armastavas stabiilses peres kolme poissi kasvatasid.
„Aga samas,” oli ta lausunud reipalt – liiga reipalt, „elu on juba kord selline. Väline šõu kuulub asja juurde. Niikaua kui me suudame mängida õnnelikke perekondi, on kõik hästi. Ma ei taha, et keegi haiget saaks. Oleme seda niigi juba piisavalt teinud.”
„Ja Henrietta,” küsis mees, „Kas ta helistas ja rääkis, kuidas läks?”
„Heldeke, ei. Noh, see pole ka loogiline, ega ju? Ma ei suuda mõista, kas see tuleb sellest, et ta lihtsalt ei taha minuga sel teemal rääkida või arvab ta, et see ei huvita mind. Kas sinul tuleb oma poegadele sõber olla, Angus, või lased sa neil olla need, kes nad on?”
Mees kõhkles. „Ma tahan teada, millega nad tegelevad. Kui Anne veel elas, oli suhtlemist nagu rohkem, aga see tuli sellest, et tema oli nende eluga palju rohkem kursis kui mina. Olen õnnelik, et neile meeldib vahel külas käia. Loomulikult hakkab mu Dartmouthi elupaik ja paat jõe peal neid siia meelitama. Noh, seda tead sa ju isegi. Miks sa küsid?”
„Oh, ei mingil erilisel põhjusel. Lihtsalt ühe asja pärast, mida ma raadiost kuulsin. Kas me oleme esimene põlvkond, kes peab oma lastele sõber olema? Ma juurdlesin, kas suudaksin sellest ühe artikli kirjutada. Mõistad? Võrrelda meie põlvkonda meie vanemate omaga. Aga see ei ole tähtis.”
„Ma arvan, et see on üsna huvitav mõte,” ütles mees. „Mobiiltelefoni ja e-kirjadega on väga lihtne ühendust pidada, kas pole? Väga ahvatlev.” Ta hakkas naerma. „Ma ei suuda ette kujutada, kuidas mu vana isa sõnumit kirjutab! Ma ei usu, et ta oleks mulle eluski helistanud.”
„Noh, näed siis. Ma hakkangi seda asja uurima. Seega täna õhtul oled sa siis väljas?”
„Jah, ma ütlesin sulle. Tasha ja Neiliga õhtust sööma. Õigemini peaksingi juba teel olema.”
„Helista mulle hommikul ja peame plaani,” lausus ta rõõmsalt. „Mõnusat õhtut sulle.”
Hiljem pitsat süües ja Corrie’t vaadates juurdles Cordelia endamisi, kas nende kohtumised muutuvad nüüd ohtlikumaks, kui Henrietta pole enam Londonis, vaid Somersetis ning hakkab Chadwickidega tihedamalt läbi käima. Ta soovis kangesti teada, kuidas tütre päev oli läinud, kuid surus alla soovi helistada või isegi sõnumit saata. Ta lihtsalt ei tohi olla liiga pealetükkiv.
Kell pool kümme helistas Fliss. „Mõtlesin, et äkki sa tahaksid teada, et Jolyon on tagasi ning seitsmendas taevas, kuigi püüab seda varjata.” Tema hääl kõlas hillitsetult. „Ja Henrietta tuleb pühapäeval lõunale.”
„Heldeke!”
„Just nimelt. Ma mõtlesin, et äkki sooviksid sina ka tulla või kas…” ta hääl vaibus.
„Ei,” ütles Cordelia kähku. „Henriettale see ei meeldiks. Aga aitäh kutsumast – ja helistamast, ma ei suuda sulle kirjeldada, kui väga ma seda teada tahtsin.”
„Kujutan ette. Noh, Jo suudab end hädavaevu vaos hoida.” Paus. „Ta on isegi sellega nõustunud, et Maria ta sünnipäevaks siia tuleb. Erilises vaimustuses ta sellest küll ei ole, kuid nii õnnelikuna ei suuda ta ka keelduda. Hal tabas tema nõrkushetke.”
„Ega ometi!”
„Aga täpselt! Noh, ilmselt kulgeb kõik normaalselt, kuigi ma mõtlesin, et äkki võiksid sina ka vahel tema siinoleku ajal külla tulla ja mulle moraalseks toeks olla.”
„Tuleksin heameelega. Ma ei suuda temaga kohtumist ära oodata.”
„Aitäh. Noh, ma nüüd lõpetan. Jo võib igal hetkel tulla. Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid.”
„Ole sa õnnistatud, et helistasid, Fliss. Mul on nii hea meel.”
