ta tundis ennast ikkagi väikesena. Väikese ja üksildasena, nagu oleks ta korraga sattunud teleskoobi valesse otsa.
Keegi koputas uksele ja ta võttis ennast kokku nii kiiresti kui suutis, pilgutades tugevasti silmi, et saada tagasi särav ja enesekindel müüginägu.
Kelsey pistis pea uksest sisse. „Hei.”
„Jaa-ah, tulen juba,” kostis Michelle. „On seal trügimine?”
„Mis? Kus? Oh, ah jaa, väike sagin jah. Need toodi sulle.” Ta lükkas käe ukse vahelt sisse ja nähtavale tuli juba teine hiigelsuur käsitsi kokku seotud lillekimp, seekord eri värvi roosidest. Kelsey välgutas tähendusrikkalt silmadega − „Ohhoo!”
„Ohhoo!” kordas ta, juhuks kui Michelle ei kuulnud. „Kellelt need on?”
Michelle’i hommikukohv tuli kurgust tagasi ja ta pidi tugevasti neelatama, et mitte oksele hakata.
Need on ju vaid lilled. Ainult lilled.
„Aitäh.” Ta sirutas käe, et lilled vastu võtta, ja ütles: „Ole hea ja jaga need värvide järgi puntidesse, võta vaasideks piimapudelid ja pane siis kuhugi kaugematele riiulitele, ja …”
Ta jäi vait. Ta ei tahtnud Harvey lilli oma kauplusesse. Iga kord kui ta neid nägi, tundus talle, nagu nihkuks mees toll-tollilt tagasi ta ellu. Esialgu tema majja, nüüd ka kauplusesse. Siin väike kannakinnitus ja sealt tuleb kohe: „Oo, sul on nii vedanud, Michelle!”. Ta peaaegu nägi teda: tugevad käsivarred vaheliti mingil eriliselt agressiivsel moel, näol võidukas naeratus, mis kunagi ei jõua silmadesse. Silmadesse, mis pole ealeski, mitte sekundikski, lakanud teda arvustamast.
„Kelsey, kas sina tahad neid lilli?” pakkus ta ootamatult.
„Mina?”
„Jah. Võta endale. Vii koju. Tänuks ränga töökoorma eest odavmüügi ajal!” Ta pistis lilled talle pihku.
„Oi, aitäh!” Kelsey silmad lõid särama ja ta lahkus tantsiskledes tagaruumist.
Michelle’ile torkas pähe, et nüüd tuleb tal personali tüllimineku vältimiseks leida kingitus ka Gillianile, ent ta ajus keerles kõik ringiratast.
Miks just nüüd? Miks tegi Harvey seda nüüd, kui sellest on möödas üle kolme aasta? Ta kujutas ette, et mees alustas oma kampaaniat emast: kurbliku näoga aitas ta nõusid kuivatada, mida ta kodus kunagi ei teinud; siis vihjed ja sosistamine. Michelle ei tahtnud mõeldagi, mil viisil ta võis isa muretsema panna, pingutades nööri siit ja sealt, kuni kõik olid valmis tal aitama Michelle’i tagasi saada. Aga miks? Sest Harveyle ei meeldinud, kui ta millegi üle kontrolli kaotas. Ükskõik kelle üle.
Michelle haaras märkmiku, kus olid kirjas ta auahned aastaplaanid ja muud tegemised, ning avas pikaajaliste eesmärkide lehekülje.
„Anda sisse lahutus.”
Ta käsi värises, kui ta pastapliiatsiga esimest tähte maalis. Silme ees virvendas Harvey nägu. Pealtnäha nii ilus − ilmekad põsesarnad, lai suu, heledad juuksed −, kõik kena, välja arvatud silmad, mis olid väikesed ja külmad nagu pisikesed aknad mehe väiksusesse ja jahedusse. Aga tundus, et seda märkas ainult Michelle. Kõik teised nägid temas võluvat, seltskondlikku, lahedat müügimeest. Ta hoidis oma väiksuse ja jaheduse tema, oma naise jaoks.
Kogu iroonia seisnes selles, et Michelle oli otsustanud pigem ära oodata, kuni saab täis viis aastat lahusolekut, kui käia kohut mõistmatu käitumise pärast. Tal oli olnud valida eluaegsete väärtuste vahel ja just sellepärast täitis mõte mehele väljakutse esitamisest ta hirmutundega. Mees laskis paista, et ta on nii mõistlik − ja ka geniaalne müügimees −, nii suudab ta kõiki veenda, et probleem on Michelle’is. Ja ta ei jäta seda ealeski tegemata.
