
Isa karjus: „Ma sain pihta!”
Siis läks kõik kiiresti. Stefanovic viskus isa katma. Surus isa vastu maad. Järgmisel hetkel oli ta ise Gorani all. Natalie nägi, et Milorad viibutab püstolit. Lõugab, et inimesed varju hoiaksid.
Kõik kisasid.
Ta tundis, kuidas Goran teda tirib. Parkimismaja nägi nii väike välja.
Ta nägi isa Stefanovici all.
