oli kunagi kuhjatud kutsekaarte ja fotosid. Need vanad daamid topilistes seelikutes, jalas joonega sukad, tantsisid siin kunagi lootusrikaste noormeestega, ning neil olid armulood ja nad rääkisid anekdoote. Nüüd nad lihtsalt istusid omaenda suletud maailmades ja ootasid, aga mida? Et keegi astuks sisse ja paneks neid kuulama seda neetud Jane Austenit, kas see neile meeldib või mitte?
Oli nii vaikne. Keegi ei rääkinud, taustaks ei kostnud muusikat, ei televiisorit, polnud raadiot liiklusuudiseid välja paiskamas … mitte midagi. Vaid radiaatorite tasane tiksumine ja aeg-ajalt ka polüesterpükste kahin vastu diivanipatju.
Michelle surus huuled kokku, et mitte öelda Annale midagi kohutavate sinepikollaste seinte kohta; ta sai aru, et see oleks kõlanud pealiskaudsena, kuid ta teadis ka, et see on esimene asi, mis ta siin hulluks ajaks.
Siin võiksin olla ka mina, mõtles ta paanikas. Harveyl oli õigus. Emal oli õigus. Siin võiksin olla ka mina.
„Kus su ämm on?” sosistas ta selle asemel.
Anna õngitses kotist raamatut. „Pole veel siin. Tema ilmub suurejooneliselt vahetult enne algust, et kõik teda vaataksid.”
„Ja härra Quentin?”
Michelle’i kaval plaan tundus nüüd olevat üsnagi küsitav isegi ta enda meelest. Siin pole ju raamatuid, mõtles ta. Ei raamaturiiuleid, ei ajakirju, ei ajalehti. Härra Quentin võib hulluks minna. Ta hakkab veelgi otsusekindlamalt kavandama kaupluse säilitamist.
Anna vaatas ringi. „Ma ei näe teda siin. Miks sa seda küsid?”
„Oh, arvasin, et saan temaga paar sõna rääkida. Tema kauplusest.”
„Tõesti?” Anna ajas silmad suureks; ta oli liiga usaldav, et kahtlustada mingit tagamõtet. „Millest siis?”
Enne kui Michelle jõudis sobiva vastuse leida, kihutas nende juurde keskealine daam tuunikas ja liibuvates pükstes, käes kirjutamisalus ja kaelas pastakas, mis rippus nagu nöörlood alla ta riiulitaoliselt rinnalt. Ta vaatas rõõmust särades Anna poole.
„Anna, kullake! Kas sa tõid täna abilise kaasa?”
„Jah, see on Michelle,” tutvustas Anna. „Michelle, Joyce on Butterfieldsis meelelahutuste organiseerija.”
„Õnnetuseks küll!” laksatas Joyce tagasihoidlikult vastu ta käsivart. „No on ikka tegemist selle väikese seltskonnaga.”
Uskumatult silmitsesid Michelle ja Anna vaikivaid vanainimesi vaikses ruumis.
„Nii, mis meil siis sel nädalal on?” päris Joyce. Ta tõstis häält, et vähemalt eespool istujad tunneksid ennast osalisena. „Kas midagi jõululikku?”
„Arvasin, et võiksin lugeda midagi „Cranfordist”.”4
„Oo, tore. See oli ju hiljaaegu telekas, kas polnud?”
„Jah, oli küll,” kostis Anna.
„See aitab kaasa,” usaldas Joyce Michelle’ile. „Kuigi mõnikord ajavad nad need lood oma pere asjadega segamini. Arvavad, et Joanna Lumley5 on neile külla tulnud. Seda pole küll juhtunud.”
Joyce ja Anna asusid kogunenuid nagu kanakarja ettevaatlikult suunama, pannes nad ringis istuma. Michelle tundis kohmetust, kuid liigutas ka siiski paari tooli ja istus ise lõpuks Anna kõrvale, kes tutvustas ennast rõõmsameelselt ja igasuguse piinlikkuseta ning hakkas kohe lugema.
Anna meloodiline hääl täitis ruttu kogu ruumi toolide ümber ja Michelle oli üllatunud, kui erinev oli see tema harilikust kõnemaneerist. Ta rääkis aeglaselt ja hoolikalt, esitades igat fraasi sellise rütmiga, et see libises otsekohe kuulaja kujutlusse, luues sinna üksteise järel pilte, kusjuures iga tegelane oli äratuntav vastavast hääletoonist.
