ongi juba jaanipäev, suve pikim päev. Nad pole midagi rääkinud, teinud mingeid plaane. Eva lihtsalt käis teda vaatamas ning ta ei tea, mida naine teeb siit ära minnes. Jah, ainult mõned õhtud. Kui ruttu harjub inimene siiski muutusega. Juba on ta harjunud Eva õhtuse tulekuga, koputusega uksele, sellega, et võib lihtsalt istuda ja naise toimetusi jälgida.
„Võib-olla ma tahaksin siiski veel haige olla.” Hinnov tõusis laua tagant ning läks seisis Eva kõrvale.
„Sa oledki.” Naine pööras pead ning silmitses teda viivu, pesi siis nõusid edasi. „Sul on lihtsalt veres see mood kogu aeg tormata. Sa pole harjunud ennast ega teisigi hoidma, aga peaksid, oleks juba aeg.”
„Aga kui ma ikka edasi haige olen, tuled sa siis mind jälle õhtuti vaatama?” uuris mees omaette muiates.
„Ei tea, võib-olla.” Eva ajas end sirgu ning vaatas teda naeratades. „Aga võib-olla ei tulegi, sa ei näe enam nõnda vilets välja ja ma leian teha midagi parematki kui küürida võõras köögis.”
„Sa siis aitad ainult viletsaid?”
„Ma ei tea, doktor Hinnov, võib-olla et nii ongi, nimetagem seda professionaalseks halastuseks.”
Nad mängisid sõnadega, et varjata kohmetust, mida mõlemad järsku tundsid. Aga Hinnov teadis praegu ainult üht – ta ei tahtnud kuidagi ära lasta seda naist enda kõrvalt. Ja siis välgataski idee.
„Aga tänast õhtut ei pruugi sa siiski lõplikult raisata,” teatas ta näilise ükskõiksusega. „Me läheme kohe välja.”
„Jah, kuhu siis?” Eva vaatas teda imestunult, võttis käteräti ning asus nõusid kuivatama.
„Kuhu sa soovid, kasvõi mereranda, viin sind autoga kohale ning sa saad oma elamuse.”
„Õige, ma unustasin, sul on ju auto, isegi „Pobeda”. Kunagi peeti seda vist isegi šikiks margiks.” Ta kuivatas nõusid ning vaatas meest, suunurkades mänglemas naeratus. „Miks sa tahad seda teha, Toomas?” küsis ta järsku lihtsalt.
„Ma ei tea,” tunnistas mees, „aga ma tõesti tahan, võib-olla et teha sulle heameelt.”
„Tänan sind, sa tegidki juba, aga sa teed seda teine kord, kui oled tõesti päris terve.”
„Ma tahan teha seda just täna.” Ta oli võitnud endas kohmetuse, mida tundis selle naise vastu. Pani käed naise õlgadele ning kordas: „Ma tahan teha sulle täna heameelt, Eva.”
Naine vaikis ning vaatas teda. Hinnov tõmbas ta enda vastu ning embas. Eva laskis sel sündida, aga vastupanu puudus oli kõik, mis ta enda poolt lisas. Ja kui mees kummardus, tõstis ta sülle ning läks läbi köögi tagatuppa, lasi naine toimuda sellelgi. Hinnov riietas ta lahti ning võttis teda. Vähe oli selles õrnust ja sama vähe ka vägivalda. Võib-olla ehk janu, kaua kõrbes olnu janu, nukrust ning palanguvajadust, kõigel tuleks meeleheide. Eva nuttis pärast. Aga ta ei teinud seda solvumisest. Mees tema kõrval lamas vaikselt. Siis Eva tõusis, riietus ning lahkus. Ta kartis, et mees tükib teda saatma, kartis, et peab temaga rääkima, aga Hinnov ei teinud seda.
Martaga tuli midagi ette võtta. Ta tundis ennast märksa paremini. Hingeldus ja köha olid peaaegu kadunud ning Marta kinnitas kõigile, et tunneb end juba täiesti tervena ja tahab asuda tööle. Hinnov polnud selle vastu, aga enne tahtis ta asja arutada onkoloogidega. Tuli kokku kutsuda konsiilium, et otsustada, mida ette võtta. Seekord valis ta konsiiliumiliikmed ise. Ta helistas onkoloogiadispanserisse ning kutsus kohale rindkerekirurgia osakonna juhataja Ristkoki. Veel kutsus ta Veimeri, röntgenoloog Anti Viirmaa ja pulmonoloog doktor Liibergi. Määratud päeval istusid nad kõik koos doktor Eva Soonega tema kabinetis.
