Liidus nii halb. Bolševikud panustasid tugevalt koolidele ja haridusele ning piirkondades, kus kirjaoskamatus oli üldlevinud – nagu näiteks Kesk-Aasias –, õnnestus see peaaegu välja juurida. Nad tegid hiiglaslikke jõupingutusi, et ehitada teid ja arendada infrastruktuuri ning anda kõigile Nõukogude Liidu elanikele ligipääs nii arstiabile kui ka balletile ja ooperile ning muudele heaolu tagavatele kultuuriväärtustele. Alates Karjalast läänekaares kuni Mongoolia steppideni idas sai end arusaadavaks teha vene keeles ning kõikjal, kuhu sa ka sattusid, lehvis mastis kommunistlik punalipp. Läänemerest kuni Vaikse ookeani kallasteni oli terve ühiskond organiseeritud ühe ja sama ideoloogilise mudeli järgi: ladvikuks vene rahvus, kes ülemuste ning tippbürokraatide rollis istusid soojadel kohtadel. Oma hiilgeajal kattis Nõukogude Liit tervelt seitsmendiku maakera pinnast ning selle impeeriumi piirides oli enam kui saja etnilise grupi kodu.
Mina kasvasin üles Nõukogude Liidu languse ajal. See võimas liit hakkas õmblustest kärisema umbes siis, kui käisin põhikooli teises klassis, ning varises seejärel kiiresti kokku. 1991. aasta sügisel tekkisid maailmakaardil muutused. Viisteist vabariiki, mis kokku moodustasid Nõukogude Liidu, tuntud ka kui Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ehk NSVL, murdsid liidust välja ning kuulutasid end üleöö sõltumatuteks vabariikideks. Mõne kuu jooksul tekkis kuus uut riiki Ida-Euroopasse: Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldaavia; viis Kesk-Aasiasse: Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Türkmenistan; ning Kaukaasias nägi ilmavalgust kolm uut riiki: Gruusia, Aserbaidžaan ja Armeenia1.
26. detsembriks 1991. aastal oli Nõukogude Liit ametlikult lagunenud.
Vanad maailmakaardid jäid koolides endiselt alles. Kindlate vaheaegade järel rullis õpetaja ühe neist lahti ning osutas uutele riikidele, mis eksisteerisid kaardil endiselt ilma piirideta. Aastaid pidime leppima enam mitte eksisteeriva suurvõimu endiste ning uute riikide nähtamatute, kuid vägagi reaalsete kontuuridega. Ma mäletan, kui lummatud ma olin tollal nii endise Nõukogude Liidu suurusest kui ka sellest, kui lähedal see kunagine sotsialistlik superriik meile tegelikult geograafiliselt asus. Nõukogude Liit, mis on jäänud minevikku samal määral kui Jugoslaavia ning Teine maailmasõda, on kogu aeg olnud üheks meie lähinaabriks.
Minu esimene kohtumine endise Nõukogude Liiduga toimus suure grupi Soome turistide seltskonnas. Ma käisin viimast aastat keskkoolis ühes Helsingi gümnaasiumis ning olin hankinud endale odava pileti Peterburi bussireisile. Juba piirikontroll kandis endas tõsiduse pitserit: tervelt viis korda sisenesid relvastatud sõdurid bussi, et kontrollida kõigi reisijate passe ja viisasid. Kui Viiburis einetamiseks peatusime, puhkesid mitmed soome pensionärid nutma.
„See oli kunagi väga kaunis linn,” sõnas üks naine.
Sõdadevahelisel perioodil oli Viiburi olnud Soome suuruselt teine linn, kuid peale teist maailmasõda pidid soomlased selle osa Karjalast Nõukogude Liidule loovutama. Igal pool oli allakäik näha. Värv koorus majaseintelt suurte laikudena, kõnniteed olid auklikud, inimesed tundusid kibestunud ning tõsised, seljas tumedad, trööstitud riided.
