panna halbu hindeid ning põhikool lühendati kümnelt aastalt üheksale. See oli üks taktika, mida Türkmenbasy oli nõukogude ajal õppinud ning hästi valdas: kui tegelikkus ei vastanud ootustele, tuli vaid fassaade kohendada ja statistilisi andmeid muuta, ning − niuhti − probleem oli lahendatud!
Et raha kokku hoida, lasti lahti kümme tuhat õpetajat. Neist polnud niikuinii kasu, arvas Türkmenbasy. 2005. aastal otsustati sulgeda kõik piirkonnahaiglad. Sada tuhat tervishoiutöötajat vallandati ning asendati sõjaväelastega. „Kui rahval on vaja arstiabi, peavad nad lihtsalt minema suurte linnade haiglatesse,” seletas Türkmenbasy. Kuid Türkmenistan on suur ja infrastruktuur viletsas seisus, tegelikkuses jäid nüüd paljud ilma arstiabita. Reformi läbiviimine tehti ülesandeks tollasele tervishoiuminister Gurbanguly Berdimuhamedovile, kes on täna on riigi president. Samaaegselt otsustas Türkmenbasy, et värskelt koolitatud arstid ei pea enam andma Hippokratese vannet, vaid vanduma truudust talle, Türkmenbasy Suurele. Kõige tipuks otsustas ta likvideerida kõik raamatukogud väljaspool Asgabati. Ta leidis, et rahvale oli koraani ja „Ruhnama” lugemisest enam kui küll. Milleks neile teisi raamatuid vaja? Rahvas maarajoonides ei suutnud niikuinii korralikult lugeda, õigustas Türkmenbasy oma otsust ning lühendas samaaegselt kohustuslikku kooliskäimist veel kahe aasta võrra. Kuldajastu oli alanud.
Rahamured olid ilmsed, sest veidi enne oma surma viis ta läbi veel ühe suure reformi. Seekord puudutas see pensionäre. Otsustati, et pensioni hakkavad saama ainult need, kes suudavad tõestada, et on töötanud vähemalt 20 aastat, ning kellel pole täiskasvanud lapsi. Täispensioni saamiseks pidi isikul olema ette näidata vähemalt 38 tööaastat. Uute kitsenduste tõttu kaotasid sissetuleku peaaegu kolmandik pensionäridest, üle saja tuhande inimese. Ülejäänud kakssada tuhat kaotasid pensionist vähemalt viiendiku. Seadus võeti sealjuures vastu tagasiulatuvalt: need, kes ei vastanud kriteeriumitele, pidid tagasi maksma kõik, mis oli neile viimase kahe aasta jooksul riigi poolt rohkem makstud.
Mitte ainult riigi majandus, vaid ka Türkmenbasy tervis oli kidur. 1997. aastal elas ta Saksamaal üle tõsise südameoperatsiooni. Operatsioon tehti muidugi saladuskatte all. Alles 2006. aastal otsustas Türkmenbasy rahvale rääkida, et ta oli olnud haige ning et teda opereerisid Saksa arstid. Ta võis siiski lohutada „oma sügavalt armastatud türkmeeni rahvast”, sest arstid olevat talle kinnitanud, et ta on nüüd täiesti terve, ning lubanud, et ta elab vähemalt kaheksakümne aastaseks. Paari kuu pärast, pisut enne jõule sai Türkmenbasy raske südameinfarkti ning suri 66. aasta vanuselt. Ametlik surma kuupäev on 21. detsember, kuid türkmeeni opositsioon välismaal usub, et ta suri mõned päevad varem. Valitsus vajas paar päeva, et kaaluda ees seisvaid valikuid, enne kui oldi valmis rahvale kurvast sündmusest teada andma.
Türkmenbasy oli oma surma hetkeks riiki valitsenud 21 aastat, neist 15 autokraatliku juhina. Miks olid türkmeenid kõigi nende aastate jooksul leppinud korralageduse ja kõigi tema ekstsentriliste ideedega?
Lihtne vastus on, et neil ei olnud valikut. Türkmenistani kohtusüsteem on üks suletumaid maailmas, juhuslikke vangistusi tuleb sageli ette ja piinamine on tavaline ülekuulamismeetod. Julgestuspolitsei ning presidendi isiklik julgeolekuteenistus oli suur ja ulatus kõikjale ning elanikud olid kohustatud ette kandma kõigest, mis vähegi sarnanes välja öeldud või isegi mitte välja öeldud kriitikale valitsuse kohta, täpselt nagu Põhja-Koreas. Enamik rahvast hoidub selle tõttu üldse poliitikast rääkimast. Lisaks pikkadele vanglakaristustele ähvardab kritiseerijaid ka psühhiaatriahaiglasse sattumine ning ravimitega uimastamine nagu nõukogude korra ajal. Karistuslävi oli madal ning peaaegu kõik riigi tipp-poliitikud ja kõrgeimad ülemused olid ühel või teisel ajahetkel kandnud vanglakaristust.