Ma ei pea seda praegu üles kirjutama, mõtles ta pastapliiatsit kinni klõpsutades. Aga ma teen selle ära. Veel sel aastal. Teen ära.
7
„„Rohelise kummituse mõistatus” on siiani esimene ja ainus raamat, mille olen läbi lugenud ühe hooga kaanest kaaneni − kuna kartsin nii väga, et ei julgenud seda käest panna ja magama jääda.”
„Sa oled kuidagi väga vaikne,” sõnas Phil, kui nad möödusid lennujaama esimesest teeviidast. „On see eileõhtusest teisest veinipudelist? Kas sa ei kanna enam?”
„Ei, mis jutt see on!” Anna laksatas talle vastu põlve. „Räägi enda eest. Ma lihtsalt … naudin rahu ja vaikust.”
„Ah rahu ja vaikust,” noogutas Phil elutargalt. Siis ta itsitas. „Mina juba arvasin, et olen su nüüd lõpuks ära kurnanud. Vähemalt mesinädalatel nõudsid sa, et veedaksime neli tundi päevas lugedes. Mul läheks vaja teist puhkust, et sellest esimesest välja puhata.”
„Noh, nüüd räägid sa küll enda eest.” Anna naaldus seljatoele ja naeratas endamisi. Ta ei lugenud veel tibusid, aga kui veebilehtede järgi otsustada, on neil juba hea või vähemalt keskmine šanss oodata septembribeebit. Samas, kui nad Becca, Chloe’ ja Lily lennujaamas peale võtavad, ei tule neil enam nädalate jooksul ühtegi omavahelist hetke.
Phil pööras hetkeks silmad teelt, et heita talle kaval pilk, ja Anna pidas pilgu vastu. Mees pani endiselt tal sees kõik võbelema. Kui see ikka on tema kõht, mis niimoodi võbeleb.
„Mul on väga vedanud,” lausus Phil.
„Tean. Sul ongi.”
„Pean silmas seda, et tundsin küll tüdrukutest suurt puudust, aga mul on hea meel, et saime olla omaette. Ainult meie. Olin täiesti ära unustanud, kui hea on lugeda ajalehti, ilma et sind katkestataks. Või avada teine pudel veini ilma endalt küsimata, kas meist kumbagi ei kutsuta äkki Bethany majja preili McQueeni koju sõidutama.”
„Mõistan täiesti,” lausus Anna. „Mina ei tunne ka puudust taksojuhi rolli järele. Mul poleks isegi midagi pohmeluse vastu. Mõnikord on see päris kena.”
„Pühapäeva hommikul ma mõtlesin, kui õnnelik ma ikka olen,” jätkas Phil. „Saan olla sinuga, jalutan koeraga, joon kohvi … Ma ei arva sugugi, et vananemine on liiga halb, aga sina?”
See sundis Annat selja sirgu ajama. „Millest sa räägid?” nõudis ta. „Meie ei saa vanaks!”
Phil osutas raadiole. „Me kuulame Radio 2-d.”
„Ka noored inimesed armastavad kuulata Radio 2-d. Mõnikord isegi Becca.”
„Becca loodab, et see laseb teda paista haritumana. Tead mis? Leidsin ennast hiljuti vaatamas ühte neist luksuslikest aiamajadest. Ja avastasin, võta või jäta, et mulle isegi meeldib niisugune. Saaksin ennast täiesti lõdvaks lasta ja, Pongo jalge ees, lugeda Jeremy Clarksoni raamatuid. See ju näitab, et oled vana.”
Phil tundus kuidagi liialt rõõmustavat sellise väljavaate üle. Ta ei rääkinud esimest korda, et tunneb ennast vanana. Anna lootis, et see pole mingi ümbernurga viis öelda talle hoopis midagi muud − mehel oli komme teda naerutades tõsistest vestlustest mööda hiilida, koorides tegelikkuselt vaid väikesi vaimukaid tähelepanekuid, kuni vestluse iva on juba oma teed läinud.
„Sa pole veel neljakümnenegi,” märkis Anna.
„Sel