Peterburis majutati meid ühte betoonehitisse. Oma laiade tänavate, kulunud trollibusside, pastellvärvi klassikaliste majade ning ebasõbralike piletimüüjatega oli linn sügavalt meeltliigutav, kuid samaaegselt inimvaenulik, justkui näotu, aga ühtlasi kaunis, ühekorraga eemaletõukav, aga siiski ahvatlev. Tookord mõtlesin, et ei lähe sinna enam kunagi tagasi, kuid kohe, kui olin jõudnud koju Helsingisse, läksin ja ostsin endale vene keele õpikud.
Järgnevatel aastatel tuupisin sõnu ja käändeid, sõdisin mineviku ja lihtmineviku aspektidega ning harjutasin peegli ees nõrkade ja tugevate konsonantide hääldamist. Ja tuli rohkem reise Peterburi ja Moskvasse, aga ka endise Nõukogude Liidu äärealadele nagu Põhja-Kaukaasiasse, Ukrainasse, Moldaaviasse ning separatistlikesse vabariikidesse nagu Abhaasiasse ning Transnistriasse. Nõukogude ajastu oli endast jälje maha jätnud kõikjale, mägisest Osseetiast kuni palmirohke Krimmi poolsaareni, unisest Chişinăust Moskva liiklusummikuteni. See ajajärgu märk ehitistel ja inimestel tähendas seda, et ükskõik kui palju kilomeetreid neid ka ei lahutanud, ikka olid nad äravahetamiseni sarnased. Kuigi suhtumises Putinisse ja tänapäeva Venemaasse varieerus sügav imetlus kõrvuti abituse ning halvakspanuga, kohtasin ma igal pool ühesugust nõukaaja nostalgiat – kõik, kes olid piisavalt vanad, et suurriigi hiilgeaegu mäletada, igatsesid seda tagasi. Alguses see üllatas mind, sest koolis olime kuulnud vaid sunnitöölaagritest, küüditamistest, pidevast jälgimisest, lootusetult ebaefektiivsest majandussüsteemist ning keskkonnakatastroofidest. Keegi polnud meile rääkinud lennureisidest, mis olid sama hästi kui tasuta, väsinud tööliste subsideeritud sanatooriumi- ja puhkusreisidest mere äärde, tasuta lasteaedadest ja kooliharidusest. Unustada ei maksa ka kõiki neid häid uudiseid. Kuni Gorbatšovi võimuletulekuni olid ajalehed ja uudistekanalid paksult häid uudiseid ning rõõmulugusid täis. Riigimeediat uskudes läks Nõukogude Liidus kõik nagu lepase reega. Kuritegevus puudus, õnnetusi ei juhtunud ja iga mööduv aasta tõi endaga kaasa uusi ja vägevamaid võite.
Mida rohkem ma Venemaal ja endises Nõukogude Liidus ringi reisisin, seda rohkem tärkas minus uudishimu endise impeeriumi äärealade vastu. Paljud Venemaa poolt 19. sajandil koloniseeritud ning hiljem Nõukogude võimu alla surutud rahvad olid venelastest väga erinevad nii välimuse, keele, eluviisi, kultuuri kui ka religiooni poolest. Eriti just Kesk-Aasia rahvad. Enamik tänapäeva Kasahstani, Kõrgõzstani ja Türkmenistani põhjapiirkondade rahvast elas siis, kui venelased tulid, alles nomaadidena. Riigikorda tegelikult ei eksisteerinud – ühiskond oli vabalt kujunenud suguharudesse kuulumise järgi. Lõunapoolsed tänapäeva Usbekistani ja Tadžikistani rahvad olid paiksed, kuid elanud ümbritsevast maailmast aastasadu niivõrd isoleerituna, et ühiskond oli paljudes eluvaldkondades ajast väga maha jäänud. Feodaalsed khaaniriigid Hiiva ja Kokand ning Buhhaara emiraat, mis nüüd kuuluvad Usbekistani alla, olid seetõttu Vene sõduritele kergeks saagiks.
