ka soojust, peaaegu isalikku õrnust selle noore mehe vastu. Või siiski, päris noor ta enam polegi, mõne aasta pärast nelikümmend, mõtles ta järsku. Juba tüsedavõitu keskealine mees, meelekohtadeski halli. Aga lähedane, nii valutegevalt lähedane. Samas soliidne ja ikka veel poisike punetavate ärevuslaikudega noorukipõskedel. Aga tumm tõrjuvus silmis. Ta tahaks minu vastas olla tugev. Miks ta ei salli mind? Kus ma olen temaga eksinud?
„Millal sa pead minema?” küsis Hinnov ainult, sundides oma hääle rahulikuks. Ja see kõlaski asjalikult, peaaegu ükskõikselt. Ärgu ta lootku minult muud, mitte midagi muud, ärkas solvumus temas. Aga miks, oleks ta tahtnud küsida, miks sa lähed minu juurest?
„Ma mõtlesin …” Paul Jõgi kohmetus uuesti, sõnadki takerdusid. „Ma mõtlen, et ehk nädala pärast. Nädalaplaan on operatsioonituppa antud, eks ma opereeri oma haiged ära.”
„Nii … opereerid ära ning jätad nad siia teiste kaela. Keegi vedagu lõpuni.” Hinnovi toon oli korraga jäine ja terav. Ei, ta ei tee Paulile lahkumist kergeks, ärgu lootkugi. Ei mingeid kaisutusi ega sõbralikku seebivahtu. Ta lihtsalt jookseb minu juurest ära, tümistas sisemuses solvumus. Ja mitte minu, vaid oma haigete juurest …
„Kui sa pead ära minema, siis pole tarvis neid ka opereerida,” paiskas ta ärritunult, „opereerigu see, kes peab neid lõpuni.”
„Ma arvasin, et …” Paul Jõgi vaatas oma osakonnajuhatajat hämmeldunult. Seda polnud ta arvanud. Ta tahtis ju aidata nii palju kui saab. Lükkas äramineku niigi viimase peale. Kas siis Hinnov ei saa aru? Paljukest neid siia jääb? Eval ja Reinul läheb raskeks. Või ta ise? Tahab see neetud puuslik kõik ise?
„Tahad, siis mine, mine kohe … kohe …” kobrutas Hinnov juba vahkvihas. „Mine siis, kus sul see avaldus on … anna siia.”
Paul kobas, üleni segaduses, käega valge kitli taskus. Aga ta polegi ju veel avaldust kirjutanud … terve nädal veel ju …
„Ma kohe kirjutan,” pomises ta näost üleni punetades, „mõtlesin siiski need haiged …”
„Saame hakkama. Istu sinna, jah, minu laua taha ja kirjuta. Kui tahad lahkuda, siis kirjutagi … ja tänasest, siis juba täna … küll me hakkama saame.”
Teine läheb, istubki laua taha. Hinnov rebib ühe ja teise sahtli lahti, otsib puhast paberit. Leidnud viimaks, asetab Pauli ette lauale ning ootab. Seisab kõrval, kuni viimane kirjutabki. See kõik on kui sööst, rabelev ning valus mõlemale. Lõpp peaks tooma kergendust, nii nad kiirustavad mõlemad. Hinnov jälgib üle õla, siis kummardub ning kirjutab alla. Paul sõnab pomisedes midagi, aga see ei oma praegu tähtsust. Siis ta lahkub, jättes Hinnovi üksi laua kõrvale seisma. Ning viimane seisab, sirgelt, veidi isegi kangelt, põrnitsedes tühja lauda. Ta ei tahtnud nii, mitte sinnapoolegi. Kas polnud see, kes praegu lahkus, tema järglane? Õpilane, kel kohustus võtta kunagi üle tema töö, see kabinet siin. Ta kaotas praegu kõik, kaotas parima, mis aastatega loodud. Ei, nad peavad rääkima omavahel. Ta läheb räägib temaga. Toob tagasi ja jätab selle laua taha. Kui Paulile on tähtis, siis saab ta selle laua kohe praegu. Ta räägib temaga, ei lase minna. Paul ei tohi siit minna. Ta sirutab käe telefoni järele. Kohe helistab ta Martale, ütleb et pidagu kinni, saatku tagasi. Ta annab üle, annab kõik üle. Käsi laskub telefonile, aga ei tõuse. Uuesti on kohal viha, pressib end üle tõkete valgudes. Nii ta seisab ja kõhkleb, võitleb endaga, kuni väsimus teeb tuimaks. Pilk kellale ajab teda uuesti liikvele. Ebakindlate liigutustega, aga juba kiirustades võtab ta kapist kerge mantli ning suleb nööpe. Ta kindlasti näeb veel ju teda ja nad räägivad omavahel, kindlapeale räägivad, mõtleb ta.
