külakauplusest väga hea koogi.”
„Tänan.” Mees järgnes talle kööki ja kükitas, et mängida kutsikaga, kes keeras end vaimustusest selili ja näksis nõelteravate hammastega Jolyoni sõrmi. See tegelane siin on uus. Mis ta nimi on?”
„Maggie kutsub teda Tackeriks. Sedasi löövat temas välja kõmri keel, ütleb Roger. Tal on üsna suursugune tõunimi, aga Maggie hakkas teda lihtsalt Tackeriks kutsuma ja see jäigi külge.”
„Noh, ta ongi väike traageldaja1,” ütles Jolyon. „Ta on jumalik. Minu vana semu Rufus suri möödunud aastal, kuid kunagi oli ta täpselt samasugune. Vaat siis.” Ta tõusis püsti ja võttis naiselt tee vastu. „Milles siis kogu asi on?”
Ta oli otsustanud tõtt mitte väänata, kuid kõhkles sellegipoolest. „See on üsna ebameeldiv, ausalt öelda. Pealgi on see väga isiklik ja me tegelikult ei tunnegi teineteist.”
„Arvatavasti tunneme. Mereväelaste peredel on alati mingi side. Arvan, et meie isad tunnevad teineteist. Mind lihtsalt huvitab, miks Roger ja Maggie nii ootamatult minema kihutasid, ilma oma lähedastele sõpradele midagi ütlemata, see on kõik. Aga ära muretse, kui tunned, et on ebadiskreetne mulle sellest rääkida. Ma ei käi peale.”
Henrietta ohkas kaht koogitükki lahti lõigates. „Oleks hea, kui saaks sellest rääkida. Ausalt öeldes, olen ma ikka veel šokis. Iain jättis Susani maha. Ta leidis teise ja nad läksid lahku. Maggie otsustas, et on paras hetk aeg maha võtta ning utsitas Susani ja lapsed enda ja Rogeriga kaasa Uus-Meremaale minema. Susani partner juhib ettevõtet ja hoolitseb Londoni maja eest ning mina olin nõus siia tulema, et nad saaksid kiiresti ära sõita.”
„Ah nii. Vaene Susan.” Jo hääl oli kõlatu.
Ta vaatas mehele otsa. Tolle ilme oli sünge ja see oli millegipärast lohutav. „Ma olen peaaegu sama läbi kui Susan,” tunnistas Henrietta. „Me kõik olime nii õnnelikud, mõistad. Vähemalt ma arvasin, et oleme. Polnud vähimatki ohumärki. Ei tülitsemist, ei karjumist, ei lahkhelisid. Äri edenes keldrikorrusel ja ümberringi oli palju rahvast. Me olime nagu üks suur perekond. See võttis meid kõiki lihtsalt oimetuks.”
„Roger ja Maggie on ilmselt omadega täitsa läbi.”
„Ongi. See mõjutab ju nii paljusid inimesi, kas pole?” Ta vaikis hetke. „Minu vanemad on lahutatud.” Ta kehitas õlgu. „Mis siis! Vahet pole. Aga see oli valus ja nüüd tundub, nagu oleks see uuesti juhtunud. Minu teine perekond on purunenud ja see on sama, nagu leinaksin ma ise seda taga. Oh, ma ei oska seda seletada.”
„Ei peagi. Ma tean seda kõike, ainult et mul on rohkem vedanud kui sinul. Minu teine perekond on endiselt ühes tükis. Päris raske sul siin niiviisi üksinda, kas pole?”
„Ma ei usu, et nemad seda niimoodi näevad. See tähendab, et nad tegelikult ei näe minu olukorda sellises valguses. Maggie ainus mure oli Susan ja lapsed siit minema saada, ja mina olin temaga päri. Ausalt öeldes oli see peaaegu kergendus. Ma ei tahtnud olla Tregunter Roadil, kus Iain edasi-tagasi oma asjadel järel käis.”
„Aga see on veidi liiast. Niisugusel ajal on sul sõpru vaja.”
„Maggie ütles, et ma võin inimesi siia kutsuda. Ta oli imetore. Lihtsalt ma ei taha sellest veel rääkida. Vähemalt,” ta tegi grimassi, „mitte ühistele sõpradele. Kõik need spekulatsioonid ja tagarääkimine, eriti mahlaste üksikasjade üles võtmine. Mul ei ole selleks tuju.”
Jolyon noogutas. „Ma mõistan seda.”
Henrietta mobiil helises. Ta võttis selle kummutilt ja heitis pilgu ekraanile, kõhkles, pomisedes: „See on mu ema,” ja vajutas klahvile. Ta pöördus mehest veidi eemale, õlad kühmus, ning too istus laua taha ja hakkas pominal koertega rääkima.
