nagu nood seal Butterfieldsis.”
„Mis? Nii vanad või?”
„Ei!” Michelle nõksutas põlvega. „Vaimustunud. Kaasakistud su lugudest. Sul on raamatukogukogemus olemas ja hetkel sa ei tööta … Saad kohe alustada, on ju?” Esimest korda tegi ta pausi ja vaatas Annat uurivalt. „Tean, et oled avaldusi saatnud, aga kas sind on intervjuudele kutsutud?”
„Ei ole,” tunnistas Anna. „Kui aus olla, on mul praegu rohkem väljavaateid kosmosereisile minna kui raamatukogus tööd leida.”
Ta ei teadnud, mida veel öelda: ta oli nii liigutatud, et Michelle temasse uskus, kuid lõi siis äkki araks. Michelle on küll sõber, aga äriasjades on ta tõsine, ja Anna ei tahaks teda alt vedada. Ta ei taha üldse kedagi alt vedada.
Kuid raamatupood. Tema oma raamatupood.
Aeglaselt ilmus ta näole naeratus. „Ausalt või?”
„Ausalt.” Ka Michelle naeratas. „Mulle ei tule pähe kedagi teist, kes teeks seda paremini. Sa pead endasse natuke rohkem uskuma. Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa paned oma plaanid kirja, siis võivadki asjad nii minna?”
Ta tõstis oma cappuccino ja nad lõid papist kohvitopsid kokku, kaks sõbrannat, kes nüüd koos alustasid seiklust.
Aga kui Anna kohvi rüüpas, põrkas ta entusiasm otsekui vastu telliskivimüüri. Kuidas hakkab funktsioneerima tüdrukute igapäevaelu, kui teda pole kaupluse lahtiolekuaegadel kodus? Transport, poeskäigud, söögitegemine, pesupesemine − nagu hoiaks ta hotelli käigus.
Ja Pongo. See on teine mure. Koer on harjunud, et Anna on läheduses ja käib temaga kaks korda päevas väljas, et pargis sõpradega kokku saada. Neil tuleb nüüd koerajalutaja Juliet tagasi kutsuda − kui tal on veel vaba aega.
Ta pani kohvitopsi käest ja tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Michelle, ma tahan seda tõesti teha, kuid pean enne Phili valgustama.”
„Miks?” Michelle püüdis seda küll varjata, kuid Anna sai aru, et ta ärritus. „Phil peaks vaid rõõmustama. Viimasel aastal oled sa olnud talle majapidajanna eest, nüüd on aeg, et ta laseks sul jälle ajusid kasutada. Tal oleks kasulik teada, kui kõvasti sa kodus töötad.”
„Hm, nii lihtne see ei ole,” lausus Anna. „Meil on välja kujunenud oma rutiin, oma vastutusalad. Ma ei saa enam elada ainult endale. Nii see kord juba on, kui oled abielus.”
Liiga hilja sai Anna aru, et ei olnud just kõige taktitundelisem seda välja öelda.
Michelle jätkas märkmikulehtede lipsimist, kuni selle kaas klõpsatas ise kinni, ja vaatas siis teda selle selge ja jaheda pilguga, mis tekitas Annas alati kõhedust. Michelle’i keskendumine võib olla lausa üliinimlik; raske on kujutleda teda millegi pärast ülearu muretsevana, kui ta juba kord on asja ette võtnud. Anna mõtiskles endamisi − väga varjatult, juhul kui Michelle peaks ta mõtteid lugema −, kas selle põhjuseks on ta lahutus või ärgitab teda miski, mis teda lahutuseni viis.
Kolm aastat on möödunud, kuid tema teab Michelle’i nurjunud abielust vaid kõige ähmasemaid üksikasju. Michelle teab Annast kõike, kuid enda elus on tal piirkonnad, mis on võõrastele täiesti suletud.
„Kas abielus olles peab ikka kõigeks luba küsima?” uuris Michelle. „See ongi üks põhjustest, miks ma otsustasin, et ei taha enam abielus olla. Pead kõigest ette kandma, ootad heakskiitu ja saad siis kuulda, et sa ei tohigi seda teha.”
Pongo, kes oli ennast jälle ise kaelarihmast vabastanud, põrkas Anna juurde ja pani pea ta põlvele.
„Mine ära, sa karvane krants,” kamandas ta koera sametisi kõrvu silitades.
Anna tundis ennast otsekui lõhki käristatuna, ja seda juhtus sageli. Phil ei sarnanenud Harveyga − nii palju kui tema oskas öelda. Phil ei suunanud ega takistanud ta karjääri, aga ilma, et tegelikult oleks asja arutatud, oli nagu iseendastmõistetav, et tüdrukud on esikohal. See Annat vaevaski, et midagi ei arutatud.
