style="font-size:15px;"> „Kas sa kavatsed mulle ka rääkida, mis siin toimub?”
„Minuti pärast.”
Anna ei talunud laiali pillutud raamatuid. Ta kummardus, et need üles korjata, ja tundis nostalgiat, kui leidis oma vana lemmiku, „Charlie ja šokolaadivabriku” täpselt sama 70ndate aastate väljaande, mis tal oli kodus riiulil − ikka koos oma maagilise šokolaadimasinaga, mis torude segadikust uhkas vikerkaarevärvilist vahtu. Ta avas lehekülgi, ning elavad, otsekui kritseldatud illustratsioonid viisid ta kohemaid tagasi väikesesse tuppa, kus särgi väel isa istus kui hiiglane väikesel lastetoolil ta voodi kõrval ja luges „ainult ühe peatüki veel”, kuni laps magama jäi. Roald Dahl oli ka isa lemmik, tal oli iga tegelase jaoks oma hääl. Pirtsakas Veruca ja ahne Augustus ning üllatava lõuna-ameerikaliku lustlikkusega laulvad umpalumpad.
Kulunud leheküljed tundusid keerates sametised, ja Anna peas hakkasid ringlema mälestused soojadest tekkidest, isa töölt kaasa toodud kontorilõhnast ja õhtusöögist all praeahjus, ning tema enda kujutlused kuumadest šokolaadijõgedest, igavesti kestvatest iirisekommidest ja lõputust turvatundest. Vaba ringi rändama fantaasiamaailmades, sattuma ohtudesse ja lahingutesse ning kummitavatesse majadesse, aga ikka isa ta kõrval, tema tuttav hääl kõrvus.
Anna oli lapsest peale unistanud oma lastele ettelugemisest ja ta südant haaras kärsitu igatsus, kui ta mõtles teda seal kusagil ootavale lapsukesele, kes on valmis alustama reisi tema ellu. Kui neil Philiga oleks oma laps, oleks tema elu hoopis teistsugune. Elu, kus ta tunneks, et teda vajatakse, tahetakse, mitte lihtsalt talutakse kui asjatundlikku asendajat.
Michelle’i hääl katkestas ta mõtted. „… kohvi?”
Anna tõstis pilgu. Michelle pakkus kohvikust kaasavõetud cappuccino’t ja otsustades erutuse järgi, mis säras vastu ta näolt − ja uute tegude nimekirja järgi ta käes −, ei olnud see ta esimene kohv sel hommikul.
Michelle ei pea ealeski muretsema selle pärast, kes ta on, mõtles Anna, tundes kadedusepistet. Tal on oma töö. Hästi edenev äritegevus. Elu, mis põhineb sellel, kes ta on, mitte sellel, kes ta ei ole.
„Anna? Milles asi?” Michelle keeras end, silmitses seina ja pööras siis tagasi. „Kas see värv on tõesti halb? Lase käia, võid mulle öelda.”
„Ei, asi pole selles.” Anna võttis kohvitopsi ja manitses ennast, et ta hoiaks end vaos. „Mõlemad on … kenad. Aga miks sa üldse värvid?”
„Üürisin selle poe,” selgitas Michelle kätt vibutades. „Teine aste teel peatänava ülevõtmisele Nightingale’i poolt.”
„Õnnitlused! Kas lööd platsi puhtaks?” Anna tegi rõõmsa näo, kuigi oma sisimas tundis ta kurbust nende nüüd juba kodutute raamatute pärast … ja Cyrili elutöö pärast, mis kõik läheb ümbertöötlusse, et teha ruumi naljakatele papist hirvepeadele − kodukaunistamise moehitile.
„Ei, raamatud jäävad.”
„Raamatud?”
Michelle noogutas. „Kavatsen raamatupoodi edasi pidada.”
„Aga raamatupoe pidamiseks on ju praegu ilmselt kõige halvem aeg,” tähendas Anna kohkunult. „Ma ütlen seda kui Longhamptoni ainuke alles jäänud raamatuostja. Tore sinust, et plaanid kauplust avatuna hoida, kuid ma ei tahaks näha, et sa ennast sellega laostad.”
„Noh, seda me veel näeme. Ütle mulle, mida sa mu ideedest arvad.” Michelle pööras märkmikus uue lehekülje, mis oli juba täidetud tema hoogsa käekirjaga ning igas suunas hüplevate noolte ja jutumullidega. „Remont ja turg on võtmeprobleemid. Mõtlesin ka kingituste üle, mis sa tüdrukutele tegid. Võiksime neid siin nimetada raamatubukettideks ja pakkuda välja teenusena − kimp armastusromaane haiglas viibivale sugulasele, mis? Mõnel pool ei lubata haiglapalatisse lilli viia − mina saadaksin siidist kunstlillekimpe.”
