jäin liiga hiljaks ja sa panid ära. Kas sa said kätte mu sõnumi, et olen tagasi? Kuidas läheb? Kas sa hakkad ära harjuma?”
„Mul läheb kõik kenasti, ema. Jah, ma sain su sõnumi. Kõik on korras. Noh, ma lihtsalt tahtsin sinult üht asja küsida. Mulle on automaavastajasse jäetud sõnum kelleltki Joe’lt, kes tahab hiljem läbi astuda, ja kes ilmselt tunneb Rogerit ja Maggiet väga hästi, nii et ma siin mõistatan, kas ta võiks mereväega seotud olla. Ta hääl tundub mulle tuttavana. Kas me tunneme kedagi Joe-nimelist? Minu põlvkonnast, mitte sinu omast. Kas tuleb tuttav ette?”
„Jo.” Cordelia laskis peast läbi oma suure mereväelaste sõpruskonna ja tutvusringi „Jo. See on minu arust lühend Joannast, või Josephine’ist…”
„Ei, ei. Andestust. See on mees, mitte tüdruk.”
„Ahah.” Cordelia jäi taas mõttesse. „Joe. Ah nii. Joseph. Ei, mulle ei meenu paugupealt ühtki Joe’d.
„Mulle samuti mitte. Ainult hääl tundub tuttavana. Hea küll, las ta olla. Kas sul on kõik korras?”
„Korras. Maadlen siin ühe Country Illustrated’i looga. Kas sa oled kindel, et ei vaja seltsi? Küllap on väga pentsik äkitsi maabuda Somerseti maakolkasse, kus seltsiks üksnes Maggie kirju loomaaed, eriti pärast Londoni elu Susani ja… Susani ja lastega. Ma võiksin sinna tulla, kui sa end üksikuna tunned. Või võiksime Tauntonis kokku saada ja veidike ostuteraapiaga tegelda.”
„Tõesõna, minuga on kõik korras. Ausalt. Pealegi on sul nähtavasti artikli kirjutamine pooleli. Ma annan sulle hiljem teada, kes see Joe on. Aidaa.”
Cordelia läks tagasi kabinetti, mõtted ikka veel laiali, täielikult hajevil. Kas oli kõlanud mingi varjatud kriitika? Pealegi on sul nähtavasti artikli kirjutamine pooleli. Teda valdasid armastus tütre vastu, aga ka mure, kaastunne ja süümepiin, eriti süümepiin: kõik need tunded ilmselgelt kahandasid loomeindu. Ta sehkendas ringi, korrastas pabereid, sulges raamatuid, asetades neid tagasi riiulitele, rüüpas leiget kohvi, ja kogu selle aja kummitas tal mõttes üks hiljuti raadioprogrammis kuuldud küsimus.
„Kas meie oleme esimene põlvkond, kel tuleb oma lastele sõber olla?
No kas oleme? Ta mõtles omaenda vanematele: hoolivatele, kuid eemalolevatele. Ei mingeid tundelisi hingepuistamisi, ei mingeid põhjalikke arutelusid oma laste tunnete või vajaduste üle. Ta mäletas hästi isa reaktsiooni tema lahkumineku ja sellele järgneva lahutuse peale, tema vapustatud ilmet, mis väljendas vastumeelsust, kui ta rääkis talle, et Simon jätab ta maha.
„Teine naine, mis siin enam arvata. Ei, ma ei taha räpaseid üksikasju. Ütlen vaid üht, mul on hea meel, et su ema juba surnud on.”
Ei-ei. Tunnetega seotud asju oli parem salajas hoida; neist mitte rääkida, hoida ülahuult jäigana.
Kas me oleme esimene põlvkond, kel tuleb oma lastele sõber olla?
Noh, tal tuli tõesti Henriettale sõber olla. Ta tahtis teda julgustada ja toetada ning olla tema jaoks olemas. Aga oh, oma kurbust ja muret ei tohtinud näidata, mitte kunagi näidata, see võis närida vaid sisemuses.
Henrietta väike murelik kahvatu nägu: „Kas issi jätab meid sellepärast maha, et ma tüdinesin Borise puuri puhastamisel?”
Boris oli hamster, ilus, healoomuline, kuigi intellektuaalselt piiratud olend.
„Tüdinenud puhastamisest, kullake, või puhastamast. Ei, loomulikult mitte. Lihtsalt mõnikord saab sõprus lihtsalt otsa.”
„Aga kas issi on veel minu sõber?”
