ikka erilist, külmetas, sai bronhiidi ja lõpuks kopsupõletiku.” Doktor Lukas kehitas õlgu. „Asjade loomulik käik, kui ei võeta õigel ajal sinist lehte ega heideta voodisse. Minu kogemuse järgi on kõige distsiplineerimatumad haiged sageli just juhtkonna hulgast.”
„Ja ometi on tema seisund liiga järsku halvenenud ühe kopsupõletiku kohta,” jätkas doktor Veimer häirimatult, „nägin teda eile, täielik murrang ja kahjuks halvenemise suunas.”
„Kopsupõletikust piisab selleks täiesti.” Doktor Lukas muigas. „Kolleegid kirurgid kipuvad unustama, et kopsupõletik on tõsine haigus, sellesse võidakse ka surra. Seepärast ma kordan, siin sellist haiget hoida on lubamatu ning ohtlik.”
„Kes keelab, palun võtke viige ta üle,” ärritus Hinnov nüüd tõsiselt, „haiged on mul niigi koridoris.”
„Doktor Marta Levin väga palus, et teda ravitaks siin,” sekkus Eva, „ta ei nõustu lahkuma oma haiglast.”
„Võtame talt siis allkirja ja kõik,” arvas pulmonoloog Liiberg, „ega päris vägisi muidugi saa. Suur risk küll.”
„Kui te teda kuulasite, panite tähele, ka kopsukelme on haaratud, kuigi üsna piiratud alal,” ütles doktor Lukas. „Praegu röntgenfilm vedelikku kopsus ei näita, aga peab jälgima. Muidugi, kui hästi korraldada, saab ravida ka kohapeal, mis parata. Hea oleks kui omaette palat ja õevalve.”
„Mõtlesime teha palatiks tema enda kabineti,” seletas Eva.
„Noh siis tuleb telefonid küll välja lülitada,” muigas Lukas.
„Aga igal juhul tuleb võtta haigelt allkiri, et keeldus üleviimisest,” andis doktor Liiberg vastumeelselt järele, „vastutagu ise.”
„Teate, see röntgenfilm tekitab minus siiski teatud kõhklusi.” Röntgenoloog hoidis filmi enda ees ning koputas sõrmega selle pihta. „Varju piirid ja kuju on liiga rõhutatud. Kopsutippudes on ka lubikoldeid. Ta on põdenud tuberkuloosi. Ehk on see raske retsidiiv, lagunev tuberkuloosikolle? Pikk köha ka.”
„Ma mõtlesin sellele, aga liiga ebatüüpiline,” doktor Liiberg raputas pead, „kaverni koobast pole näha. Ei usu, aga proovid tuleb muidugi teha. Kõige tõenäosem on siiski kopsupõletik üldise kurnatuse foonil.”
„Mina olen ka selle poolt, et kopsupõletik,” toetas doktor Lukas, „kanname siis konsiiliumi otsuse haiguslukku ja hakkame ravima. Tööd siin jätkub. Kes siis hakkab sekretäriks?”
„Ma võin kirjutada,” pakkus Eva ennast.
„Sobib, istuge siis siia laua juurde ja kirjutage, konsiilium koosseisus doktor see ja see …”
Üleviimisega enda kabinetti nõustus Marta kohe. Sisse tõsteti voodi, tilgasüsteemid, veeretati kohale hapnikuballoonid ning määrati õde. Marta hakkas saama süste ja kaks korda päevas tilgutati veeni ravimlahuseid. Doktor Lukas külastas Martat üle päeva ning kontrollis ravi. Aga haige seisund muutus visalt, püsis kaua raske. Mitu korda vahetati antibiootikume. Uus konsiilium arutas taas Marta üleviimist ning uuesti loobuti haige keeldumise tõttu. Paljusid pani imestama Marta taoline põikpäisus. Aga tema tõrjus kindlameelselt kõik katsed teda ümber veenda.
„Kui te mind kehvasti ravite, jääb matminegi teie hooleks,” sõnas ta vahel Hinnovile pooleldi naljatades. Nii kestis see tubli kuu. Lõpuks ilmusid esimesed paranemise tundemärgid, vähenes õhupuudus ning hall rusuv kahvatus haige näol. Marta muutus elavamaks, isugi paranes ja ühel hommikul leidis Hinnov Marta juba voodiäärel istumas.
„Nüüd võtan asja ise käsile,” kinnitas ta Hinnovile reipalt, „ja pole neid õdesid enam nõnda palju siia sagima tarvis. Saan ise hakkama.”