„Minul samuti. Henrietta tundub väga erilisena. Prue meelitab temalt kõik välja, nii nagu ainult vanaemad oskavad. Olgu siis, räägime peagi jälle. Nägemiseni.”
Üheksas peatükk
Tagasi elutuppa lipsates nägi Fliss, et Prue oli loobunud televiisori vaatamist teesklemast ja pööranud end diivanil poolküljetsi, et Jolyoni paremini näha. Too istus kössis, jalad välja sirutatud, koerad jalge ees, silmad vilkuval ekraanil. Lizzie oli end tugitoolis kerra tõmmanud, avatud ajakiri põlvedel, heitis ta aeg-ajalt pilku ka televiisorile. Hal oli põhjalikult ajalehte süvenenud.
„Minu arust oli sinust väga tähelepanelik veel kord Henriettat vaatama minna,” ütles Prue. „Sellisel ajal on kohutav üksi jääda, siis polegi muud teha kui mõelda. Tal oli sind nähes kindlasti väga hea meel.”
Jolyon vastas üsna ettevaatlikult, et Henrietta paistis seltsi üle rõõmustavat.
„Ma arvan, et ta tunneb lastest puudust,” lausus Prue mõtlikult.
„Jah, tunneb küll,” oli Jo oma vanaema läbinägelikkusest nii üllatunud, et kaotas valvsuse. „Ta ütleb, et see ongi kõige hullem.”
„Noh, väikeste lastega on kogu aeg tegemist, ei ole aega enda pärast muretseda. Nemad ju ei hooli, milline päev sinul juhtub olema. Nemad on huvitatud üksnes sellest, mis nendega endiga toimub, mõistad? Milline kergendus, kui ei pea kogu aeg iseendale mõtlema, kas pole? Kui jääb liiga palju aega mõtlemiseks, tekibki stress, juhul muidugi, kui endast väga heal arvamusel ei olda.”
Jo ütles, et ta pole tegelikult sellele mõelnud ja näis kergendust tundvat, kui Hal Daily Telegraphi käest pani ning pakkus välja üks väike õhtunaps teha. Lizzie raputas pead ja ütles, et tema läheb magama, aga Prue lõi ettepaneku peale särama, öeldes, et tilgake viskit loputaks hästi kurku. Hal tõusis püsti ja pilgutas Flissile silma. Too oli endiselt tusane, et mees Maria küllakutsumise asjus nii kerge võidu oli saanud, kuid ei suutnud talle vastu naeratamata jätta. Ta tundis end palju kindlamalt, teades, et Cordelia on tema poolel, kuigi mure näris teda endiselt. Ta mõistis, et ei soovi Mariat tagasi nende ellu nüüd, kui Jolyon on endale televisiooni saatejuhina nime teinud ja Henriettat kohanud. Miks peaks Maria, kes oli talle niisugust meelehärmi põhjustanud ja tema enesekindlust õõnestanud, nüüd äkki sobival ajal välja ilmuma ja kõikide teiste vaeva vilja lõikama? Aga kui see tekitab veel suuremat kahju?
Ta suudles magama minnes hajameelselt Lizziet ja naeratas Jolyonile, kui too tõusis, öeldes, läheb koertega veel viimast korda välja. Pooter ja Perks ajasid end vastumeelselt püsti, ringutasid saba liputades ja järgnesid talle.
„Väga õnnestunud päev,” ütles Prue rahulolevalt, kui Hal mõnuledes viskit rüüpas, ning Flissi tabas järjekordne ärritushoog.
„Ma ei ole sugugi kindel, et oli arukas Maria Jo sünnipäevale tulekuga nõustuda,” kuulis ta end ütlemas, ja Prue silmad muutusid ettevaatlikuks ning Hal manas näole pisut märterlikku ilme, nagu tahtes öelda: oh, hakkab jälle pihta. „Aga mis siis ikka, ma lähen nüüd üles. Teen endale vanni.”
Ta kummardus, et vastu võtta Prue kergelt viskimaitseline musi, süütundega, sest teadis, et rikub Prue õnne. Ülakorrusel tõmbas ta magamistoa kardinad ette, läks vannituppa ja avas kraani, võttis seljast kampsuni ja teksased. Võib-olla poleks ta pidanud lubama endale luksust rääkida Cordeliale ingveripurgist, võib-olla oli see olnud eneseõigustamine. Kahtlemata oli see kõik vanad mälestused ja solvumised ellu äratanud – ja kahtlemata oli see olnud sobimatu. Isegi nüüd ei suutnud ta päris hästi mõista, mis oli teda tõuganud Cordeliale pihtima. Ta eelistas oma eluga ise toime tulla, mitte tundide viisi sõpradele hardalt
