juhul ei kingi ma sulle jõuluks susse. Mitte iialgi. Isegi mitte siis, kui sa oled vana.”
„Aga kuidas oleks veini pruulimisega? Võiksin ehk hakata koduveini tegema? Ega ma pea just habet ette kasvatama.”
Anna tahtis naerda, aga teadis, et kui ta seda teeks, näitaks ta, et on sellega nõus. „Kas sa jätaksid nüüd tõestamise, et oleme vaid sammu kaugusel „Elu kuldsete hetkede lossist”?”
„Aga meil on tütar, kes saab sel aastal hääletamisõiguse. See näitab ka meie vanust.”
„Tahad vist öelda, et sul on tütar,” parandas Anna mõtlemata ja taipas siis, mida ta oli öelnud, ning andis endale mõttes kõrvakiilu. „Ma ei mõelnud seda nii … Tahtsingi öelda, et meil on tütar, aga mina olen ju liiga noor kaheksateistkümneaastase tütre emaks … Ütleksin, et sinagi oled tegelikult liiga noor …”
Kuid ta esimesed sõnad olid juba jäänud nende vahele rippuma. Tekkis vaikus, välja arvatud Anna peas, kus oli päris põrgu lahti.
Lennujaama teeviit vilksatas mööda nagu hoiatus.
„Mis on?” küsis Phil, tundes, et Anna on jäänud teda vaatama.
Kas mees märkas? Mõnikord on Anna palju tundlikum selliste asjade suhtes kui Phil.
„Tahtsin vaid öelda, et olen liiga noor kaheksateistkümneaastase tütre emaks ja tegelikult oled ka sina liiga noor. Sellised on lood, aga kui oled mees, võib sul suurepäraselt olla tütar, kes saab juba hääletada,” seletas ta ettevaatlikult, „ja ka samal aastal sündinud beebi.”
„Siis tunneksin ennast küll vanana,” lausus Phil, kuid ta hääl oli muutunud ja ta ei naljatanud enam.
„Miks?”
„Kui mõelda märgadele mähkmetele ja magamata öödele ja oksendamisele, tundes ennast kuude viisi inimrobotina … kas ma mähkmeid mainisin? Sinu arvates on majas Pongo lõhn, aga mis sa teed siis, kui sul on lisaks veel kakskümmend mähet päevas.”
„Sinul on ju siis su aiamajake,” proovis Anna üle minna kergemale toonile.
„Ah soo. Tähendab, et aiamaja on siis vastuvõetav.” Ta näitas suunatuld, et pöörata vasakule sõidureale ja jõuda lennujaama teeotsa, ning kui ta oli koha kätte saanud, heitis pilgu Annale. See pilk oli ettevaatlik ja enam ei koputanud ta sõrmed muusika taktis roolile.
Anna tõmbus jäigaks. „Phil, ega sa pole unustanud, millest me rääkisime, kui abiellusime, ega ju? Lapse saamisest, kui oleme neli aastat abielus olnud?”
„Ei ole unustanud.”
See ei olnud vastus, mida Anna oli lootnud saada.
„Noh, ongi ju sellel kuul!” Anna tegi pausi, püüdes lisada veidi kergust, nii et Phil ei tunneks, et teda näägutatakse. „Ma ei taha, et sa selle päeva maha magad. Ma ei taha, et sa unustaksid ennast Radio 2-d kuulama või tegeleksid ainult oma aiamajaga, sa vana sokk.”
Liiklus oli puntras, kuna enamik autosid rivistus lennujaama terminali sõiduradade järjekorda. Phil pööras ennast tema poole ja pani käe ta põlvele − veel viimane hellitavalt hõõguv söeraasuke intiimsusest, mida nad olid jaganud möödunud päevadel. „Anna,” alustas ta ja ohkas siis.
Anna rinnus pitsitas, kui ta nägi mehe siirast nägu. Ta tundus kuidagi ettevaatlik, kuid murelik, ja ta silmad otsisid naise omi justkui teades, et tema sõnad pole need, mida naine tahab kuulda.
„Tahaksin küll väga, et meil oleks laps,” sõnas ta. „Aga ega ma nii kergemeelne ka pole, et ei teaks, kuidas nad võivad su elu sassi keerata. Väliselt on kõik nii imetore ja rahuldust pakkuv, aga kogu elu muutub täielikult. Tundub, nagu rööviks see tilluke tulnukas su ära. Miski ei ole enam iial endine.”
Anna võpatas. „Ma tean seda, muidugi.”
