kirjutuslaua taga, Gurbanguly Karakumi kõrbes, Gurbanguly hoos tenniseväljakul. Enamik raamatuist olid ka ilmunud tema sulest. Teosed olid korrastatud temaatiliselt, alates spordist ja tervisest ning lõpetades meditsiini ja poliitiliste vaadetega.
„Ma tahaksin hea meelega osta raamatu Gurbanguly Berdimuhamedovist, kuid mul ei ole kohvris nii palju ruumi,” seletasin ma. „Kas teil on temast ka tavasuuruses raamatuid?”
Raamatupoe kogukas müüjanna kammis riiuleid läbi, ta polnud silmnähtavalt just päris kindel, kus erinevad raamatud asuvad. Lõpuks tuli ta tagasi raamatuga, mis oli ainult natuke suurem kui tavaline kõvakaaneline romaan. See oli isegi ingliskeelne: „The Grandchild Fullfilling his Grandfather’s Dream” („Lapselaps, kes viis täide vanaisa unistuse”). Esikaanel oli pilt Uuest Presidendist, tema ümber terve kari naeratavaid lapsi, kes hoidsid Türkmenistani lippu.
„Ma tahaksin meeleldi osta raamatu ka Esimesest Presidendist,” sõnasin ma.
Müüjanna tundus küsimusest üllatunud olevat. „Ma vaatan, mis meil on,” pomises ta ning kadus jälle riiulite vahele. Jõudsin läbi vaadata postkaardid, kuni ta raamatut otsis. Viimaks tuli ta minu juurde ja vabandas, et neil ei ole temast raamatuid.
„Isegi mitte „Ruhnamat”?”
Peale uut otsimisaktsiooni ilmus ta taas leti taha, käes roosa raamat.
„Meil on ainult see venekeelne eksemplar ja ainult teine köide.”
„Ruhnama” polnud enam nähtavasti liikluseksami ABC.
Ma pidin seda imet oma silmaga nägema ning palusin Aslanil sõidutada end „Ruhnama” monumendi juurde. Mees väitis vastu, et see pole enam turistide jaoks tavaline koht, kuid oli siiski nõus sealt läbi sõitma. See asus ju niikuinii kesklinnas ning vaid lühikese autosõidu kaugusel Mira raamatupoest.
Roosa raamat oli peaaegu majasuurune. Ta asetses suurel avatud väljakul vaatega tervele reale marmorist kortermajadele ning ümbritsetud kaunitest purskkaevudest. Võimsad prožektorid hoolitsesid selle eest, et monument ei seisaks kunagi pimeduses. Purskkaevude taga seisis kujundatud lava, mis ei paistnud olevat enam kasutuses. Jälle olin ma ainuke külastaja. Avar väljak ümber hiiglasliku roosa raamatu oli tühi ja mahajäetud. Valgust ei paistnud ka üheski aknas neis marmorist korruselamutes. Needki tundusid tühjad ja mahajäetud.
„Ma ei saa aru, miks sa „Ruhnamast” nii huvitatud oled,” lausus Aslan ning raputas pead. „See on ju ainult tavaline ajalooraamat.”
„Millal see õhtul avaneb?”
„Seadeldisega on vist midagi juhtunud. See ei avane enam.”
Edasi sõitsime vaikuses. Valge marmor ei mõjunud enam nii muljetavaldavalt. See kõik tundus kuidagi monotoonsena, ilmetu ja kõle. Kraaviserval rohis agar naissoost umbrohugerilja.
„Kas Uus President on populaarne?” küsisin usalduslikult, teades hästi, et see kuulus tema töölepingusse – rääkida presidendist ainult kiitvaid sõnu.
„Ta on väga tubli!” Vastus mõjus siirana. „Elekter, gaas ja sool, kõik on tasuta. Tead sa mõnda teist maad, kus elekter ja gaas on tasuta?”
„Ei,” vastasin ma. „Kes sulle rohkem meeldib, Esimene President või Uus President?”
Aslan tundus küsimuse üle järele mõtlevat.
„Esimene President oli võib-olla isegi parem, sest siis oli kütus ka tasuta. Nüüd peame selle eest natuke maksma. Kuid varem polnud meil internetti, nüüd on. Näed, ei ole lihtne võrrelda. Mõlemal on oma head küljed.”
„Paljud netileheküljed on blokeeritud,” väitsin ma vastu. „Twitter näiteks, YouTube ja Facebook.”
„See on selleks, et noori kaitsta. Paljud tüdrukud avaldavad Facebookis endast paljaid pilte. Nad on noored ega mõtle tagajärgedele. Facebooki blokeerides ei lase meie-hea-president neil oma elu rikkuda ning perekonda häbistada.”
