mõne tõsise töö kallale asuda. Ma tunnen end tõesti sandisti, et meie väike plaan ei õnnestunud, ema. Aga sa saad ju hakkama, eks? Noh, ma mõtlen, et sul on ju veel suur hulk investeeringuid, on ju, ja maja müügist jäi ju ka natukene raha üle? Taevake, mul on nii kahju, ema. Võta seda kui minu pärandust. Ma luban, et ma ei küsi sinult enam mitte kunagi ühtki penni.” Ta nägi välja nii hale ja nii õnnetu, et ta oli pojale täielikult andestanud, ja Ed oli teda kallistanud ja oligi kõik.
Just siis oligi ta pärast pikki aastaid esimest korda Kindlust külastanud. Hal oli talle kirjutanud – oh, kui tänulik ta oli olnud tema kirja saades –, et Ed ja Rebecca olid käinud Kindluses hüvasti jätmas ja et tema, Maria, tunneb end kindlasti viletsasti. Nad kõik tunnevad neist puudust, kirjutas ta, kuid see tundus fantastiline võimalus ning New York polegi teab mis kaugel. Mariale kindlasti meeldiks neile külla minna ja Manhattani imesid näha…
Kiri oli olnud muretu ja julgustav ning mõjunud talle nagu palsam haigele hingele. Ta oli helistanud – süda ärevalt pekslemas, et Fliss võib toru võtta –, aga harukordse õnne läbi oli vastanud Hal. Temaga rääkida oli olnud üllatavalt kerge, mees oli osavõtlik, lahke ja lausunud maagilised sõnad: „Kui sa kunagi peaksid tahtma Kindlusesse tulla…”
Noh, täiesti aus olles, arvas ta, et mees polnud uskunud, et ta tema sõnadest nii ruttu kinni haarab – muidugi, ta teadis seda – aga ta polnud suutnud tema soojale ja sõbralikule pakkumisele vastu seista. Tal olid oma sõbrad, aga Hal oli Edi isa ja teadis, kuidas Maria end tunneb; ja nende vahel oli side, väga eriline side. Ei saa olla mehega kakskümmend aastat abielus, sünnitada talle lapsi ja olla tema suhtes täiesti ükskõikne: isegi Fliss peab seda mõistma. Ja ta oli isegi kaalunud, kas ei peaks ta Halile rääkima Edi hävitavast äritehingust. Kui nii võtta, oleks see kindlasti suurendanud Hali osavõtlikkust tema olukorra suhtes, kuid miski oli teda tagasi hoidnud; mingi vaist oli teda keelanud seda tegemast. Suures osas lojaalsusest Edi vastu. Ta teadis väga hästi, mis sorti kommentaare Hal armsa Edi puuduste kohta teeks. Nagu Adamil, ei olnud ka Halil mingeid illusioone, kui asi puudutas ta nooremat poega – ning ta oli poisi nõrkustest rääkides palju otsekohesem. Hal oli Edisse väga kiindunud, aga süüdistas naist ja ta vanemaid poisi ära hellitamises ning ta lihtsalt ei suutnud taluda, kui mees Edist halvasti rääkis –, ja kui Fliss teaks, kuidas vaene Edike oli kõik untsu ajanud. Ei, mõte sellisest alandusest pani ta värisema, ta lihtsalt ei suudaks seda üle elada. Aga asi oli enamas kui lihtsalt lojaalsuses Edi vastu. Kui ta räägiks neile katastroofist, võivad nad hakata veel arvama, et ta tahab suhteid üles soojendada vaid rahalistel kaalutlustel. Aga see ei olnud nii, tõesti ei olnud.
Seega oli ta Halile öelnud, et tahab neid kõiki väga näha, ja oligi sõitnud West Countrysse –, ning hämmastaval kombel oli olnud imeline taas Kindluses viibida. Hal oli lohutavalt endine ning Prue oli soe ja kaastundlik nagu alati, isegi Fliss oli olnud kena, kuigi oli üsna ehmatav näha, kuivõrd sarnaseks oli Fliss muutunud oma vanaemaga, selle vana hirmuäratava matriarhi Freddy Chadwickiga. Flissil oli sama komme selg sirgeks lüüa, lõug püsti ajada ja sulle nii otsa vaadata, et see veidi kõhedaks võtab. Ja kui nüüd päris aus olla, siis Jolyon oli olnud veidi kohmetu, tundnud end üsna ebamugavalt, kui ta ütles, kui uhke ta poja üle on, aga poisil oli olnud nii palju tegemist filmimise ja muuga, et teda polnud eriti nähagi. Igatahes oli ta jälle kirjutanud, pakkudes välja, et tuleb Jolyoni sünnipäevale, et on aeg suhteid siluda. Ja nüüd ootas ta murelikult Hali vastust. Lõppude lõpuks ei saanud ta ju Peni kõrvalhoonesse igaveseks jääda…
Uksele koputati – Pen oli väga taktitundeline ega astunud kunagi niisama sisse – ja Maria vaatas kella: dringi jaoks liiga vara. Võib-olla kutsutakse ta alla kohvi jooma või Salisburysse poodlema. Oli kordi, mil ta uskus, et Penelope on väga tänulik, et tal on hetketi võimalus vanast armsast Philipist veidi eemale saada, eriti nüüd, kui mees oli pensionile jäänud.
