alati omatahtsi ega lasku teetassi taha heietama.
„Nagu näha,” oli ta enne helistades öelnud, „on meie noored lõpuks kohtunud,” aga Cordelia oli tabanud ta hääles midagi enamat kui rõõmu ja heameelt ning oligi tunde ajel pakkunud välja lõuna või teejoomise, millega tema üllatuseks oli varmalt nõustutud.
„Kui tore,” ütles ta nüüd ust avades ja Flissile südamlikult naeratades. Ta juhatas teise halli ja sealt edasi kööki.
„Ma olin unustanud, kui fantastiline siin on,” ütles Fliss ühe akna juurest teise juurde kõndides. „Me käisime siin ükskord Haliga, kui sa seda artiklit kirjutasid. Kas mäletad?”
„Muidugi mäletan. Grillisime all rannas.”
„Sa ütlesid, et seda saab teha üksnes mõõna ajal ning meelitasid Hali ujuma.”
„Kuid ta ei võtnud vedu. Mulle meeldib ujuda, kui tõus on tulekul, märkamatult ligi hiilimas. See on imeline. Tõusu ajal on rand täielikult vee all.”
„Aga seda mäletan ma kohe kindlasti, kuidas me mööda kaljutreppi tagasi ronisime, kõigil kõhud üleliia täis!”
Esimene kohmetushetk ületatud, hakkasid naised koos naerma. Cordelia läks pliidi juurde ja lükkas kannu plaadile.
„Ja seda semu ma mäletan. Ta on peaaegu sama pikk kui mina.” Fliss sirutas käed, et McGregorit tervitada, koera kõrvast mudides.
„Ta on ideaalne seltsiline. Suur, kaitsev, aga samas tasane,” ütles Cordelia. „Kas pole tore, et Henrietta ja Jo lõpuks kohtusid? Tundub lausa pöörane, et see nii kaua aega võttis.”
„Aga mereväelaste puhul see ju nii ongi, või mis?” Fliss oli taas pöördunud välja vaatama. „Ikka ja jälle satud ühtede ja samade peredega kokku ning teisi ei näegi.”
„Kui aus olla, siis sellest ringkonnast eemaldusin ma üsna varakult. Kui Simon meid maha jättis, läksin ma Londonisse, kuigi Henrietta käis veel Haslemere’is Kuninglikus merekoolis. Seal nad kohtusidki Susaniga ja said väga headeks sõpradeks. Ma ei suuda uskuda, et nad Iainiga lahku läksid. Vaene Henrietta on löödud ja ma loodan, et Jo muudab ta rõõmsamaks. Kui ma hommikul helistasin, ootaski ta just iga hetk tema saabumist.” Ta tegi teed ja heitis pilgu Flissile, märgates tolle ette aetud lõuga ja väikest kortsukest kulmude vahel. „Kas ma olen ebadiskreetne?”
Fliss raputas pead. „Üldsegi mitte. Me arvasime ka seda, kui ta ütles, et peab Watchetti minema. Noh, meie Prue’ga. Armsal Halil ei tulnud see pähegi.”
„Väga terane teist,” muigas Cordelia. „Pisiasjad just reedavadki, kas pole? Henrietta hääle järgi võis eile õhtul aimata, et ta on ähmis. Õrnalt segaduses, mõistad, mida ma silmas pean.”
„Jolyon säras, nagu oleks pisut napsiga liialdanud.” Fliss vaatas Cordeliale otse silma. „Kas see sulle meeldiks?”
Cordelia tegi grimassi. „Või veel! Ma oleksin rõõmust segane. Jo on nii armas ja Henriettal on hädasti vaja armuda. Aga sulle?”
Fliss järgnes talle välja kiviterrassile, jälgides, kuidas ta kruuse ja taldrikuid lauale paneb ja suurt karamellikooki väikesteks tükkideks lõikab.
„Mul oleks väga hea meel. Ma ei ole muidugi tema ema… Minu omad on kaugel. Jamie suunati eelmisel kuul Kairosse – ta on välisministeeriumis – ning Bess ja Matt on koos lastega Bostonis. Matt mängib Bostoni Filharmoonias metsasarve ja Bess õpetab klaverit. Ma tunnen neist kohutavalt puudust, aga Jo aitab tühja koha täita. Ta on mulle alati olnud nagu oma laps.”
Cordelia tõstis pilgu üles. „Ma kaldun unustama, et ta ei ole. Ta tundub nii väga osana sinust ja Halist.” Lühike paus. „Milline ta ema on? Ma ei ole vist temaga kunagi kohtunud.”
„Maria.” Seekord oli paus palju pikem. Fliss nõjatus küünarnukkidega müürile. „Väga kena. Väga ebakindel. Väga abitu.”