„Hm, minagi vist ostaksin neid,” tunnistas Anna. „Aga kes need kokku paneb? Kas Kelsey?”
Ta ei söandanud lisada: „Või sina?”, sest teadis, et tal ei õnnestuks seda teha viisakalt. Michelle oli ainuke talle teada olev inimene, kes sättis oma raamatuid ritta vikerkaarevärvide järgi.
Aga Michelle aina jätkas oma ideede loetelu, ilmselgelt polnud tal tuju negatiivseteks mõteteks.
„Ma mõtlesin ka rohelist mõtteviisi propageerivatele raamatukarpidele, näiteks midagi taimetoitlastele? Kümne naela eest võiksime kellelegi saata valiku väga isuäratavate pealkirjadega kokaraamatuid, osa uusi, osa kasutatuid. Kas või mõned lihtsate kartulitoitude raamatud, teised juba nõudlikumad, näiteks kaalikatoidud. Tead ju, kuidas kipud pingutama, et teha midagi uut, kui sulle aina saadetakse käharat peakapsast? Noh, raamatukarp pakubki midagi sellist. Inimesed tunneksid ennast ekspertidena, kui nad kasutavad rootsikeelset tõlget koos uue Marian Keyesiga8, ja meile ei maksa see midagi − selles see nõks ongi −, sest siin on juba kõik olemas.”
Anna imetles, kuidas Michelle pani kõik kõlama nii, nagu oleks see võimalik. „Tegelikult on see tõepoolest hea idee. Kuid kaasa tuleb panna ka juhend, et inimesed hakkaksid tundma huvi kaalikaraamatute vastu. Aga kes hakkab …?”
„Suurepärane!” Michelle osutas pastapliiatsiga tema poole ja pani siis idee märkmikusse kirja. „Ja ettelugemisgrupid − kas ehk päevasel ajal, ja mitte õhtul? Tööajal liiguvad mu kaupluses ikka ühed ja samad näod − tead ju, noored emmed oma sülelastega, sest neil pole ilmselt midagi muud parajasti teha. Kärudega nad kõrvalmajja sisse ei mahu, aga siia võiksid tulla küll, kui jätame laudade vahelise ruumi parajalt suureks. Mõtlesin siia panna toole … ja kamina küdema … kasutada õiget värvi …” Ta kopsis pastakaotsaga vastu oma laitmatuid valgeid hambaid. „Mida veel?”
„Kohv tõmbama?” soovitas Anna pooleldi naljatades.
„Kohv, jah, see on hea. Ja küpsetisi. Niisuguses kohas sõltub kõik lisanditest. Näis, kas saan kaubale delikatessipoega …”
Anna vaatas ringi ja püüdis näha seda, mida nägi Michelle, kuid ei suutnud: akendeta ruum oli täis kasutatud raamatute kaste, mille sorteerimiseni Cyril Quentin ei jõudnudki, rääkimata veel riiulitele paigutamisest. Riiulid ise olid aga viletsas seisundis ja linoleum oli auklik ning mõneski kohas oli näha paljaid laudu. Keegi ei söandanud kunagi tungida tagumisse ruumi. Temagi oli vaid korra või paar pistnud oma nina ukse vahelt sisse ja siis loobunud, rabatuna korralagedusest.
„Lasteraamatud müüvad hästi,” ütles ta, sirutades käe, et võtta üles juba teine vana lemmik − „James ja hiigelvirsik”. Udupehme mahlakas virsik rippus pulbitseva mere kohal, tuhandete kajakate nööridest hoitud. Anna oli alati kajakaid pisut kartnud ja oli nõudnud, et isal oleks lugedes raamat lapiti, sest muidu võivad teravate nokkadega linnud ilmuda ta unenägudesse, kui ta magama jääb. „Lapsed saavad ruttu raamatu läbi, kui nad on kiired lugejad,” jätkas ta. „Võib-olla hakkavad emad siin käima, et väiksematele ette lugeda, nii nagu teeme meie oma ettelugemiseprojektis? Raamatukogus pidid nad selle lõpetama, kuigi seal käidi hästi kohal.”
„Muidugi!” Michelle märkis ka selle üles ja keeras kiiresti lehte.
„Ma ei tahaks vahele segada,” sõnas Anna ettevaatlikult, „aga, kui sa vajad abi raamatute korrastamisel, siis aitaksin sind hea meelega.”
„Loodan, et sa teed pisut rohkemgi,” ütles Michelle. Ta vaatas naeratades üles ja Anna peaaegu et nägi vaimustusesädemeid läbimas
Marian Keyes (snd 1963) − iiri romaanikirjanik.
