oli ilmunud kandepindadel tulesid vilgutav lennuk. Vaatas ja ei tundnud midagi, ei rõõmu ootamatu pakkumise üle ega üllatustki. Ilmselt peegeldas seda tema nägugi, sest Lobovi ilme tõmbus solvunult turri.
„Sa mõtle järele,” sundis ta käskivalt, „ära praegu ütle, mõtle järgi, kui siit koju lähed, ja helista. Meie seal võime palju korda saata, aga siin …” Ta süütas sigareti ning viskas tiku järsu liigutusega kõrvalseisvasse prügikasti. „Siin ei muutu midagi ka saja aasta pärast. Täpselt, ka saja aasta pärast. Istud ja hallitad, aga ülevalt taovad sinu pähe raudnaelu. Paki asjad ja tule ära.”
Ta ei helistanud. Saatnud Lobovi ära, vaatas ta kaua sedasama hallis õhtus tühja lennuvälja ning teadis, et ei helista. See oli aeg, mida ta seal endas tundis, sama hall nagu vihmane õhtugi, sama tühjaksjooksev. Kuid kurbus, mida ta sealjuures tajus, polnudki nii valus.
Aga Lobov, kes oli tulnud sõbra kombel, polnud talitanud nagu sõber.
Aga need olid traumatoloogiaosakonna juhataja isiklikud probleemid. Neist teadsid vähesed ning elu haiglas kulges oma tavalist rada. Talv sai läbi ning Marta muretses remondi pärast. Remont oli plaaniline, tervishoiuosakond eraldas raha, aga Marta arvates täiesti ebapiisavalt. Korraliku remondi korral jätkus seda vaid kahe korruse tarvis. Aga neid oli tervelt neli. Muidugi, kui jätta palatid rahule ning teha pinnapealne sanitaarremont ainult koridorides ja esimesel korrusel vastuvõtutoas, tuli sellegagi välja. Nii olnuks kõige lihtsam ja üldmuljetki parandav. Seda soovitati Martale ka tervishoiuosakonnas.
„Aga see on ju sulaselge puru silmaajamine,” kurtis ta Hinnovile. „Tegelikult tuleks välja vahetada kogu maja torudesüsteem ning radiaatorid. Talvel hoidsid sanitarid mitmes palatis radiaatorite all juba pesukausse.”
„Muidugi,” nõustus Hinnov, aga tema näoilme väljendas pigem ükskõiksust ning ta viis jutu kohe vajadusele ehitada eraldi operatsioonituba traumatoloogiaosakonnale. Seda oligi Marta kartnud, kindlasti hakkab teda selle jutuga pommitama ka üldkirurgia osakonna juhataja Veimer. Mõlemad tahavad, et saaks lõplikult eraldi. Jah, kaks osakonda vanas majas veel oligi. Siseosakond asus nüüd kolmandat aastat haiglaks ümber ehitatud vanas koolimajas. Muret jätkus küllaga ning loomulikult jäid need kõik peaarsti kanda. Küllap oligi see õige. Ei tahtnud Martagi teisiti, tema teadis oma kohust. Aga arutada kellegagi oleks tahtnud küll. Varem tegi ta seda abikaasaga, aga Levin viibis nüüd enamasti merel kaugesõidus. Aasta tagasi oli Levin vahetanud oma sadamahaigla peaarsti koha lihtsa laevaarsti koha vastu. Oli teinud seda naisegagi nõu pidamata. Oli astunud jälle sammu trepist alla, tööst ja kodust kaugemale. Eemale kõigest, võib-olla ka iseendast. Ning sammukese pudelile lähemale. Kui keegi oleks kakskümmend viis aastat tagasi midagi taolist Martale ennustanud, oleks Marta ütleja lihtsalt välja naernud. Kodus laua taga konutav Levin, tursunud punase riiaka näoga Levin, rasvunud, lõdvalt toolile vajunud, kõige vastu ükskõikne Levin. Kuidas sai selliseks muutuda see tarmukas asjalik mees, keda ta kunagi oli tundnud, kes õrna ja tähelepanelikuna kodus oskas süüdata soojuse Martagi hinges. Mehe käedki olid muutunud, sedagi pani Marta tähele. Hommikuti need värisesid. Küllap värisesid need haiglas ja ministeeriumis nõupidamistelgi. Ja ehk polnudki Levin väga valesti talitanud, oli Marta lõpuks andnud talle õiguse. Tõesti parem, et silma alt ära. Seda, mis ta seal laevas teeb, ei tea Marta ega tahagi teada. Jah, nii oli neil läinud. Võis ju minna mitmel viisil. Ja ehk oli siin osake ka Marta süüd? Küllap oli. Nende teed ei kulgenud enam kõrvuti. Ta oli tundnud endas võõristust mehe vastu, kelle oli ise valinud. Oli tundnud päev-päevalt kasvamas endas murega segunenud vastumeelsust. Sa ei salli mind, oli öelnud talle Levin. Oli öelnud seda läbi purjus inimese vimma. Kuidas sain ma siis sinuga nii kaua koos elatud, oli ta vastu küsinud. Aga seegi võib juhtuda, kui sa nii palju jood. Mees oli tõusnud laua tagant, tuli talle kööki järele ning viis pudeli tagasi lauale enda ette. Võttis selle Martalt nii järsu liigutusega, et naine oli arvanud, et mees lööb teda. Võib-olla Levin olekski tahtnud teda lüüa ning hetkeks oli Marta tundnud hirmu selle võimaluse ees. Aga mees oli võtnud ainult pudeli ja istus tagasi elutuppa.
