astus paari sammuga üle toa ja võttis Annalt telefonitoru. „Ta peab nüüd minema. Hüvasti, Michelle.”
Ja kui Anna ikka veel naeris, võttis Phil uuesti toru hargilt ja pistis selle diivanipadja taha.
„Sina tuled nüüd minuga. Voodisse,” ütles ta, andes pudeli ja klaasid Anna kätte.
Ähkides tõstis Phil Anna üles, vankus kergelt, heitis ta üle õla ja kandis ülakorrusele.
4
„Mäletan ikka veel kananahka ihul, kui lugesin imeliselt melanhoolset „Tomi kesköist aeda”, ja kui kurb ma olin, et meie vastvalminud maja polnud piisavalt vana tõeliste kummituste jaoks.”
Anna teadis, et oli teinud vea, nõustudes Michelle’iga kokku saama tema kaupluses ja mitte ta maja ees. Parematelgi päevadel oli küllaltki kiusatusse ajav poes ringi luusida, aga nüüd põletab käsitsi trükitud postkaart tekstiga „Allahindluse eeltutvustus meie eriklientidele” vist küll augu ta käekotti ning tema tõemeelne soov jõulujärgse, püksirihma pingutava eelarvega hakkama saada on ilmselgelt määratud nurjumisele.
Poele lähenedes lükkas ta rahakoti kindlalt käekoti põhja; see liigutus küll ei takista teda himustamast osta kõike, mis nähtaval, kuid võib panna mõneks hetkeks mõtlema, kas ikka kasutada krediitkaarti.
Kodu Kallis Kodu oli üldise arvamuse järgi põhjuseks, miks Longhamptoni peatänav hakkas tagasi võitma oma endist positsiooni; see oli vanade heade aegade tugev roheline võsu heategevuspoodide ja odavate kaupluste hulgas. Alustuseks oli Michelle maha rebinud kalakaupmehe plastsildi ja üle värvinud hoone hooletusse jäetud välispinna, mis sai peale pehme meekarva tooni, kusjuures kivisse nikerdatud roosid poeakna kohal võõbati kuldseks ja vaarikpunaseks. Aastakümneid polnud keegi neid kiviroose märganud. Juba kuu möödudes värskendasid end veel kolm kauplust samal tänavapoolel.
Anna pani käe ukselingile ja püüdis südant kõvaks teha, manades silme ette paljuütleva telefoniarve, mille ta oli saanud hommikul, ning astus sisse. Tema silmad lõid jalamaid särama, kui ta märkas ühes korvis imeilusat klaaskuulide kuhja, ning ta vastupanu sulas nagu šokolaadist jõuluvana.
Kauplus oli juba tulvil ostjatest, kes kandsid õrnu kuuseehteid ja piparkoogisüdameid täis laaditud korve. Phil naljatas, et Michelle pumpab poeruumidesse vist mingit närve halvavat gaasi, aga tõde oli hoopis selles, et Michelle teadis nõksu, kuidas varuda poodi just seda, mida naised parajasti himustavad − kõige kaunimaid, kasulikumaid, erilisemaid, ilusamaid asju; osa neist hinnalised, osa odavad − kõik välja pandud nii, otsekui oleksid nad eriti väärtuslikud ja just sellised, mida vajad, et teha oma kodu niisama säravalt külalislahkeks kui see kauplus. Pole tähtis, kas sa oled kaheksa-aastane ja sind võluvad paelakesed nagu Lilyt, või kolmekümne ühene ja võimetu hoiduma looduslikust meevahast valmistatud huulepalsamist nagu Anna − igal laual oli midagi, mis sosistas: „Osta mind”.
Ta valis välja klaaskera, kujutades niisuguseid kobarana Becca toas akna ümber kuldpaelte otsas rippumas, kuid otsustas selle siis tagasi panna. Neil on nüüd üks sissetulek ja pealegi teevad tüdrukud oma sisseostud New Yorgis. Aga poole hinnaga on see nii soodne, ja ta oli märganud, et Becca imetles neid.
„Oo, kas need pole uhked?” hüüatas üks hingeldav hääl. „Aga, hm, kas sa ei karda, et Pongo selle ära sööb? Ilma naljata, need näevad välja nii tomatite moodi. Ma ei saanud algul üldse aru, mida jõululikku on tomatite juures, kuni Michelle tegi selgeks, et need mõjuvad hästi jõulupuuehetena.”