„Muidugi on. Ja jääb selleks alati.” Kuni mees oli saatnud tütrele, kui see oli viieteistkümneaastane, kreemikasvalges ümbrikus kirja, mille sõnum oli sama hävitav nagu pommi plahvatus, mille radioaktiivne sade veel nüüdki, ligi kaksteist aastat hiljem, kahju tekitas.
Cordelia istus ja põrnitses arvutiekraani, mis oli sama osavõtmatult tühi nagu ta pea. Kui oskamatu oli ta tollal olnud. Kui pidetu ja abitu. Ta oli tundnud end täpselt samamoodi, kui oli kuu aega tagasi Tregunter Roadile saabunud ja kogu paiga segaduses eest leidnud.
Äkki näis ekraan ta silme ees hägustuvat ja selle asemel nägi ta Henrietta nägu, tema valvsaid silmi, vana tuttavat aimatavalt teravat altkulmu pilku, mis nagu nuga lõikas läbi vähimagi soojuse või armastuse jagamise katse.
Tal on Londoni Arts Clubis lõunasöök oma agendiga. Ta peatub sõprade juures Fulhamis, aga nagu plaanitud astub teel Dover Streetile Henrietta juurest läbi. Niipea kui uks avaneb, teab ta, et midagi on viltu. Puudub tavapärane lustlik toimetamine. Kahest suurest keldrikorruse toast, kust Susan juhatab oma väikest, kuid edukat postimüügi äri, ei kostu ühtki häält ning köögis ei ole kedagi: ei Iaini näppamas arvuti tagant vaba hetke hommikulehe ja kohvi jaoks, ei lapsi aiast teda tervitama jooksmas.
Cordelia asetab oma koti lauale ja vaatab hämmeldunult ringi.
„Kas on ebasobiv hetk?” küsib ta.
Henrietta silmad on vapustusest suured. „Iain on läinud,” lausub ta. „Ta pakkis just asjad ja läks.”
Nad põrnitsevad teineteisele otsa. „Läinud?” Tema enda hääl on kähe, täis hirmu. „Kas sa tahad öelda, et ta jättis Susani maha?”
Henrietta noogutab. Äkki tema ilme muutub, kaugeneb. „Jah, läinud. Täna hommikul. Küllap kestis see armulugu tal juba pikka aega. Susan on omadega läbi.”
Nad põrnitsevad endiselt teineteist, kerkivad esile teised mälestused, sugeneb meelepaha. Kostub Susani hääl, trepilt hüüdmas, ja üks laps nutab.
„Sul oleks õigem lahkuda,” ütleb Henrietta kiiresti. „Anna andeks, aga praegu ei taha ta kedagi näha ja ma püüan hoida lapsi tema silma alla sattumast,” ja Cordelia jääb kohe nõusse, lahkudes majast, rutates Dover Streetile.
„Charteris Soke Frampton Parvas on ainuke maja…” See oli algus, mis kõlas rohkem nagu kinnisvaramaakleri entusiastlik kiidulugu, mitte kui artikkel ühest ajalookillust. Kui telefon uuesti helises, haaras Cordelia selle peaaegu kartlikult pihku, enne kui mehe initsiaale nägi.
„Dilly?”
Mehe hääl ja tuttav tobe hüüdnimi täitsid ta rõõmu ja kergendusega. Kui ta õlad lõtvusid ja ta sügavalt, sügavalt sisse hingas, mõistis ta, kui väga pinges ta oli olnud.
„Kallis. See oli nüüd küll tore. Millal ma sind näen?”
„Jõuaksin sinu juurde umbes teeajaks. Kas see sobiks?”
Ta võis kuulda naeru mehe hääles. „Sul pole aimugi, kui hästi,” vastas ta. „Aidaa, kallis.”
Cordelia tõusis püsti ja läks tagasi kööki, seejärel välja laiale kiviterrassile, mis oli uuristatud järsult alla merre langeva kalju sisse. Tema maja oli rannavalve majakeste reas viimane ja kõige eraldatum. Teised kaks olid suvilad, enamiku suvest välja üüritud ja suurema osa talvest tühjad. Tema akendest avanes segamatu vaade merele ja rannaribale, mis ulatus läänes Stoke Pointini ja idas Bolt Tailini. Piirdemüüri sisemisse äärde oli ta istutanud eskallooniaid, fuksiaid ja tamariske, et kaitsta end möödakäijate uudishimulike ja isegi kadedate pilkude eest mereäärselt, kõrgete kaljudeni viivalt teerajalt, mis tema esiuksest mõne jardi kaugusele jäi. Ta nõjatas küünarnukid laiale müürile, kus lõhnav soolikarohi tillukese