Ta oli ehk ühe lehekülje ära lugenud, kui uksele ilmus valgejuukseline daam, lükates ilmse vastumeelsusega enda ees ratastega kõndimisraami. Erinevalt teistest kandis ta lausa vihaselt väljakutsuvaid värve − säravat korallpunast salli ümber kaela ja kollaseid plastnööpidega pükse. Ta suu oli punase huulepulga hoogsa löögiga saanud kindla, tigeda joone.
„Te alustasite ilma minuta,” paiskas ta, vaadates Anna poole.
„Ei, Evelyn, ei alustanud,” valetas Anna.
„Jaa, alustasite küll,” sähvati vastu. „Mul oli põlveoperatsioon, mitte lobotoomia. Kuulsin sind juba alla halli ära. Sa võid nüüd väga hästi vahet pidada, kuni ma ennast istuma sean, tänan väga.”
See on ju lausa põrguämm.
Kõik silmad pöördusid tema poole, kui ta juhtis ennast uksest kõige kaugemal oleva tühja tooli poole. Ta võib küll olla vana kondipuru, mõtles Michelle, aga ta teab, kuidas ruumis mõjule pääseda.
„Mul pole abi vaja,” turtsus Evelyn, vehkides käega, kui Joyce tegi katset teda istuma aidata. Veel läks tal aega enda sättimisega, ja Michelle märkas, et Anna enesekindlus oli löönud vankuma. Ta tundis sõbranna eest pahameelt; pole ime, et Anna oli esimesel pühal jalga lasknud, selle asemel, et tundide viisi kuulata sellist jama, kus ka tüdrukud vanaema ees lipitsemiseks kaasa mängivad.
„Anna,” ütles ta selge häälega, „arvan, et nüüd on kõik valmis.”
Anna pööras lehte, naeratas ja hakkas jälle lugema.
Kui ta alustas, kinnitasid erksamad kuulajad pilgu temale, püüdes mitte ühtegi sõna kõrvust mööda lasta. Evelyn McQueen pidas aga oluliseks silmitseda kõrgeid aknaid, ilmselt huvitas teda miski aias. Peale Anna hääle ja aeg-ajalt ka pööratava lehe kahina ei kostnud päevaruumist ainsatki heli, ent vaikus oli nüüd teistmoodi kui see suletud tuimus, mis oli enne õhku lämmatanud. Nüüd oli tunda toolide vahel tekkivat pinget, ja aeglaselt pöördus järjest rohkem silmi Anna poole, kord kinni vajudes, kord huviga avanedes.
Isegi Michelle avastas, et on kuulama jäänud. Tundus, otsekui oleks koos nendega ruumis veel keegi, keegi lohutav ja tuttav. Ta tajus, et lõdvestub istudes, ning unustas loo jätkudes isegi tooli kulunud katte.
Siis äkki jõudis see talle kohale.
Anna. Anna võiks ju aasta aega raamatukauplust pidada.
Idee tuli nii äkki, et tundus, just nagu oleks abivalmis kaitseingel need sõnad ta kõrva sosistanud.
See tundus nii endastmõistetav: Annal on raamatutega tohutult kogemusi ja mis veel tähtsam − ta armastab neid. Ta otsekui elustub, kui hakkab rääkima romaanidest ja sõnavarast ja muinasjutu vestmise võlujõust … ikka bla-bla-bla. Tema kirg paneks kaupluse helisema, nii nagu Michelle’i enda kirg oma kodu vastu oli tema poe Kodu Kallis Kodu nii hästi tööle pannud.
Michelle nägi vaeva, et oma erutust ohjeldada. Tal polnud enam vaja veenda härra Quentini, et too lubaks tal kaupluse sisu muuta. Too upsakas advokaat oli maininud, et sisu võib üheks aastaks jääda endiseks. Michelle’il tuleks nüüd saada Anna nii kaugele, et ta müüks vaid lao tühjaks, ja seal näib olevat üsnagi palju seda kraami. Ning kui kuue kuuga seda summat kokku ei saa − parimagi tahtmise juures pole Anna ju imetegija −, noh, siis sai ju vaielda. Ta oli üritanud; see polnud lihtsalt õnnestunud.
Peaksin kohe helistama Flint ja Cookile, mõtles ta. Enne kui seda teeb keegi teine.
„Cranford” − inglise kirjaniku Elizabeth Gaskelli (1810–1865) tuntumaid romaane.
Joanna Lumley −inglise näitlejanna (snd 1946).
