Nijazov, rohkem tuntud kui Türkmenbasy, on mees, kes läks maailma ajalukku kõige veidrama diktaatorina, keda kunagi on nähtud. Ta sündis 19. veebruaril 1940. aastal Kiptšakis, mis oli tookord vaid tagasihoidlik väike küla Asgabati äärelinnas. Tema isa suri teise maailmasõja ajal, oletatavalt võideldes vapralt sakslaste vastu. Ema hukkus suures maavärinas, mis tegi Asgabati aastal 1948 maatasa. Kaheksaaastaselt jäi Saparmurat orvuks – saatus, mida ta jagas sel ajal paljude teiste omasugustega. Võit natsliku Saksamaa üle läks Nõukogude Liidule kalliks maksma: 20–30 miljonit inimest maksid eluga ning tuhanded linnad ja külad olid varemeis. Rõõmu võidu saavutamise üle varjutasid haigused ning nälg. Inimesed surid nagu kärbsed ning sajad tuhanded lapsed kasvasid üles tänavatel nagu hulkuvad koerad.
Täiskasvanuna kasutas Saparmurat oma kurba tausta ära igal pool, kus see kasulikuks osutus. Tegelikkuses oli ta üks neist, kel väga vedas. Ta ei pidanud kunagi elama tänaval – valitsus paigutas ta lastekodusse. Sealgi elas ta vaid lühikest aega, sest üks onudest võttis ta oma hoole alla. Lapsena käis ta Asgabati parimates koolides ning seejärel astus ta Leningradi Polütehnilisse Instituuti, kus omandas elektriinseneri prestiižika hariduse. Kuigi aastad Leningradis ei teinud temast akadeemilist raskekaallast, leidus tollal vaid üksikuid türkmeene, kes teistest sama kaaluka taustaga eristusid, kui orvust Saparmurat, ja tänu sellele oli uks poliitikasse avatud.
Poliitikas kerkis ta karjääriredelil kiiresti ja 1985. aastal, peale korruptsiooniskandaali, mis maksis paljudele Türkmenistani karjääripoliitikutele koha, trügis Saparmurat Nijazov tippu välja ning sai Türkmenistani Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks. Siin kehtestas ta end Nõukogude Liidu kõige reformivaenulikuma liidri ja Gorbatšovi perestroika-poliitika jõulise vastasena. Nijazov soovis säilitada tugeva liidu, mis oli ka türkmeeni rahva tahe: statistikat uskudes hääletas 99,8 % elanikest 1991. aasta rahvahääletusel Nõukogude Liidu säilitamise poolt.
Elu Türkmenistani Nõukogude Vabariigis, mis oli üks impeeriumi vaesemaid, polnud mingi meelakkumine, kuid enamik rahvast elas sellele vaatamata paremini kui enne nõukogude võimu kehtestamist. Lapsed said võimaluse käia koolis, vanadele ja noortele sai kättesaadavaks arstiabi, maanteed, raudtee ning siseriiklikud lennud ühendasid riigi ülejäänud Liiduga. Selles kontekstis pole just raske mõista, miks toetas Nijazov 1991. augustis salaja reformivaenulike riigipöördekatset Gorbatšovi vastu. Kui riigipöördekatse ebaõnnestus, oli enamikule selge, et Nõukogude Liidu päevad on loetud. Nijazov sunniti kurssi muutma: kaks kuud peale putši luhtumist, 27. oktoobril, kuulutas Türkmenistan end pärast rahvahääletust sõltumatuks suveräänseks riigiks. Türkmenistani valitsuse andmetel hääletas seekord Nõukogude Liidust lahkulöömise poolt 94 % elanikest.
Samal ajal kui Türkmenistan kuulutati sõltumatuks, valis ülemnõukogu Asgabatis presidenti. Nijazov pääses ametisse 98,3 % häältega. Esimeste kuude jooksul presidendiametis tegi ta vaid mõned üksikud kosmeetilised uuendused. Türkmenistani Kommunistlik Partei muutis oma nime Türkmenistani Demokraatlikuks Parteiks. Muud parteid polnud lubatud ning Türkmenistan jäi seetõttu ühe-partei-riigiks.
Enamik ametnikest, kes olid nõukogude ajal endale soojad kohad kätte võidelnud, jäid endisele positsioonile ka sõltumatus Türkmenistanis.
Juba sama aasta detsembris tekkisid esimesed halvaendelised märgid. Võeti vastu uus seadus, mis puudutas „presidendi au ja väärikust” ning mille kohaselt tuli vabastada ametist kõik, kes väljendasid vaateid, mis ei ühtinud presidendi omadega. Samaaegselt käivitati kauakestev „stabiilsusprogramm”. Kümme aastat stabiilsust pidi juhtima Türkmenistani turvaliselt 21. sajandisse või – nagu seda proklameeriti – utoopilisse tulevikku nimega Altyn Asyr, Kuldajastu.