„Juhtum on väga komplitseeritud,” sõnas Hinnov sissejuhatuseks. „Enamik siinviibijaist on asjaga juba kursis. Peaarst, kellel me kahtlustasime kopsupõletikku, põeb tegelikult kopsuvähki. õigemini põdes ta mõlemat. Raviga on ta esimesest lahti saanud ning järge ootab teine haigus. Haige vajab operatsiooni, aga millises mahus ja millal, see ongi põhiküsimus. Lisaks tuleb arvesse võtta sedagi, et haige ise ei tea oma teisest haigusest veel midagi.”
Onkoloog võttis laualt röntgenfilmid ning silmitses neid. „Koeproov, mille te meile saatsite, kinnitas kahjuks jah bronhivähki,” sõnas ta asjalikult. „Kui te selle võtsite, kas ta siis ei kahtlustanud?”
„See oli üks igavene kavaldamine,” sõnas Eva vahele. „Pulmonoloog tegi bronhoskoopia, aga kuna haigus oli kaua kestnud, jäi ta lõpuks uskuma, et otsime võimalikku mädakollet bronhi lähedalt.”
„Üldiselt meie teatud etapis enamasti ütleme,” sõnas onkoloog, „ja mujalgi maailmas tehakse nii, kokkuvõttes on nii lihtsam.”
„Kellele lihtsam?” sekkus Veimer. „Ja sugugi igal pool maailmas ei öelda haigele näkku, et tal on vähk.”
„Intelligentsemad haiged taipavad üsna kiirelt, mille pärast nende ümber kogu see tants käib, ja teie oma on ju …”
„Meie peaarst,” lõpetas Eva Soone onkoloogi lause. Kuigi öeldud vaiksel toonil, mõjus see nii, et kabinetis püsis mõni aeg vaikus.
„See on väga komplitseeritud lugu,” kordas Hinnov rahulikult. „Haige usub, et on paranenud. Võib-olla ta varsti midagi ka aimab, aga praegu ma ei ütleks. Muidugi, kuidas serveerida talle kopsuoperatsiooni?”
„Ega siin palju oodata pole.” Onkoloog pani röntgenfilmid tagasi lauale. „Kogu see kopsupõletik oli ikkagi vähja tulemus ja et see nii väike tundub, sellest ei tasu ennast petta. Sellised vähjad kasvavad jõudsalt.”
„Aga praegu tundub küll, et võiks ehk tervenisti kättegi saada koos sagaraga,” arvas röntgenoloog.
„Eks see meie unistus ole.” Onkoloog kehitas õlgu. „Aga bronhivähja puhul väldin ma liigset optimismi.”
„Ja ometi tuleb meil teha tema heaks kõik,” sõnas Hinnov kerge ärritusega, „nii et me ise kah uskuma hakkaksime. Te nägite haiget. Millal te peate operatsiooni võimalikuks? Praegu on südasuvi, meie tavaliselt südasuvel suuri operatsioone ei armasta, kipuvad mädanema.”
„Meie haigete puhul see ei kehti, vähk kasvab ka suvel.” Doktor Ristkok heitis pilgu kalendrile seinal. „Praegu on juuli algus – selle kuu lõpus või hiljemalt augustis. Niikaua poputage teda, palju jõuate.”
„Hästi.” Hinnov noogutas. „Nagu ma aru saan, võtab onkoloogia ta endale. Aga me peame ta kuidagi sinna saama. Kes talle seda ütleb ja mida me üldse talle ütleme?” Hinnov vaatas neile otsa. Siis peatus tema pilk Eval. „Võib-olla doktor Soone astub selle esimese sammu? Nagu öeldakse, daamid omavahel.”
„Ei, mina ei suuda.” Eva Soone raputas pead. „Ma ei suuda seda,” kordas ta tasa.
„Lõppude lõpuks võib doktor Levinit ka siin opereerida,” sekkus doktor Veimer. „Me opereerime vähjahaigeid ju iga nädal. Hea onkoloogist kopsukirurgi võtame muidugi heameelega abiks. Ja siin võib Marta jaoks sobiva loogi valmis mõelda. Aga sinna ma Martat valega ei saada. Võib-olla meie dotsent mõtleb midagi ilusat välja, aga Marta pole rumal. Soovitan arutada küll siin opereerimise varianti.”
Nad vaidlesid pikalt, aga selge tulemuseni ei jõutudki. Lepiti kokku, et peetakse onkoloogiadispanseriga sidet. Kuu lõpul püütakse Marta üle viia onkoloogiasse. Kui kõik olid väljunud, riietus Hinnov ümber, et koju minna. Enesetunne oli räbal. Ta oli pettunud. Kui ta koridori astus, nägi ta akna juures