Nii nomaadid kui keskaasialased olid peamiselt moslemid. Naised Samarkandi ja Buhhaara tänavatel olid traditsiooniliselt pealaest jalatallani kaetud ning levinud oli mitmenaisepidamine, seda ka nomaadide seas. 11. sajandil olid Buhhaara ja Samarkandi linn tähtsad teaduslik-kultuurilised keskused, kuid venelaste saabumise ajal oli nende linnade intellektuaalne hiilgeaeg jäänud kaugele ajalukku. Sada aastat tagasi suutsid vaid väga vähesed keskaasialastest lugeda ning üksikud olemasolevad koolid tegelesid suuremalt osalt usuõpetusega.
Läbi ajaloo on Kesk-Aasiat vallutanud mitmed eri rahvad alates pärslastest ja kreeklastest kuni mongolite, araablaste ning türklasteni2. Pidevad invasioonid oli hind, mida keskaasialased olid sunnitud maksma asukoha eest Ida ja Läänt ühendaval teel. See oli seesama soodne asukoht, tänu millele puhkesid siidikauplemise ajastul üle tuhande aasta tagasi õitsele nii paljud Kesk-Aasias linnad.
Sellegipoolest polnud ükski võõrvõim tunginud keskaasialaste igapäevaellu nii sügavalt ja süstemaatiliselt kui seda tegi nõukogude valitsus. Tsaariajal olid venelased põhiliselt huvitatud majanduslikult kasulikest asjadest, nagu puuvillakasvanduse arendus ning kontroll Kesk-Aasia kaubanduse üle, ning nad segasid end vähe asjadesse, mis puudutasid kohalike eluolu. Buhhaara emiiril lubati isegi troonile jääda, vähemalt seniks, kuni ta tegi, nagu talle öeldi. Nõukogude valitsusel seevastu oli aga hoopis teistsugune ja märksa ambitsioonikam plaan: muuta utoopia tõelisuseks. Vaid mõne aasta jooksul olid Kesk-Aasia rahvad sunnitud minema üle traditsiooniliselt sugukondadel baseerunud ühiskonnalt karmi sotsialistliku korra rüppe. Muutuma pidi kõik alates tähestikust kuni naiste staatuseni ühiskonnas, ja kui vaja, siis jõuga. Ajal, mil need drastilised muutused läbi viidi, kadus Kesk-Aasia maailma kaardilt. Nõukogude ajal oli suur osa sellest regioonist välismaailmale hermeetiliselt suletud.
Millised jäljed on nõukogude kord jätnud neile riikidele ja inimestele, kes seal elavad, linnadele ja loodusele? Kui palju on alles algsest, nõukogude-eelsest kultuurist? Ja eelkõige – kuidas on läinud Türkmenistanil, Kasahstanil, Tadžikistanil, Kõrgõzstanil
Tšetšeenia ning ülejäänud Kaukaasiast põhja jäävad väikeriigid jäid endiselt Venemaa osaks. Nõukogude Liidus polnud neil täielikku nõukogude vabariigi staatust, vaid need olid Vene Föderatiivse Nõukogude Vabariigi alluvusse kuuluvad autonoomsed nõukogude vabariigid. Tervelt 44 Nõukogude Liidu autonoomset vabariiki jäid 1991. aastal loodetud vabadusest ilma. (Siin ja edaspidi autori märkused, kui ei ole märgitud teisiti.)
Definitsioonid Kesk-Aasia kohta varieeruvad: sageli loetakse see kuuluvaks Afganistani regiooni, vahel osaks Venemaast ja Hiinast. Suures Norra leksikonis on Kesk-Aasia defineeritud kui „äravooluta mägismaa Sise-Aasias, mis on ümbritsetud Altai, Sajaani ja Jablonovi mäestikega põhjas, Trans-Himaalajaga lõunas ning Karakorami, Pamiiri ja Tian Shaniga idas.” Riike, millest on juttu käesolevas raamatus (Türkmenistan, Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan) peetakse siiski kõigi tänapäevaste definitsioonide kohaselt üheks osaks Kesk-Aasiast. Kui ka midagi muud pole täpsemalt määratletud, siis mõistega Kesk-Aasia viitan ma selles raamatus alati ülalmainitud viiele riigile.
