semine Kesk-Aasias on paisanud selle piirkonna tagasi Ajaloo sulatuskatlasse. Nüüd võib seal juhtuda mida tahes ning selle tulevikku söandavad ennustada vaid vaprad või rumalad.”
PÕRGUVÄRAV
Ma olen eksinud. Leegid kraatrist on pühkinud tähistaeva ja eemaldanud valguse varjudest. Tulekeeled visisevad, neid on tuhandeid. Mõned leegid on hobusesuurused, teised pole suuremad kui veepiisad. Leebe soojus puudutab mu põski, lõhn on iiveldamaajavalt magus. Mõned kivid murenevad kraatri äärelt langedes hääletult leekidesse. Taganen paar sammu kindlama pinnase poole. Kõrbeöö on jahe ning lõhnatu.
Põlev kraater tekkis õnnetuse tagajärjel 1971. aastal. Nõukogude geoloogid arvasid, et piirkonnas peaks peituma rohkesti maagaasi ning tehti algust puurimisega. Neil oli õigus, gaasi leitigi ohtralt ning tehti suuri plaane selle kasutamiseks, kuni ühel päeval maapind puuri all avanes. Rebend oli nagu hiiglaslik naeratav haigutus, kakskümmend meetrit sügav ja üle kuuekümne meetri pikk. Maalõhest levis lakkamatult haisvat metaani. Kõik katsepuurimised katkestati ja lükati määramatuks ajaks edasi. Teadlased pakkisid asjad ning laager likvideeriti. Püüdes vähem häirida kohalikke elanikke, kes isegi mitme kilomeetri kaugusel pidid nina haisu tõttu kinni hoidma, otsustati gaas põlema pista. Geoloogid arvasid, et mõne päeva pärast kustuvad leegid iseenesest.
Üheteistkümne tuhande ja kuuesaja päeva ehk rohkem kui kolmekümne aasta möödudes põleb lõhandik ikka veel mühinal edasi. Kohalikud – keda pole enam ühtegi alles jäänud – kutsusid avaust Põrguväravaks. Türkmenistani esimene president käskis kolmesaja viiekümne elanikuga küla likvideerida, et säästa „kraatrituriste” kohaliku viletsuse nägemisest.
Ka riigi esimene president on läinud. Tema läks manalateed vaid kaks aastat pärast küla likvideerimist. Tema hambaarstist järeltulija on andnud käsu, et kraater tuleks plombeerida, kuid siiamaani pole keegi labidatki liigutanud ning metaan imbub oma pealtnäha põhjatust maa-alusest allikast jätkuvalt läbi tuhandete avauste maapinnale.
Pimedus neelab mu. Kõik, mida ma näen, on kraatri kohal tantsivad leegid ning lainetav, läbipaistev maagaas, mis katab põlengut mütsina. Mul pole vähimatki aimu, kus ma olen. Tasapisi suudan eristada väikesi kive, konarusi ja tähti taevas. Rattarööpad! Järgin rööpajälgi sada, kakssada, kolmsada meetrit, pimesi ja ettevaatlikult, kobades ning koperdades aegamisi edasi.
Kaugusest tundub gaasikraater peaaegu ilus: tuhanded leegid sulanduvad kõrgeks oranžiks lõkkeks. Ma liigun mööda rattarööpaid aeglaselt edasi, leian siis äkitselt veel teisedki rööpad ja siis veel ühed. Need jooksevad risti-rästi üksteisest üle ja neid on nii palju, et loobun neid üksteisest eristamast. Värsked, sügavad, niisked rööpad ja kuivanud, ähmased, vaid vaevu nähtavad jäljed. Tähtedest, mis kihavad taevavõlvil justkui jaanimardikate armee, pole mingit abi. Ma pole mingi Marco Polo, ma olen 21. sajandi rändur ja oskan navigeerida vaid mobiiltelefoni GPSi abil. Tühja akuga iPhone lebab kasutult mu püksitaskus ja abi pole kusagilt oodata. Ja isegi kui mul oleksid mõlemad – nii aku kui levi –, oleksin täpselt samas olukorras. Kõrbes ei ole ühtegi tänavanime ega ka ühtegi punkti, mille järgi ekraanil orienteeruda.
Kaks valgusvihku säravad läbi öö. Auto sõidab kiiresti minu suunas, mootori hääl kõlab peaaegu brutaalselt. Auto tumedate akende taga vilksatavad vormimütsid ning vormiriietus. Kas nad on mind märganud? Ühe paranoilise viivu jooksul näib mulle, et nad otsivad mind. Olen tunginud sellesse maailma kõige suletumasse riiki, valetades oma külaskäigu põhjuse kohta. Vaatamata sellele, et olen kogu aeg hoolikalt sõnu valinud ja hoidunud kellelegi oma visiidi tegelikku põhjust avaldamast, on nad sellele kindlasti juba ammu jälile saanud. Ükski tudeng ei tuleks siia giidi juhendatud ringreisile üksinda. Väike tõuge ja ma oleksin igaveseks kadunud, haihtunud söestunud põrgu eesõuel.