„Räägin temaga,” ütles Anna.
Anna mõtles raamatupoest terve õhtupooliku, kui ta majas ringi mässas, pesu sahtlitesse tõstis, raamatuid riiulile asetas, ajakirju virnadesse sättis ja vahepeal tolmuimejaga vuristas.
Aastaid on ta unistanud oma ideaalsest raamatupoest − kuidas ta seda varustab, kuidas ümbritseb end teraste müügiesindajatega, kes noogutavad ta huvitavate valikute peale ja klatšivad uusi autoreid, ning siis veel soovituskaardid ebatavaliste valikute korral, ja alati taustaks kohvimasina kahin ning püsikliendid, kes ikka ja jälle tagasi tulevad ja õhkavad: „Oh, Anna, see siin on muutnud kogu mu elu!” Nüüd, kui see võibki saada reaalsuseks, ei ole ta võimeline seda vastu võtma, ilma et põhjustaks kodus lahkhelisid just siis, kui kõik on uuesti rahunenud.
Ta lükkas tolmuimejatoru Chloe’ peeglilaua alla, ja ta süda jõnksatas, nähes seal midagi. Kõik kaksteist tema kingitud raamatut olid nurgas hunnikus, pealegi prügikasti ohtlikus läheduses. Anna tegi südame kõvaks ja kummardus, et neid üles võtta. Nii paljukest siis sellest „Oh, Anna, see siin on muutnud kogu mu elu!”. Ta kogus siin-seal vedelevad meigivahendid tagasi karpidesse, mis ta tüdrukutele oli andnud, asetas raamatud vabanenud pinnale ning jätkas koristamist.
Eemale, eemale, eemale.
Tolmuimeja andis urinaga märku takistusest ja Anna tõmbas sellest välja üksiku soki, rakendades rohkem jõudu, kui oleks just vaja olnud, sest aegamisi hakkas talle koitma, et ta peab ikkagi Michelle’ile ära ütlema. Kas Michelle kiidab selle heaks või mitte, aga Annal on oma vastutusalad: lapsed, kelle saamisest ta on alati unistanud, ja juba väljakujunenud pere just nagu kingitus, mis peab siiski tulema enne kõike muud.
See ongi lapsevanemaks olemine, kinnitas Anna endale − aga kas lapsed ei peaks oma vanemaid armastama? Kas nad ei peaks pöörduma nende poole armsasti: „Oh, emme, kallis!” Tema puhul nii ei ole. Temale öeldakse: „Sa ei ole minu emme!”
Anna peatus Chloe’ valgustusega meigipeegli ees ja silmitses ennast. Juuksed turritavad välja lõdvast kuklakrunnist, nina läigib, näol on haiglane jume. Jäta järele, ütles ta oma peegelpildile. Oled pigem nagu Chloe ja mitte täiskasvanud naine. Kas ka sina hakkad nüüd laulma, et kõik teised on vaid rämps?
Peegelpilt jõllitas talle vastu − kotid silmade all olid märgatavamad, sest peitekreemi mõju oli lõppenud. Anna sai aru, et halb meeleolu, mis ta rinda rusub, on liiga raske, et sellest niisama lihtsalt lahti saada. Aeg tiksub. Ta oli kakskümmend neli, kui kohtas Phili. Nüüd on ta kolmekümnendates eluaastates, poorid avanenud ja silmade alla tekkinud kortsukesed. Selleks ajaks kui Lily kooli lõpetab, on ta neljakümnene.
Anna mõtles rasestumisvastaste pillide karbikesele vannitoas: fooliumist ristkülikusse on veel jäänud üksainus pisike pärl. Ta ei ole käinud arsti vastuvõtul, et retsepti pikendada. Nüüdsest peale on see asi Jumala hoolde antud. Ja tema on sellele alla kirjutanud. See peab juhtuma.
Õõnsa tundega kõhus juhtis Anna tolmuimeja Lily tuppa: tööde loetelus viimasesse, mis oli aga kõige rohkem segamini.
Lily voodi ja suurem osa põrandast oli täis pehmeid mänguasju. Kuna ta oli kõige noorem, jäid tema kätte kõik mängukarud, kilpkonnad ja kassid, mis Becca ja Chloe olid kõrvale heitnud, ja samuti tema enda omad. Nende kõigi üle valitses kuninglik roosa olend nimega proua Piggle. Pärast lahutust oli Phil kompenseerimiseks kinkinud talle igal külaskäigul uue mänguasja, ja nüüd