Seitsekümmend aastat nõukogude valitsuse ajal harjutanud propagandamasinad olid saanud isikukultusese kehtestamises suurepärase treeningu ning lasid käiku kogu oma arsenali, et jätta Nijazovist mulje kui maad ühendavast isalikust juhist. Juba 1992. aastal ilmus mitu teda ülistavat raamatut. Kõik need anti välja riikliku kirjastuse poolt. Nii nagu sai Jossif Vissarjonovitš Džugašvilist Stalin ehk Terasmees, nii sai Saparmurat Nijazovist 1993. aastal ametlikult Türkmenbasy, Türkmeenide Juht. Koolid, tänavad, külad, mošeed, vabrikud, lennuväljad, viinad, parfüümid ning isegi Krasnovodski linn, endine venelaste garnison Kaspia mere ääres, nimetati ümber Türkmenbasyks. Kui meteoriit Karakumi kõrbe kukkus, polnud mingit kahtlust, kelle järgi see taevakeha nimetatakse. Suure juubeli puhul võeti kasutusele ametlik juhtlause, mis sarnanes rabavalt omaaegsete natslike lipukirjadega „Üks rahvas, üks kodumaa, üks Türkmenbasy”.
Leninit ja Marxi kujutavad skulptuurid eemaldati muljetavaldava kiirusega tänavapildist ning asendati Türkmenbasy ülikonda ja lipsu riietatud kullast kujudega. Riiki külastavad üksikud turistid tohtisid neid veidraid masstoodetud kujusid pildistada vaid juhul, kui said pildile kogu skulptuuri – nimelt oli Türkmenbasy kujutavaid skulptuure lubatud jäädvustada vaid täies pikkuses, mitte osaliselt. Kui Türkmenistan kehtestas 1993. aastal oma valuuta, manat, ehtis Türkmenbasy portree kõiki rahasedeleid. Kõigil kolme riikliku telekanali ülemises paremas servas oli kujutatud presidendi profiil. Türkmenbasy nägu oli kõikjal, isegi viinapudelitel, ja tundus, et alatiseks, sest aastal 1999 lasi ta end nimetada eluaegseks presidendiks. Kaks aastat hiljem lisas ta oma tiitlile beyik, mis tähendab „suur”. Orvust kaheksa-aastasest poisikesest oli saanud president Saparmurat Türkmenbasy Suur.
Välispoliitiliselt tegi Türkmenbasy kõik, et distantseeruda endistest Nõukogude Liidu riikidest, kuigi polnud alguses soovinud impeeriumist lahku lüüa. Juba 1993. aastal otsustas ta lõpetada üle viiekümne aasta kasutusel olnud kirillitsa ning asendada see ladina tähestiku kohandatud versiooniga. Uute ladina tähestikuga kooliraamatute trükkimine võttis aega ja nii tuli türkmeeni koolilastel palju aastaid õppida õpikuteta. Ei õpetajad ega bürokraadid olnud läbinud uue tähestiku kasutamise kohta mingeid kursusi – selle tagajärjel on paljudel täiskasvanutel tänapäeval oma emakeeles keeruline lugeda ja kirjutada. Kõigele lisaks kehtestas Türkmenistan ainukesena endistest nõukogude liikmesriikidest Venemaa ning teiste postsovetlike riikide kodanikele viisanõude. Tänase päeva seisuga on Türkmenistani riiki sisenemise nõuded rangeimad maailmas ning ainult mõne üksiku maa kodanikud, nagu näiteks Venetsueela, Mongoolia, Türgi ja Kuuba, võivad riiki siseneda viisata.
Üheks Türkmenbasy poliitiliseks saavutuseks, mille üle ta kõige rohkem uhkust tundis, oli see, et ta suutis 1995. aastal panna ÜRO tunnustama Türkmenistani kui neutraalset riiki. Sellest ajast tuli seda kõikides ametlikes dokumentides nimetada kui „sõltumatu, alaliselt neutraalne Türkmenistan”. Sündmuse tähistamiseks lasi Türkmenbasy ehitada pealinna keskele 75 meetri kõrguse torni ja selle tippu paigutada 12 meetrit kõrge kullatud skulptuuri iseendast, seljas ülikond ja mingisugusesse Supermani-keep. Monument sai nimeks Neutraalsuse Kaar. Skulptuur selle tipus oli öösiti valgustatud, päeval aga pöörles nõnda, et figuuri nägu jäi alati päikese poole. Neutraalsuse Kaar oli Asgabatis kõrgeim ehitis ning sellest sai üks linna sümbolitest. Õhtuti tulvas rahvas torni tippu, et nautida panoraamakendest avanevat linnavaadet. Türkmenbasy jaoks oli neutraalse staatuse saavutamine tähtis esmajoones poliitiliselt, sest nüüd oli tal ettekääne loobuda koostööst endiste nõukogude liikmesriikidega või jääda passiivseks, samas vabalt edasi kaubeldes kahtlaste naabritega nagu teokraatlik Iraan ning Talibani juhitud Afganistan.
Kui kümme aastat stabiilsust läbi sai ning Türkmenistan tegi samme Kuldajastu poole, tundus, nagu hakkaks Türkmenbasy end justkui jumalikuks olevuseks pidama. Ta väitis end olevat Aleksander Suure ja prohvet Muhamedi soost prohvet. Ühel kenal päeval uue sajandi algul, kohe pärast Kuldajastu algus, olid riigikodanikud hommikul ärgates ime tunnistajaks: üleöö oli president imekombel saanud tagasi oma noorusaja mustad juuksed. Paksus juuksepahmakas polnud enam ühtegi halli karva. Järgmiste nädalate jooksul tuli välja vahetada tuhanded presidendi hallide juustega pildid, alates raamitud klaasialuste portreedega, mis rippusid aukohal maa kõigis klassiruumides, lõpetades hiiglaslike plakatitega, mis olid kleebitud igale vabale seinale riigi