Kui veel mõni lapsevanem räägiks talle, et sa ei mõista armastust enne, kui hoiad käte vahel oma last, et ainult vanem saab õigesti aru maailma ohtudest jne, jne, viskaks ta neid Becca viiulikasti, võimlemisriiete ja Pongo neetud korviga. Ta elu on juba niigi täiesti muutunud, ja kui ta kunagi piiksataks sõnagi sellest, kui raske see kõik on olnud, kui ränk on võtta endale kogu vastutus ilma võluvõimu omava vanemaarmastuseta, siis liigitatakse ta isekaks isavargaks ja kodulõhkujaks, kes oleks pidanud teadma, missugusesse olukorda satub.
Phil ei näinud märkavat, et Anna huuled tõmbusid äkki kahvatuks. „Ma tean seda. Sa täidad suurepäraselt oma kohustusi. Aga asjaolud on muutunud, eks ole? Keegi meist ei oodanud, et Sarah läheb ära Ameerikasse. Ma ei taha Beccat ärevusse ajada, kuna ta niigi muretseb oma lõpueksamite pärast, ja Chloe …” Phil teeskles, et on meeleheitel, ja kortsutas laupa. „Iga kord, kui ta mulle räägib sellest oma pundist, tuleb mul silme ette pilt bändist Pussycat Dolls ja ma tahaksin ta otsekohe saata tüdrukute internaatkooli. Ja Lily …”
„Niisiis, mida sa ütled?” küsis Anna. Ta sisemuses keerles kõik kohutava kiirusega. Aga ta oli ju nõus olnud! „Kas me ei saa siis praegu endale last lubada?”
„Ei, seda ma just ei ütle.” Phil libistas käega läbi juuste. „Ma ütlen, et mänguplats on muutunud. Kui sind poleks siin, ei saaks ma mitte mingil juhul selle kõigega hakkama. Mul polnud aimugi, kui pingutav võib olla nende kolmega tegelemine. Ma lihtsalt …” Ta hingas sügavalt sisse. „Olen nüüd vastsündinu lisamisega siia seltskonda lihtsalt ettevaatlikum kui siis, kui tüdrukud käisid vaid igal teisel nädalalõpul.”
„Aga Sarah tuleb ju järgmisel aastal tagasi,” sõnas Anna, püüdes olla rahulik ja mõistlik, kuigi ta sisemuses võttis hoogu ootamatu, seletamatu vihalaine. „Aastatki pole jäänud, laps ei pruugi üldse tulla enne, kui tema siia jõuab.”
„See on tõsi, Anna, aga kas praegu on parim aeg niisuguse asja arutamiseks? See on lai teema. Ma ei taha öelda midagi valesti ja lasta sul siis päevade viisi selle kallal juurelda, lihtsalt sellepärast, et kasutasin vale sõna, kuna üritasin sõidurada vahetada.”
Liiklusvoog hakkas tasapisi edasi nihkuma ja Anna peaaegu nägi, kuidas nende ühine kahekesi veedetud aeg libises minema nagu terad liivakellas.
„Ei tea, millal me siis veel arutame,” ütles ta, kiirustades selgust saama, enne kui tüdrukud saabuvad. „Arvasin, et alustame juba sel kuul. Mõtlen sellest kogu aeg. Olen igatsusega oodanud …” Ta valis hoolikalt sõnu, „lisa meie perele.”
Phil kallutas end tema poole ja võttis ta käe. „Anna, ma armastan sind. Luban, et paneme ükskord plaanid paika. Asi on lihtsalt selles, et ma mäletan liiga selgesti, mida tähendab olla mähkmete ja rohelise kaka ori, ning kui aus olla, on need viimased mõned päevad olnud otsekui aken läbinisti nauditavasse ellu, mis meid ootab, kui kord pakime ka Lily kraami ja saadame ta kolledžisse. Jääme ainult sina ja mina. Ma ei taha sind jagada.”
Anna vaatas teda. Ta ei vastanud sõbralikule naeratusele, mis ehtis mehe nägu. Ei mingit neetud aiamaja, mõtles ta. Ei mingeid neetud susse. „Kas sa tahad öelda, et sa ei igatsegi enam olla lapsevanem, kuigi mina pole ju saanudki veel olla?”
„No näed nüüd,” lausus Phil, tõmmates käe ära, et käiku vahetada. „Väljendusin valesti.”
„Mitte sugugi, kui sa seda silmas pidasid.”
„Meil on veel küllalt aega. Kas sa mitte ei tuleta mulle pidevalt meelde, et oled