Ta jõudis kohale viimasel hetkel. Perrooni ees seisev diiselrong oli juba tühjenenud. Hinnov nägi neid seismas väikeses inimrühmas perrooni keskel. Olga kandis erkvalget, vööga tugevalt taljesse kroogitud kevadmantlit ja kõrge kontsaga punaseid lakk-kingi. Perroonil puhuv tuul sasis tema tuhkblondiks pleegitatud seljale langevaid lokkis juukseid ning ta seadis neid vahetevahel oma hoolitsetud käega. Ta paistis kaugelt silma, näis nooruslik ja efektne ning Hinnov tundis teda vaadates järsku, et imetleb teda. Sven seisis ema kõrval, kes rääkis enda vastas seisva tugevalt puuderdatud ja värvitud huultega viiekümnendates aastates naisega. Hinnov astus lähemale ja Sven märkas teda, viipas käega ja naeratas. Ütles siis midagi emale ja Olgagi vaatas. Poiss on suureks kasvanud, mõtles Hinnov. Ja veel märkas ta, et Olgal polnud kaasas pagasit. Olga noogutas naisele ja tuli koos pojaga talle vastu. Nad teretasid ja Hinnov suudles poissi põsele.
„Kindlapeale tulid otse haiglast.” Olga vaatas teda naeratades. „Kiirustasid nii, et riideidki ei jõudnud vahetada,” märkis ta muiates.
Tõepoolest, ta oli unustanud püksid vahetada. Kohmetunult vaatas ta oma halli tolmumantli alt paistvatele sündsusetult helevalgetele kottis püksisäärtele. „Jah, haiglast,” tunnistas ta segaduses, „aga ma olen autoga ja sellest pole midagi. Suvigi peaaegu käes.”
„Kevad, mitte suvi, ja sa oled üle töötanud, sul on kohutavalt probleeme, oled end käest ära lasknud ja kiirustad vananema. Oi Toomas, Toomas.” Naine vangutas pead. „Ja sul pole kindlapeale naist, kes sinu eest hoolitseks. Muidugi, sul poleks tema jaoks kindlasti ka aega,” lisas ta irooniliselt.
„Ma näen, et sul neid probleeme pole,” torkas mees tusanedes. „Kus su kohvrid on?”
„Saatsin juba ära. Sven tuleb sinuga kaasa ja jääb sinu juurde, kui sobib. Mina pean minema otse teatrisse. Meil on siin võõrusetendused, terve nädal. Kohad on kinni pandud hotellis, nii et minust pole sul muret.” Naine vaatas teda, kuid tema ilus nägu oli kaotanud veidi oma enesekindlust.
„Hästi, tee nagu tahad,” sõnas mees järsult. Ta võttis poisil käest. „Tule, Sven, meil on terve pikk nädal.”
„Vaata et sa leiad tema jaoks ka aega.” Olga kõhkles järsku. „Ja muidugi tulen ma teid kindlasti ka vaatama,” lubas ta kärmelt.
Me räägime nagu võõrad, mõtles Hinnov tusaselt. Ta on ilus ja enesekindel ning kahtlemata läheb tal hästi. Ta tundis ängistust. Kohates oma endist naist, tundis ta seda peaaegu alati. Nagu pigistus kõris, lämmatav kraapiv janutunne, peaaegu nagu valu, meeleheitlik ja täis üksindustuska. Kas ta ikka veel armastab seda naist? Seda hoolimatut kangekaelset ilusat naist, kes nii vastupandamatu kergusega näis võitvat oma aastaid.
„Toomas, sul oli ju sünnipäev, las ma õnnitlen sind.” Olga torkas käigult käe mantlitaskusse ning tõmbas välja väikese paberisse mähitud ja sinise paelaga seotud pakikese. Ta ulatas selle mehele. „Ära praegu siin, kodus vaatate,” lisas ta kiirustades. „Otsisin poodidest, tahtsin leida midagi sinule isikupärast, aga ma ei tunne sind ju enam sugugi. Ja küllalt palju oled sa selles ise süüdi.”
Jah, ei tunne, mõtles Hinnov, aga valu teha me veel oskame. „Sven, kuidas sul koolis läheb?” Ta vaatas kõrval astuvat poega, kes ulatus talle juba üle õla. Vana ta nüüd on – neliteist, märtsis sai neliteist.
„Koolis läheb hästi.” Sven heitis kõhkleva pilgu ema suunas. „Matis neli, keemia ja füüsika samuti neljad, geograafia viis, laulmine ja kehaline kolmed. Aga vene ja eesti keel mõlemad viied ja bioloogia ka. Ma ei taha saada lauljaks ega mingiks jooksukutiks,” teatas ta resoluutselt. „Tahan saada arstiks, kirurgiks nagu sina.”
„Kirurgiks?” Hinnov muigas. „See on üsna tänamatu amet,” sõnas ta, „ja kuulsaks sellega ei saa.”
„Aga sina ju, sina oled kuulus, ema ütles.” Sven vaatas abiotsivalt ema suunas.
„On, on, Sven. Millest selline tagasihoidlikkus, Toomas?” Olga hääles kõlas iroonia. „Aga tänamatu jah, matad sinagi sellesse kõik,