Auto esituled pimestavad mu korraks ning kaovad silmist sama ruttu kui ilmusid. Lõpuks teen ainsa mõistliku otsuse: valin välja kõrgeima künkaharja ning ronin läbi halli pimeduse selle tippu. Siit vaadates sarnaneb Põrguvärav hõõguva pärani suuga. Kraatri ümber sirutab kõrb end kõigis suundades laiali nagu melanhoolne lapitekk. Lühikese silmapilgu jooksul tundub, nagu oleksin ma ainukene inimene terves maailmas. Veider meeliülendav mõte.
Äkki tabab mu silm lõkke, meie väikese lõkke, ning sean kindlalt kursi sinnapoole.
TÜRKMENISTAN
Pindala | 491 210 km2
Elanike arv | 5 171 943 (2014. a)
Pealinn | Asgabat
President | Gurbanguly Berdimuhamedov (alates 2007. a)
KELDRIELANIKUD
Värav 504. See peab olema mingi eksitus. Kõik teised väravanumbrid algavad kahesajaga: 206, 211, 242. Olen ma sattunud valesse terminali? Või veel hullem – valesse lennujaama?
Atatürki lennujaamas Istanbulis kohtuvad Ida ja Lääs. Reisijad moodustavad kireva sulami Mekasse suunduvatest palveränduritest, Absolut Vodka pudelitest nõtkuvate tax-free kilekottidega päikesest põlenud rootslastest, masstoodetud ülikondades asjalikest ärimeestest ja valgesse riietatud šeikidest, keda ümbritsevad pealaest jalataldadeni kaetud kaasad, kaasas eksklusiivseid Euroopa disainikaubamärke kandvate kompsude koormad. Ükski teine lennufirma maailmas ei korralda reise nii paljudesse riikidesse kui Turkish Airlines ning need, kes reisivad imelikesse võõrakõlalistesse kohtadesse, peavad tavaliselt arvestama vahepeatusega Istanbulis. Turkish Airlines korraldab lende Chişinăusse, Djibouti, Ouagadougousse ja Ussinskisse. Samuti Asgabati, mis oli minu sihtpunkt.
Pika koridori lõpus tabas mu pilk lõpuks lubatud numbri 504. Minu teekonna jooksul väravani tundus viimane nihkuvat aina kaugemale, mida lähemale ma jõudsin, ning rahvamurd hakkas vähehaaval hõrenema. Lõpuks olin üksi terminali äärealal, Atatürki lennujaama kaugeimas sopis, mida vaid vähesed on külastanud. Koridor lõppes laia trepiga. Rassisin astmetest üles ja astusin värvikirevate pearätikute, pruunide lambanahkade, sandaalide ja kaftanite maailma. Siin eristusin massist mina oma kevad-sügisese jaki ja jooksukingadega.
Üks tumedajuukseline väikeste silmadega mees trügis minu poole. Tal oli käes diivanipadja suurune hoolikalt pruuni teibiga kinnitatud pakk. Kas ma saaksin seda tema eest kanda? Ma teesklesin, et ei saa vene keelest aru, ja läksin sorry, sorry ümisedes edasi. Mis mees see on, kes ei jaksa ise oma pagasit kanda? Paar keskealist naist lillade puuvillaste maani kleitide ja nendega sobivate pea ümber seatud rätikutega astusid mehe kaitseks välja: oli seda siis nii palju palutud? Kas ma ei oleks võinud teda aidata? Ma raputasin pead, no, sorry, sorry, ja kiirustasin edasi. Ei tule kõne allagi, et aitan üht metsikut türkmeeni tema kahtlase pakikesega. Kõik hoiatustuled vilkusid.
Jõudsin vaid viis-kuus meetrit edasi liikuda, kui mind uuesti peatati. Piitspeenike punases maani kleidis 20ndates aastates naine haaras mul käsivarrest. Kas ma poleks nii kena ja aitaks teda natuke pagasiga? Ainult natuke? Ma väga palun?
„Njet!” ütlesin otsustavalt ja tõmbasin end vabaks.
Alles ootenurgas taipasin, milles asi – kõigil reisijatel oli lihtsalt liiga palju käsipagasit, aga teel väravateni seisid rangeilmelised lennukompanii töötajad vannitoakaaludega. Kohe pärast kontrolli läbimist rebisid reisijad teibiga riiete alla kinnitatud pakid keha ümbert lahti.
Tundus täiesti uskumatu, mida kõike need naised oma pikkade kleitide alla suutsid peita. Itsitades eemaldasid nad oma koorma ega lasknud end märkimisväärselt häirida ka sellest, et teenindaja nägi, mida nad tegid. Nad olid ju kontrollpunktist möödas.
Peamine müsteerium oli aga ikka veel lahendamata: mille jumala pärast oli neil nii palju käsipagasit? Teenindaja