Teine seletus on „porgand”. Juba 1992. aastal võttis Nijazov ühe stabiilsuseprogrammi põhisambana vastu otsuse, et hädavajalikud kaubad ja teenused nagu elekter, gaas, kütus ja sool on inimestele tasuta. Leiva hind pidi olema kõvasti riigi poolt alandatud, et see oleks kõigile taskukohane. Keegi ei pidanud maksma makse. Tõsi, palgad olid madalad ja töötuse tase pea kuuskümmend protsenti, kuid rahvas sai vähemalt sõita autoga nii palju kui tahtis – muidugi kui auto oli olemas.
Me keerame tühjale parkimisplatsile. Päikesekiired tantsivad üle kullatud kupli. Minaretid ja sissesõiduvärav on kaetud kullaga ja kogu see pilkupüüdev konstruktsioon on ümbritsetud Kreeka marmorsammastega. Ehitis meenutab rabavalt presidendipaleed Asgabatis, ainult kuppel on suurem. Valatud kattega plats mošee ees on just pestud ning säravalt puhas. Ka sel korral olen ma ainuke külastaja.
„Türkmenbasy ehitas mošee, et mälestada oma ema, kes hukkus siin maavärina tagajärjel 1948,” jutustab Aslan. „See on suuruselt maailma neljas ning Prantsuse inseneridel võttis selle ehitamine aega tervelt kaks aastat.”
On ilmselge, et Türkmenistanis ei ole tavaline, et ehitiste püstitamiseks nii palju aega kulub. Mõni aeg tagasi oli see Kesk-Aasia suurim mošee, kuni Kasahstani pealinna Astanasse ehitatud uus mošee selle ületas. Kui ületasime tühja väljaku, kajasid meie sammud vastu. Varem tavatses siin seista kullast Türkmenbasy skulptuur, kuid see eemaldati pärast tema surma.
„Kas ei ole liiast ehitada nii väiksesse külla nii suur mošee?” küsin ma.
„Ei ole, mošee on ju ümbritsevate külade elanike jaoks ka,” selgitab Aslan.
Noor tõsine valvur saadab meid sisenemisel pühasse ehitisse. Kuni me tähekujulisel vaibal ringi jalutame, vuristab ta ette terve rea numbreid. Minaretid on 91 meetrit kõrged, et tähistada 1991. aastal Türkmenistani saavutatud sõltumatust. Vaip, millel me seisame, kaalub üle tonni. Mošee mahutab 10 000 palvetajat. Rajatise juurde kuulub ka maa-alune parkimisplats, mis suudab vastu võtta 100 bussi ja 400 autot. Kuldkupli diameetriks on 50 meetrit ning see on oletatavalt maailma suurim.
Ta jätab mainimata, et kuppel muutus mõni aasta peale mošee valmimist roheliseks, mis näitab, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Kuid nüüd läigib ja särab see jälle, nagu midagi poleks juhtunud. Ta ei nimeta ka seda, et kirjad kuplil pole mitte tsitaadid koraanist, vaid „Ruhnamast” pärinevad lööklaused, mis ülistavad presidenti. „„Ruhnama” on püha raamat – koraan on Allahi raamat” seisab ühel sambal. Kupli siseküljel on graveeritud laused, mis ülistavad türkmeenide juhti Türkmenbasy.
Taban end mõttelt, kas inimesed siia üldse kunagi palvetama tulevad.
Mausoleum Türkmenbasy mošee kõrval tundub võrdlemisi tagasihoidlik, niivõrd kui üks kullast kupliga marmorehitis üldse tegelikult olla saab. Kaks paraadvormis auvahti valvavad sissekäiku. Sõdur käsib meil maha jätta kõik oma asjad, enne kui annab loa siseneda hämarasse ruumi.
Marmorist reelingud piiravad Türkmenbasy hauda, mis asub hauakambris allapool. Tema haud, suur marmorist kirst lebab keset valget marmortähte ja on ümbritsetud kas siis teises maailmasõjas või maavärinas hukkunud pereliikmete haudadega. Seinaäärsel laual lebab üks koraani väljaanne. Minu üllatuseks ei leidu selle kõrval ühtegi „Ruhnama” köidet, kuigi Türkmenbasy otsustas, et need kaks raamatut peavad lebama teineteise kõrval maa kõikides mošeedes. Oma surmas eelistas ta ikkagi seda ühte.
Aslan seisab vaikides minu kõrval ja vaatab alla haudadele, haaratud äkki raskest tõsimeelsusest. Enne, kui me välja päikese kätte astume, pühib ta kiiresti pisara.
Üheks parimaks indikaatoriks nägemaks, kuidas riigil läheb, on raamatukauplused. Raamatute valik riiulitel räägib maa asukate ja poliitikute kohta sageli enam kui kõik väljapanekud rahvamuuseumites kokku. Mira raamatupood Asgabatis pidi olema Türkmenistani parim. See meenutas mulle rohkem valla raamatukogu, millel on nii imelikud lahtiolekuajad, et seda ei külastata kunagi. Seinte ääres suurtes kastides vedelesid narmendavad Vene klassikud, kõikide väljaandjaks nõukogude kirjastused. Gogol, Dostojevski „Idioot”, paar Tšehhovi näidendit, üks algoritmide õpik.
Ma
