samasugune nagu televisioonis. Ta tuli sisse sõna otseses mõttes pilgeni täis seda… karismat. Ta oli humoorikas, sõbralik ja kohutavalt võluv – arusaadav, miks ta jumaldavatelt fännidelt kirju saab – ja minul tekkis eelaimus, et midagi on juhtumas. Maria kiri suurendas seda veelgi.”
„Kas sa küsisid temalt?”
„Küsisin temalt? Mida ma oleksin öelnud? Ta oli läinud Bristolist tagasi tulles Maggie juurest läbi, et võtta kaasa mõned raamatud, mis Roger talle laenas, kuigi tõtt öelda ei tahtnud ta sellest rääkida. Ta oskab väga meeldival moel puigelda. Jäi peaaegu tunne, nagu ta oleks purjus, aga ta ei olnud. Ja äkitsi tuletas see mulle meelde aega, kui ta oli palju noorem, ning hakkas heast peast koertega hullusti möllama justkui vallanuks teda mingi õnnetunne, mida ta ei suuda alla suruda. Ta oli veel täna hommikulgi selline.”
„Võib-olla ongi nii. Võib-olla ongi mingil põhjusel teda vallanud õnnetunne.”
„Aga mis põhjusel? Ja miks ma end murelikuna tunnen?”
Prue vangutas pead. „Ma ei tea. Võib-olla tuleb see eelseisvast muutusest. See võib olla väga rahutukstegev.”
Hal astus kööki ja mõlemad naised tõstsid talle ootavalt pilgu. Hal kehitas õlgu.
„Ütleb, et mõtleb selle üle,” lausus ta vastuseks teiste väljaütlemata küsimusele. „Ausalt öeldes oli ta üsna üllatunud, mis on ka päris loomulik. Ütleb, et ei teagi veel täpselt, kus ta ise on. Muide, ta rääkis mulle saladuskatte all, et Maggie ja Roger läksid koos Susani ja lastega Uus-Meremaale. Sa ei suuda seda uskuda, Fliss. Iain jättis Susani maha ja läks ära teise naise juurde. Tal olla see armulugu juba pikka aega olnud, ilma et keegi oleks teadnud.”
„Aga see on ju kohutav.” Fliss oli vapustatud. „Nad tundusid alati nagu teineteise jaoks loodud, ja need kaks last… Oh, vaene Maggie ja Roger. Nad on kindlasti omadega täitsa läbi.”
„Las see jääda meie vahele, ära unusta,” hoiatas Hal.
„Enesestmõistetavalt. Aga kuidas Jolyon seda teab, kui Maggiet ja Rogerit kodus polnud?”
„See tüdruk oli seal.”
„Tüdruk?” küsis Fliss kiiresti. Tahtmatult vahetasid naised pilgu.
„Susani lapsehoidja hoolitseb nende äraoleku ajal koerte eest. Tema rääkiski Jolyonile, mis oli juhtunud. Ja Fliss, sa ei arva iialgi ära, kes see tüdruk on. Ta on Cordelia tütar. Mulle meenub, kuidas Cordelia rääkis, et ta töötab Londonis ning on Susaniga seotud, kas sulle ei meenu, aga mina küll ei osanud neid kahte kokku viia.”
„Kui kena,” lausus Prue malbelt. „Et Jolyon teda kohtas. Ja tüdruk teda. Pealegi on tüdruk kindlasti sellest kõigest väga rusutud, on ju?
„Arvata võib. Sellest Jo ei rääkinud. Ta kihutas ära Watchetisse. Midagi seoses selle uue sarjaga, mida ta vanadest sadamatest teeb.”
„Watchet,” mõtiskles Prue. „See on Somersetis, kas pole?”
„Roger hoiab oma paati Watchetis,” lausus Fliss. „See on nende majast ainult 20 minuti kaugusel.”
„Jo ütles, et teda pole vaja lõunale oodata,” ütles Hal, mõistmata teiste vahetatud vihjeid. „Ta ütles, et tal on teised plaanid.”
„Jah,” lausus Prue. „Mõistagi.”
Viies peatükk
Quantocksi poole sõites tajus Jolyon vaevu tuttavat teed: kõrvalteid pidi Buckfastist A38-le, läbi Exeteri ja Tiverton Parkway ning seejärel Tauntoni poole edasi. Ta oli sõitnud seda teed palju kordi isaga, minnes nädalalõppudel Rogeri paadiga purjetama, aga sel hommikul valdasid teda tunded, mis olid talle täiesti uudsed. Sellest hetkest alates, kui oli näinud naist ukse peal seismas, koerad ümber, polnud ta suutnud mõelda enam millestki muust peale Henrietta. Ta mäletas iga detaili: vaikset hämarat halli, kus nad koos seisid, tüdruku kahvatut profiili tumepunaste kardinate taustal. Ta juukseid, mis olid langenud üle õlgade õrnade lainetena, nagu oleks ta need äsja tihedast patsist lahti pununud, ning ta oli imetlenud läikivate juuksesalkude eri värve: topaasi, kuldpruuni, merevaiku ja isegi musta.