„Tule sisse,” hüüdis ta, manades näole teistsuguse ilme – rõõmsama, aga ka samas vapralt meelekindla. „Hommikust, Pen. Imetlesin just sinu aeda. Ausõna, mitte ei saa aru, kuidas sa sellega hakkama saad. Võiksin tundide kaupa siin aknal istuda.”
Kuues peatükk
Taas üksinda jäänud, asus Cordelia oma võimukojaga jändama. Ta ei saanud loo ülesehitusele pihta, sõnad keeldusid vormumast sidusaks kirjatükiks ning masendunult läks ta välja kiviterrassile. Päikesesoojale kivile nõjatudes vaatas ta alla selgesse rohelisse vette, kus loksusid paksud tumedad vetikapuhmad, juured kaljuseinas kinni. Ta teadis, miks ta ei suutnud keskenduda – süütunne ja uudishimu üheskoos olid ta meeled vallutanud, kandnud ta töö juurest sootuks eemale. Ta võttis taskust mobiiltelefoni ja vajutas klahve.
„Tere, ema.” Kas Henrietta hääl kõlas kuidagi kärsitult?
„Kullake,” lausus Cordelia kähku, „tead, mul on eilse õhtu pärast nii kahju. Ajastus oli kohutav, kas pole. Algul sina Jolyoniga ja siis mina… sõpradega. Kui rumal ma olin, et kohe Jolyoni peale ei tulnud. Ma nuputasin e-ga lõppevat Joe’d ja…” Ta kuulis end muudkui lobisemas. „Igal juhul on mul hea meel, et kõik lõpuks selgeks sai.”
„Jah.” Kõhklus. „Tegelikult tuleb ta täna tagasi. Noh, nüüd iga minut.”
„Oh.” Cordelia püüdis vältida liiga üllatunud või uudishimulikku tooni. „Noh, see on tore.”
„Ta peab minema Watcheti.” Mingi kaitsev noot, hoiatus sellest mitte liiga palju välja lugeda. „Midagi seoses tema uue telesarjaga. Ja me läheme pubisse lõunatama.”
„Suurepärane. Hüva, siis.” Ta kaalus, kas öelda: „Tervita teda minu poolt,” aga pidas paremaks mitte. Ta ei tahtnud jõuga sekkuda. „Ma peaksingi jälle tööle hakkama. Aidaa, kullake.”
Ah siis nõnda. Cordelia toetas küünarnukid müürile, rahunenud ja lootusrikas – kuid jätkuvalt murelik. Tema all laksus meri rahutult, heites põlglikult kamalute viisi külma vett kaljude palgele, möirates sügavates maa-alustes koobastes. Külm tuuleiil lõõtsus vastu ta põski ja tiris juukseid, nii et ta värises, päikese üle rõõmustades.
Kas me oleme esimene põlvkond, kel tuleb oma lastele sõber olla?
„Kas poleks tore,” oli ta eelmisel õhtul öelnud, „kui Henrietta ja Jolyon armuksid?”
„Võib-olla,” oli Angus ettevaatlikult vastanud. „Võib-olla mitte.”
„Miks mitte?” Ta oli tõusnud ühele küünarnukile, vaadates peaaegu nördinult alla mehe poole.
„Sõltub, mis edasi saab,” oli too arukalt vastanud. „Armumine ei ole veel iseenesest veel kõik. Eelkõige sina peaksid seda teadma.”
Ta laskus tagasi padjale, vahtides üles lakke. „Ma tean. Aga ikkagi…”
„Tegelikult soovid sa, et see kogemus muudaks Henriettat nii palju, et ta vähemalt sind mõistaks ja sulle andestaks.”
Noh, selles oli tal vägagi õigus.
Teerajalt oli kuulda sõiduki lähenemist. McGregor hakkas haukuma ja Cordelia pööras pead, kuulatades. Mürin lakkas, mootor seiskus, uks avanes ja oli kosta häältekõma – raadio pealetükkivat raginat – ja postkasti kõlksatust. Alaline postiljon oli puhkusel ja Cordelia ootas, et postiauto ümber pööraks ja minema sõidaks, enne kui end liigutas. Talle meeldis vana Jimmiega lobiseda, aga tema asendaja oli väga tuim napisõnaline noormees, kes ei osanud suhelda. Täna hommikul polnud tal tahtmist isegi katsetada.
Ta pööras ringi, nõjatudes päikese käes küünarnukkidele, ja juurdles oma artikli üle – ta lihtsalt pidi sundima end tagasi kabinetti minema ja asjaga algust tegema.