Flissi selja taga võttis Cordelia nägu teise ilme. „Ahah,” ütles ta. „See ütleb paljutki. Suhkrut?”
Fliss raputas pead, pööras ringi ja võttis kruusi. „Aitäh. Maria on üks selliseid inimesi, kes äratab vastuolulisi tundeid. Mul on temast väga kahju ja ta ärritab mind hullusti. Ja ma arvan, et Jolyoniga käitus ta häbiväärselt. Too lausa jumaldas teda poisina, aga tema praktiliselt ignoreeris poega kaheteistkümnendast eluaastast peale, kuid hakkas rohkem huvi ilmutama, kui Jo televisioonikarjäär alguse sai. Jo paneb seda pahaks ja ma ei süüdista teda, ka mind see vihastab. Samal ajal tunnen ma südames süüd, mis sunnib mind Maria vastu mitte liiga karm olema.”
Cordelia oli vait. See oli üks neist hetkedest, mil ta soovis, et poleks suitsetamist maha jätnud. Talle tundus, et selline avameelepuhang polnud Flissile üldsegi omane ning koondas kogu oma tähelepanu sellele heledale haprale naisele, kes müüri vastu nõjatudes teed rüüpas. Ta rüüpas lonksu teed ning ootas.
„Maria abikaasa suri selle aasta alguses,” ütles Fliss viimaks, „ja äkki tahab ta jälle perekonda kuuluda. Hal on valmis teda vastu võtma – tal on temast kahju –, aga mina kahtlustan, et Jolyoni sunnitakse tasapisi oma abitu ema eest hoolitsema.” Ta vaatas Cordeliale otsa, kulm kipras. „Ma ei saa päris hästi aru, miks teeb see mind nii… vihaseks.”
Cordelia püüdis lugeda ridade vahelt välja mõnd Flissi vihjet, mis talle asjast rohkem aimu annaks.
„Võib-olla ei lase Jo end sundida,” ütles ta. „Võib-olla tunneb ta Mariat paremini, kui sa arvad. Kas nad ongi üldse kunagi väga lähedased olnud?”
Fliss raputas pead. „Tegelikult mitte. Jolyon oleks tahtnud olla, aga ema lemmiklaps oli alati Ed. Ta on Jolyonist kaks aastast noorem ja pere tõeline pesamuna. Ta sai stipendiumi Salisbury kirikukooli ja selle nimel ohverdati kõik, kaasa arvatud Jolyon. Jo saadeti ära internaatkooli ja teda õhutati koolivaheaegu veetma rohkem Kindluses kui Salisburys. Kui abielu hakkas koost lagunema, ei suutnud Maria kuidagi leppida Jo lojaalsusega Hali suhtes ning see oli vaesele Jolyonile väga ebameeldiv. Aga ikkagi armastas ta oma ema kohtavalt. Tegelikult…” Veel üks paus. „Tegelikult süüdistas Jolyon aastaid hiljem mind – noh, mind ja Hali – nende abielu purustamises.”
Cordelia kortsutas kulmu, püüdes mõista. „Miks?” küsis ta viimaks. „Kuidas? Ma mõtlen… kas te olite siis Haliga armukesed?”
„Ei. Aga Maria rääkis Edile, et oleme, ja tema uskuski ning rääkis sellest Jo’le. Maria ütles, et me jäime armukesteks ka pärast tema ja Hali abiellumist, ja et see oligi ta enesekindluse hävitanud. See polnud tõsi, kuigi me tõepoolest teineteist endiselt armastasime. Selles häda oligi, arvan ma, ja seda ma silmas pidasingi, kui ütlesin, et minu tunded Maria vastu on vastuolulised. Hal ja mina olime Mariale ja Milesile täiesti truud, aga südames elas meie armastus edasi. Ta tajus seda, ma arvan. Kui nad lahku läksid ning Maria Adami juurde kolis, elasin mina koos Milesiga Kindluses. Milesil oli insult ja ma tõin ta koju, et kogu pere saaks tema eest kenasti hoolitseda. Ühel päeval saabus Hal ootamatult koju ja ma ei kontrollinud end. See oli nii stressirikas ja murederohke aeg, et kui ma Hali nägin, langesin ma talle lihtsalt kaela. Milline kergendus oli teda nähes loomulikult reageerida. Jo nägi meid, kuid alles hiljem, kui Ed oli talle rääkinud, mida Maria oli öelnud, paiskas ta kõik välja, süüdistades mind ja Hali Maria petmises ja õnnetuks tegemises. Ta oli umbes seitseteist – väga solvunud, väga vihane.”
„Püha müristus. Võis see olla alles… hirmutav. Mida sa tegid?”
Fliss naeratas,