Aga ta oli veel väga nõrk. Ja kui Hinnov viivuks tema kõrvale istus, toetus Marta meelsasti tema õla najale. Jah, Marta hakkas paranema, kuid haigus andis oma võimu visalt käest. Kuigi põletikukolle sulas kopsus vähehaaval kokku, püsisid palavikud ja vähe langes ka veresete. Hinnov ja Lukas arutasid seda omavahel. Tuberkuloosiproovid olid kõik olnud negatiivsed ja see langes ära. Otsustati teha veelkord korralik kopsuröntgen koos tomogrammidega. Röntgen tehtigi järgmisel hommikul. Pärastlõunal peale operatsiooni läks Hinnov röntgenikabinetti Anti Viirmaa juurde seda vaatama. Filmid olid juba kuivanud ja tõstetud negatoskoobi peale, röntgenoloog seisis nende ees ja uuris neid tähelepanelikult. Hinnovit märgates pööras ta end ümber.
„Minus tekitab see teatud kõhklusi, tule vaata,” kutsus ta Hinnovit, loovutades viimasele oma koha. Anti Viirmaa kasutas sageli seda väljendit ning teda mitte tundev inimene oleks pidanud seda lihtsalt otsustusvõimetuse tunnuseks, kuigi see polnud sugugi nii. Pigem tähendas see huvitavat ja keerulist olukorda, mida Anti Viirmaa pigem nautis kui kartis. Ta oli linna parimaid röntgenolooge ja keegi ei kahelnud tema kompetentsis. Nad uurisid röntgenfilme mõnda aega kõrvuti vaikides, siis tõusis Anti Viirmaa käsi ning osutas pliiatsiga kopsuväratis hargnevale bronhile. „Kolle on vähenenud, eks ole, aga kuidagi nihkunud tsentrisse peabronhile. Tead, mul on kogu aeg üks vastik mõte peas. Juba seal esimene kord konsiiliumi ajal kihvatas korraks vastukaaluks sellele tuberkuloosimõttele, mille te ilusti kooris maha hääletasite.”
„Tuberkuloosi ei ole ju.” Hinnov vaatas teda imestunult. „Kõik proovid.”
„Ma tean,” katkestas teine teda elavalt, „hüüdsite nii ilusti kooris, et kopsupõletik ja kopsupõletik.”
„Aga ongi ju. Pane need kaks filmi kõrvuti ja näed, kuidas on tagasi läinud. Ainult kübeke veel sinu bronhi peal.”
„Aga teeb veel palavikku ja köhib?”
„Seda küll, aga ega see palavik kuigi kõrge olegi ja kolletki on veel veidi, ja et bronhi ümber, seepärast ärritab ja köhibki. Vajab veel aega, kuni resorbeerub, siis kaovad köha ja palavik nagu pühitud.”
„Just nimelt ärritab, aga võib-olla sinu köha ja palavik ei kaogi. Neela see magus kopsupõletikukompu korraks alla ja ära lase tal ennast segada, kasvõi hetkeks. Mis see võiks veel olla, lase tulla mõnel vastikul mõttel.” Anti Viirmaa seisis Hinnovi ees ning vaatas teda pinevalt. „Noh mõtle, ajud puhtaks ja mõtle.”
„Põletik … ei … bronhi ümber … kurat, vähk, tsentraalne bronhivähk … See on hullumeelsus.”
„Nimelt, see mu väike vastik mõte ongi. Ei anna rahu, kurivaim, hammustab ja hammustab. Ma ei saa sellest filmist muidu aru. Mõtlen vähile – kõik sobib. Teie väga austatud kolleegide jutt siin ei klapi. Kõrvale klapib, silmale mitte, mida rohkem vaatan, aga see väike vastik mõte klapib mõlemale.”
„Sa siis usud tõesti?”
Ta vaatas hämmeldunult teist ja tundis, kuidas mingi jääkülm nire kogus end temas. Miks ta ei mõelnud sellele ise?
„Aga põletik, kopsupõletik oli selgelt kuulda ja praegu on tal parem,” pomises ta. Kuidas tõrkus mõistus, kuidas ei tahaks ta seda uskuda. Aga kahtlus on pääsenud lumepallina veerema ja aina kasvab ja kogub ennast. Ta teab juba Anti Viirmaa teisigi väiteid, aimab neid ette.
„Kopsupõletik oligi, aga periprotsessina ümber vähi. Bronhivähi ümber tekib seda sageli. Selle ravisite välja ja seepärast võttiski kaua aega. Ravisid põletikku vähja ümber ja nüüd on see sul alasti.”
Nii see oli, pidi olema. Anti Viirmaal oli õigus. Nüüd nägi Hinnovgi seda tema silmadega. Üsna pisike nääpsuke kolle, mis suutis kasvatada enda ümber põletiku. Ja nüüd,