„Sa ei salli mind, pole kunagi sallinud,” korrutas mees viina valades, istudes lõdvalt nende tigudiivanil.
„Ei salli jah, võib-olla tõesti ei salli ma seda sinu lodevust,” nähvas ta tõusva vihaga vastu. „Olete end käest ära lasknud, seltsimees Levin, kõvasti käest ära lasknud.” Nii nad tülitsesid. Kuid olles tõsiselt vihane oma mehe peale, oli Marta tundnud seejuures ka süütunnet. Nüri, juba tuimenenud valuna liigutas see end kõhukoopas. Tundis ka Levin seda, nii pikkade aastate järel, küsis ta endalt, diivanile vajunud suurt rasvunud meest silmitsedes. Nii pikkade aastate järel, mil nad ainult jahtunud tuhaasemeid endas võisid kanda? Need mõtted lahjendasid viha, voolisid seda pigem nukruseks umbesõlmuva elu pärast, ehk mõrkjaks kaastundekski. Jah, mehe järsku tehtud otsus süvendas võõristust. See oli selge põgenemine ning pakku jooksid vaid arad. Levin oli muutunud araks. Võib-olla oli ta seda kogu aeg olnud? Nüüd oli ta enda arvates leidnud lahenduse. Ehk oli see isegi õige? Komistades, trepist alla veeredes oli ta jõudu kokku võttes hüpanud nurka. Nüüd tuli tal end kaitsta, tuli midagi ette võtta, ning ennastki hämmastava rahuga pakkis Marta tema asjad. Arutas koos mehega isegi laeva marsruuti.
„Esimese reisi teen ma kalalaeval,” lubas Levin, „siis lähen üle kaubalaevale. Nende otsad on lühemad. Norra ranniku lähedalt siirdume Las Palmasesse. Seal tuleb lennukiga uus meeskond peale. Pikk reis muidugi, oma viis kuud tuleb ära, see-eest on ka puhkus pikem.” Nii olid läinud need asjad. Aastavahetuseks Levin koju siiski ei jõudnud. Kas ei saadud uut meeskonda õigeks ajaks kokku või otsiti veel kuskil avamerel kala, sadamahaigla uus peaarst lubas ebamäärase kuupäeva jaanuari keskel ning Marta ei helistanud enam. Päris üksi Marta uut aastat siiski vastu võtta ei kavatsenud. Ta tahtis lõbutseda, tahtis näha enda ümber inimesi ja mingist trotsist ajendatud õhinaga asus Marta organiseerima enda juures aastavahetuse pidu. Kutsutud oli kogu haigla tuumik, arstid, kelle keskel oli möödunud nii palju aastaid Marta elust. Marta avar, nüüd nii tühjana tunduv korter oleks neid kõiki mahutanud, aga ta oli hiljaks jäänud. Doktor Veimer keeldus viisakalt. Ta kavatses veeta aastavahetuse koos perega kodus. Aasta tagasi abiellunud Paul Jõgi teatas kohmetunult, et nad pidid sõitma naise vanemate juurde maale. Ära ütlesid mitmed teisedki ja nii jäi Marta juurde kogunenud seltskond üsna väikeseks. Tulid ainult Toomas Hinnov, Veimeri osakonnast kirurg Nigol ja Eva Soone. Kõik üksikud inimesed, nagu Marta endale nukralt muiates tähendas. Hiljem liitus nendega veel läheduses elav anestesioloog Mati Vihma koos abikaasaga. Marta jäi õhtuga siiski rahule. Istuti lauas, söödi ning joodi šampanjat. Pärast südaööd tantsiti. Marta tantsis vaheldumisi Nigoli ja Hinnoviga, hiljem tantsis Hinnov ainult Eva Soonega. Aga Marta polnud kade. Noorus pidigi võitma ning Marta polnud ometi mingi õel vanamutt. Diivaninurgas istudes, šampanjaklaas käes, jälgis ta rahulolevalt neid kõrvalt. Hea et nad üles sulasid. Mõlemad tulid eraldi. Reserveeritud, lauaski tükk aega omaette kinnised. Hea jah, mõlemal oma suur mure, mida Marta ainult ähmaselt aimab. Või on see lihtsalt üksinduse raske koorem? Koorem, mis nüüd aina rängemalt rõhub Martagi õlgu. Telegrammis, mille Marta täna hommikul kuskilt Aafrika rannikult sai, oli ainult kolm sõna. Jah, inimesed võõrduvad abieluski aastaid koos elades, kuid ometi pole see võrreldav tühjusega, mis tekib äkitselt sinu ümber, kui lõpevad sammud sinu kõrval, kui lõpevad kasvõi needsamad tüütud jutuajamised ja tülid. Eks nemadki tunne selle maitset, mõtleb Marta neid jälgides. Toomas on tugev, too ehk ei märkagi, elab ainult oma tööle, aga Eva tunneb seda kindlasti. See neljakümnele lähenev naine, veel kena, kuid juustes juba märgatavalt halli. Tantsivad, aga teineteisele võõrad. Hea et pole vähemalt enam tüliski. Köhahoog tuli peale. Kuskilt sügavalt rinnast esile tungides ja hoogudena justkui midagi katki rebides piinas see Martat. Jälle oli ta end külmetanud. Nii tihti viimasel ajal. Pead kõrvale pöörates köhis ta pikalt. Seejärel taskurätiga suud pühkides märkas ta enda vastas istuva Nigoli murelikku vaadet ning naeratas vabandavalt.
„Käisin Tartus ema haual ja sõitsin tagasi kütmata vagunis. Õrn nagu kõrbelill, päris häbi kohe.”
Nigol