Anna tõstis pilgu ja nägi Michelle’i nooremmüüjat Kelseyt laua ümber liikumas, ning pani klaaskuuli käest. Kelsey oli väga kena nagu kõik muugi siin poes, aga umbes niisama kasutu kui klaaskuulid, kui asi läks tegelikuks müümiseks. Ta tegeles enamasti internetitellimustega, kuna ei saanud ilmaski iseseisvalt hakkama kassaaparaadi juures. Ta oli mõnigi kord lahkelt veennud Annat mitte tegema mõtlematut ostu, aga õnneks ainult siis, kui Michelle’i polnud läheduses. Kelsey oli nagu kullakarva kulmudega supermodell või ingel, kelle tiivad on ära kukkunud, aga Michelle’i ajas ta hulluks oma kahetsusväärse võimetusega tabada poevargaid, kuna ta pidevalt arutas sõpradega telefonitsi oma keeruka armuelu probleeme.
Kui Gillian, aknaväljapanekute valitsejanna, poleks olnud nii võimekas, oleks Kelsey juba ammu Michelle’i impeeriumist halastamatult minema saadetud, aga nii nagu kõrgetes alkoovides põlevad rohelised kujundküünlad ja Ella Fitzgeraldi laul lisas ka Kelsey sellele paigale teatud inspireerivat hõngust.
„Tere, Kelsey, kas Michelle on majas?” uuris Anna. „Ta ütles, et saame siin kolmveerandi ajal kokku?”
„Ta on ülal.” Kelsey tasandas vandeseltslaslikult häält. „Ühe kutiga!”
„Kutiga?” Anna ei kavatsenud seda nii valjuhäälselt küsida, aga pärast seda kui Kelsey talle selliselt silma pilgutas, oli raske seda mitte teha.
„Jaa-ah. Tõeliselt kena välimusega kutt. Natuke ehk noor tema jaoks, kui teada tahad, aga kui sul on see kõik veel olemas, siis on okei, õigus?” Kelsey jättis pilgutamise ja manas näole ilme, mis pidi näitama, et tema arvates on Michelle’il see kõik veel olemas.
„Oled sa kindel, et see pole mõni müügiesindaja?” päris Anna.
Kelsey turtsatas. „Seda küll mitte, kui ta just oma seksikaid juukseid ei müü.”
„Michelle on ülakorrusel ja tegeleb kodulehega,” hüüdis üks hääl põhipoe tagaruumist; asjatundlik vanem hääl. „Sellega on jälle midagi lahti, kuid ärge minult küsige, kuidas ja miks. On seal oma vennaga. Tal läheb veidi aega.”
„Vennaga?” venitas Kelsey šokeeritult.
„Tal on kolm venda,” teatas Anna, kui Gillian ilmus välja ikka veel jõulumüügiriietuses, punane kampsun tõmmatud tema tavalise musta liibuva kleidi peale ja eriliselt jäik vöö tasandamas jõuluaegseid liialdusi. Siin majas polnud näha hooajale omaseid põhjapõdrasarvi. „Missugune nendest?”
„Too kuum kutt,” vastas Gillian. „Vabandage väljendust.”
Anna kuulis, et kahed sammud klobisesid trepiastmetel, mis viisid üles korterisse, ja Kelsey jõudis vaevalt vaid juukseid kohevile lüüa, kui Michelle ja Owen juba seisid kolmest naisest koosneva vastuvõtukomisjoni ees.
„Mis on?” uuris Michelle, nähes nende nägudel lausa pealetükkivat uudishimu. „Oh, sain aru. Owen, las ma tutvustan sind nagu kord ja kohus. See on Gillian, kes juhib kauplust. Siin on Kelsey, kes korraldab tellimusi kodulehel, ja see on Anna, kes ei lase mul hulluks minna. Daamid, see on minu väikevend Owen. Ta on meie uus arvutihullust kodulehetoimetaja.”
„Eelistaksin olla IT-konsultant,” täiendas Owen naeratusega, mis ulatus ta pruunide silmadeni, surudes neid veetlevalt pilukile.
Anna märkas kahe pereliikme sarnasust. Owenil on samasugused kastanpruunid juuksed nagu Michelle’ilgi ja samasugune terav lõuaots, aga kui õe juuksed olid lõigatud geomeetriliseks poisipeaks, siis venna kiharad ulatusid kõrvadeni ja katsid kraedki. Tema pruunides silmades välkus tuli − Anna hakkas sellele armastusromaanides juurutatud väljendile otsima paremat vastet, kuid pidi varsti tunnistama, et antud juhul on see siiski küllalt õigel kohal −, kuid Michelle’i silmad olid valvsamad ja märkasid kõike, ent ei reetnud midagi.
Owen kõrgus õe kohal otsekui torn, nahksed käepaelad ümber randmete ja pikad jalad liibuvates teksapükstes. Näeb välja, nagu mõnest