„Tere, ema… Jah, tegelikult on ta praegu siin… Jah, ma helistan sulle hiljem.” Ta katkestas kõne ja näis end ebamugavalt tundvat.
„Ma helistasin talle enne,” ütles ta mehele. „Pärast kõiki sõnumeid püüdsin ma välja nuputada, kellega võiks tegu olla. Ma küsisin emalt, kas ta tunneb kedagi Jo-nimelist ja just nüüd tuli talle äkitsi pähe, et see võiksid sina olla.”
„Oh.” Ta näis vaevumärgatavalt rõõmustavat. „Mis su ema nimi on?”
„Cordelia Lytton. Ta võttis pärast lahutust oma neiupõlvenime tagasi. Ta on ajakirjanik, kirjutab olemuslugusid. Ta kirjutab peamiselt suurtele klantsajakirjadele, aga on kirjutanud ka terve rea üsna omapäraseid pooleldi faktidel, pooleldi väljamõeldistel põhinevaid raamatuid vanade tuntud perekondade mustadest lammastest. Need on olnud väga edukad, nii et ta nimi võib olla tuttav.”
„Muidugi, ma tunnen teda. Ta tegi Country Life’le artikli Kindlusest. Ja ta on ka paaril isa peol viibinud. Ta on väga tore.”
„Oh, jaa. Ta on väga tore,” nõustus Henrietta.
Jo vaatas teda, muutudes tema äraootava tooni tõttu tähelepanelikuks. „Ma olen üllatunud, et me siis kohtunud ei ole.”
Henrietta kehitas õlgu. „Ma olen enamasti Londonis. Sõnumis sa ütlesid, et tuled Bristolist. Kas sa seal eladki?”
Mees raputas pead. „Ma elan endiselt Kindluses. See on meie maja South Hamsis, millest Cordelia artikli kirjutas. See on üks mõnus vana maja, aga seal on palju ruumi, ja mulle meeldib endiselt tegelda oma alustatud äriga, orgaaniliste köögiviljade kasvatamisega.”
„Enne kui sinust sai kuulus teletäht,” õrritas ta meest.
„Vaevalt nüüd, et täht, ja kindlasti mitte kuulus. Hullumeelne, kas pole? Kolme kerge sammuga aednikust telesaatejuhiks.”
Henrietta naeratas talle. „Esimesel suvel olid sa üheksanda päeva ime. Heldeke, kuuldused levisid väga kiiresti ja ema muudkui tuletas mulle meelde artiklit, mille ta oli sinu perekonnast kirjutanud. Ja sellele lisaks helistas Roger Susanile iga kord, kui sa televiisoris pidid olema, et saaksime kõik oma sõbrad kokku kutsuda ja kiidelda, et sind tunneme, ning seejärel võtsime istet ja peesitasime sinu kuulsuse paistel.”
„Oh, jäta nüüd. Ausalt, see oli lihtsalt õnnelik juhus, aga ma pean tunnistama, et naudin sellest iga minutit.”
„Aga ikkagi oli see hämmastav, kas polnud? Mida sa tegidki? Näitasid mingit haruldast roosi Chelsea lillenäitusel või midagi? Ja järgmisel hetkel oled sa Monty Don ja Ben Fogle ühes isikus.”
„See oli minu vanavanaema roos. Ta tõi abielludes istiku Kindlusesse ja see edenes jõudsasti, kuigi me ei teadnud, mis see on. Polnudki minu mõte seda lillenäitusele viia. Üks mu nõbudest rääkis mulle augu pähe ja organiseeris kõik ära, ja siis otsustas televisioonigrupp sellest väikese lookese teha, sest lill on haruldane, ning siis läks jutt suguvõsa ajaloole ning äkki oligi kõik juba kontrolli alt väljas.” Ta vangutas pead, ikka veel oma edust hämmingus. „Üllatav oli see, et kui me seda otseintervjuud tegime, tundsin ma end tõepoolest suurepäraselt. Telegrupp oli fantastiline ja meil kõigil oli väga vahva.”
„Ning pakkumisi hakkaski sadama?”
„Mitte päris nii. Ilmselt oli meie tehtud intervjuu kohta tulnud BBCle hulgaliselt e-kirju ning siis võttiski produtsent ühendust ja küsis, kas ma ei tuleks tema ja paari teise saatetegijaga kohtuma. Nad kutsusid mind teiseks saatejuhiks ühele West Country programmile – kodudest ja aiandusest – ja nii see läks. Tegelikult ma käisingi
Tacker – võib tõlkida kui traageldaja, naelutaja –