„Kilpkonnakilp,” oleks ta tahtnud öelda, soovides neid puudutada. „Sinu juuksed on kilpkonnakilbi värvi.” Ja kui tüdruk talle otsa vaatas, oli ta märganud, et tema silmad olid samuti kummalist värvi, ehk seda värvi peetigi silmas pähklikarva silmadest rääkides.
Talle oli meeldinud tüdruku vaoshoitus, see, kuidas ta polnud tahtnud Susanist ja Iainist tagaselja rääkida, ja vaistlikult tundis ta, et tüdruk on suhete loomisel ettevaatlik, et tema vanemate lahutus oli ta ettevaatlikuks muutnud. Noh, ka talle oli see kõik tuttav. Sellegipoolest oli ta päris kindlalt tundnud, kuidas tüdruk ei taha, et ta ära läheks, ja kuigi tal endal ei jätkunud julgust pakkuda kauemaks jäämist, oli ta hommikul otsustanud oma tundeid usaldada ning talle helistanud. Henrietta oli vastanud teise kutsumise peale, mis oli teda hullupööra rõõmustanud, ja tema peatsest külastuskäigust kuuldes rõõmsalt kõlanud. Loomulikult oli ta põhjendanud oma külaskäiku Watcheti minekuga – ta ei tahtnud tüdrukut liigse agarusega ära hirmutada –, ning oli pakkunud välja pubis lõunatamise ja koertega jalutuskäigu, ja tüdruk oli väga kähku nõusse jäänud.
Ta tundis suurt kergendust, et Kindluses polnud keegi pärinud tema ootamatu tuhina üle sadamat vaatama sõita. Isegi isa polnud märganud, et pärast aastatepikkust Watchetis purjetamas käimist, peaks ta seda sadamat juba nagu oma viit sõrme tundma. Ta oli pomisenud midagi laevaehitusest ja uue sarja muudest seikadest ning minema tõtanud, ning isegi häiriv uudis, et ema oli tulnud lagedale mõttega tema sünnipäevale tulla, polnud teda tagasi hoidnud.
„Ta on üksinda, vaeseke,” oli isa öelnud oma alatisel leplikul ja heatahtlikul moel ning Jo teadis väga hästi, et temalt soovitakse minevikuvalu ja – reetmise andestamist ning oma hiljuti lesestunud ema vastu lahkuse ilmutamist. See oli tüüpiline, tema isa oli suuremeelne inimene, aga Jo tundis, kuidas temas hakkab tõusma vimm. Ta teadis väga hästi, miks ema äkitsi nii agaralt Chadwickidega suhteid parandada tahtis, ja see polnud mitte üksnes sellepärast, et ta oli üksik, kuigi ka see mängis olulist osa. Pärast seda pöördelist intervjuud Chelsea lillenäitusel kaks aastat tagasi oli ema hakanud tema suhtes uuesti huvi üles näitama, nüüd äkki oli ta tundmist väärt. Vähemalt võib ema tema üle uhke olla.
Jo’d haaras vihahoog; ta käed klammerdusid rooli ümber. Kaksteist aastat tagasi polnud ema teinud katsetki oma pettumust varjata, kui tema oli rääkinud oma Kindlusega seotud tulevikunägemusest, tollal oli ema põlgus olnud nii läbinähtav.
„Aednikuks?” oli ta üleolevalt küsinud. „Kas sellega sinu ambitsioonid piirduvadki?”
Ema polnud ilmutanud mingit huvi tema plaani vastu väravamajast oma kodu kujundada või mõtte vastu hakata orgaanilist köögivilja kasvatama.
Mitte kordagi kaheteistkümne aasta jooksul polnud ema tema töö kohta pärinud, mitte kunagi teda Salisburysse kutsunud. Nemad isaga olid üks perekond ning ema, Adam ja Ed olid teine, täiesti eraldiseisev üksus. Isegi nüüd ähvardas emapoolsest tõrjumisest tekkinud valu ta tegevuse halvata. Ta tõmbas auto maanteeäärsesse peatumiskohta ja lülitas mootori välja.
„Hullumeelsus,” lausus ta endale vihaselt. „Hullumeelsus on end sellest jamast endiselt mõjutada lasta.”
Ta laskis kõrvalistme poolse akna alla. Heki taga seisis kari, sabadega kimbutavaid kärbseid rapsides, troppis varjuliste allalangevate