„Facebookis ei saa endast paljaid pilte avaldada.”
„Ei saa või?” Aslan vaatas mulle hämmeldunult otsa. „Aga miks siis on meie-hea-president Facebooki blokeeris?”
Kohe peale Uue Presidendi pühitsemist hellitasid inimõiguste eest võitlejad ning teisitimõtlejad lootust, et Türkmenistanil seisab nüüd ees kauaoodatud demokratiseerimisprotsess. Esimese asjana muutis ära Gurbanguly Berdimuhamedov osa Türkmenbasy kõige ebapopulaarsematest otsustest. Kuud ja nädalapäevad said tagasi oma vanad nimed ning vanurid pensioni. Koolikohustus tõsteti taas üheksalt kümnele aastale, mitte ei langetatud seitsmele, nii nagu Türkmenbasy plaanis. Ballett, ooper ja tsirkus ei olnud enam keelatud.
Lootus kadus peaaegu sama kiirelt nagu see oli tekkinudki. „Ruhnama” polnud küll enam põhikooli kohustusliku kirjanduse hulgas, kuid vastutasuks pidid õpilased lugema muu hulgas ka raamatut, mille olin endale ostnud ingliskeelses tõlkes Mira raamatupoest, „Lapselaps, kes viis täide vanaisa unistuse” ning „Õnnelind”, mis jutustab Uue Presidendi taustast ja lapsepõlvest. Gurbanguly Berdimuhamedovi isa oli olnud ühe väikelinna miilits. Tema kontorist on nüüd tehtud muuseum ning üksusele, kus ta kunagi teenis, anti tema järgi nimi. Aastast 2008 ei õpetatud enam ülikoolides „Ruhnamat”. Selle asemel lisati õppeplaani uus aine – Berdimuhamedovi teadus.
Gurbanguly Berdimuhamedovi karjäär on kahtlemata kulgenud väga huvitavalt. Ta sündis 1957. aastal ning oli pere kaheksapealises lastekarjas ainuke poeg. 22aastaselt sai temast väljaõppinud hambaarst ning mõni aasta hiljem täiendas ta oma haridust Moskvas doktorikraadiga odontoloogias. Kui ta 1997. aastal tervishoiuministriks määrati, oli ta juba 15 aastat hambaarstina töötanud. Aastal 2001 sai temast ka veel asepeaminister, mis oli peaministri järel riigi kõrgeim ametikoht. Riigi tollane president Türkmenbasy oli enne presidendiks saamist samuti olnud asepeaministri ametis. Kui Türkmenbasy 2006. aastal suri, võttis Gurbanguly Berdimuhamedov presidendikoha üle. Parlamendi eesistuja, kes oleks tegelikult pidanud pärast riigijuhi surma presidendi kohale asuma, vangistati samal päeval kui Berdimuhamedov juhikoha sisse võttis.
Keegi ei oska seletada, miks Berdimuhamedov, Türkmenbasy isiklik hambaarst, presidendiks sai. Ta oli üks vähestest ministritest, kes kõik kriisid Türkmenbasy valitsuses ilma vallandamise või vanglasse sattumiseta üle elas. Kaua on räägitud, et Berdimuhamedov on tegelikult Türkmenbasy ebaseaduslik poeg ning paljud on pööranud tähelepanu nende kahe märkimisväärsele välisele sarnasusele. Kui kuulujutud vastavad tõele, pidi Türkmenbasy eostama poja 17aastaselt. Loomulikum seletus oleks, et Berdimuhamedovil õnnestus saada ja ka jääda Türkmenbasy usaldusaluseks ning et tal oli oskus end võimuhierarhias arukalt paigutada. Kui uskuda Ameerika diplomaatide kirjavahetusest lekkinud dokumente, polnud Berdimuhamedov ka eriti intelligentne: „Berdimuhamedovile ei meeldi inimesed, kes on temast targemad. Kuna ta ei ole just väga helge peaga, siis äratavad paljud inimesed temas kahtlust.”3 Pärast võimuletulekut on Berdimuhamedov nii jätkanud kui ka edendanud riigisisest raudset haaret. Meedia on sama kammitsetud nagu Türkmenbasy ajal ja Reporters Without Border’si pressivabaduse indeksi kohaselt hoidis Türkmenbasy indeksis koos Eritrea ja Põhja-Korea juhtidega viimast kohta. Tollal said isegi väikesed vead armutult karistatud – nagu näiteks prussakajuhtum aastal 2008.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
Tsiteeritud Cathrine A. Fitzpatric Wikileaks News Flash’is avaldatud artiklist „Turkmen Leader is a Micromanager”, mis avaldati www.eurasianet.org 5.detsembril 2010 (http://www.eurasianet.org/ node/62507 ).
