läks ta väärikalt tagasi oma postile ukse kõrval. Administraator ulatas Hinnovile toavõtme.
„Esimesel korrusel vasemas tiivas,” teatas ta viisakalt. Tuba oli päris koridori lõpus. See oli väike, kuid mugav, lahtitõmmatava diivanvoodi ning vannitoaga. Põrandal oli vaip ning eraldi laual seisis televiisor. Toas oli ka telefon ning sisseehitatud riidekapp. Aknast avanes vaade tänavapoolsesse parkaeda. Televiisorilaual oli päevakava. Õhtusöök oli kell seitse ning peale seda pidi algama mingi vabaõhukontsert. Tal oli aega üle tunni. Pannud asjad ära, riietus Hinnov lahti ning läks duši alla. Ta mõtles rahutusega oma peatsele kohtumisele Loboviga. Peatraumatoloog ei kutsunud teda siia niisama, see oli kindel.
Pesnud, heitis ta korraks isegi pikali. Mõni minut enne seitset ta tõusis ning läks otsima söögisaali. Seda leida polnud raske. Ta lihtsalt järgnes kõrvalasuvatest tubadest koridori väljunud inimestele. Kõrgematelt korrustelt täiendust saades, kasvades tihedaks inimvooluks suundus see paremas tiivas asuvasse suurde söögisaali. Mehed olid paljud spordidressides, kuid silm märkas ka hoolikalt pressitud elegantseid ülikondi. Naisi oli märgatavalt vähem. Nood kandsid enamasti kergeid suvekleite. Mõnel olid ka lapsed kaasas. Kõneldi väärikal summutatud toonil. Jõudnud saali, jäi Hinnov seisma uksel, otsides silmadega vaba kohta. Ilmselt istuti siin kindlatel kohtadel. Oodanud mõni aeg, läks ta edasi ning otsis silmadega laua, kus sõid juba kaks meest ja naine ning neljas koht oli veel vaba. Ta läks laua juurde ja küsis, kas koht on vaba. Kõik kolm silmitsesid teda mõnda aega sõnatult. Kolmekümnendates aastates kena tumedapäine, tugevalt värvitud huultega naine heitis pilgu enda vastas kotletti närinud hallipäisele turskele mehele ning tolle kõhkleva ilmega hiirhallis ülikonnas kaaslasele.
„Ma arvan et …” alustas ta veidi ebakindlalt, aga kogukas mees katkestas teda samas rahulolematult: „Ivan Vassiljevitš saabub kindlasti juba homme hommikul, plaanikomiteest helistati, ja Ivan Vassiljevitš tahab kindlasti istuda meie juurde, Marja Antonovna.” Ta vaatas etteheitvalt naist ja seejärel külmalt Hinnovit. „Meil on väga kahju, seltsimees, aga koht on kinni.”
Hinnov tõmbus tagasi ja märkas samas Lobovit. Lobov pidi olema äsja sisenenud, muidu oleks ta teda kohe märganud. Ta kandis tumesinist spordidressi ja istus valget ülikonda kandva mehega akna all olevas lauas. Hinnov suundus nende juurde ning teretas.
„No tere, tere.” Lobov ulatas talle istudes käe. „Tulid siiski ja õigesti tegid. Kirurg peab oskama puhata. Vaatad siin ringi ja sead end sisse.” Lobovi käsi tõusis ja tegi ebamäärase viipe saali suunas. „Aga homme peale hommikusööki, ütleme nii kell kümme null null astud sisse minu juurde. Tuba 355, ajame veidi juttu.” Lobovi madal hääl oli heasoovlik, kuid jahe võimukas vaade oli hoidnud Hinnovit oma vangis. Nüüd Lobov naeratas. Laias nurgelises näos justkui lõtvus miski.
„Sa oled siin esimest korda, mis? Siin on kõigil oma laud. Kui ei tea, oled hädas. Aga on ka vabu laudu ja kohti. Küsi kelneritelt, nemad teavad. Niisiis homme …”
Audients oli lõppenud, märkis Hinnov endale irooniliselt lauast eemaldudes. Ta talitas Lobovi nõuande järgi ning pidas kinni möödaruttava kelneri.
„Kustkohast ja mis ametkonnast?” päris too kohe asjalikult.
„Tallinnast,” Hinnov kõhkles, „tervishoiuministeerium,” lisas ta veidi kavaldades. Kelner mõtles hetke ning pani ta istuma köögiukse lähedal olevasse lauda, kahe vana daami seltsi. Hinnovile toodi menüü ning ta leidis imestusega, et tal oli võimalus valida viie erineva roa vahel. Ta tellis kartuliputru viineritega, kuid kelner seletas talle viisakalt, et võib saada ainult mannaputru ja kakaod. „Selline oli laudkonna tellimus,” lisas ta selgituseks. „Menüü valitakse eelmisel päeval kogu laudkonna poolt.” Saanud oma pudru ja kakao, asus Hinnov nende kallale. Daamid tema vastas olid juba lõpetanud ning vahetasid elavalt päeval kogutud kauplusemuljeid. Seejärel asusid nad veelgi elavamalt arutama järgmise päeva menüüd. Hinnovgi kisti kaasa ning ta sai põhjaliku ülevaate iga toidu plussidest ja miinustest. Õhtul läks ta vara magama. Söögisaali poolt kostis orkestrimuusikat, veidi hiljem laulis naisehääl, kuid Hinnov tundis end väsinuna ning uinus kiiresti.
Lobovi numbrituba kolmandal korrusel koosnes kahest toast – magamistoast ja kabinetist. Kabinetist viis teine uks avarale palkonile. Siia oli tõstetud kirjutuslaud ja mõned toolid. Magamistuba seevastu sarnanes täielikult Hinnovi omale, kuid lisaks oli siia toodud kaks mugavat tugitooli. Lobov kas tuli äsja või kavatses minna randa, tal oli seljas froteeriidest rannamantel ning selle all ainult supelpüksid. Osutanud käega ühele tugitoolile, istus ta ise teisele.
„Oled juba aklimatiseerunud, mis?” päris ta sõbralikult, aga silmad vaatasid Hinnovit tõsiselt. „Siin on tore, mitte halvem kui Krimmis ja vesi on kindlasti puhtam.” Ta pidas hetkeks pausi ning jätkas siis juba muutunud toonil: „Ma tahtsin sinuga rääkida sellest aparaadist,” asus ta nüüd otse asja kallale. „Me siin sinuga oleme nuputanud ta kallal ja mind ei huvita, kui suur osa temas on sinul või minul. Tähtis on, et ta oleks hea, hea haigetele. Aga praegu on tal mõningad puudused. Sina kasutasid teda kümnel-kahekümnel haigel. Hästi, võib-olla oli neid pisut rohkemgi, aga minul on neid haigeid juba üle viiesaja ja aparaati tunnen ma seepärast kah rohkem. Esineb juhtumeid, eriti vanemate inimeste reieluukaela murdude puhul, et ta hakkab logisema ning murd ei kasva kinni. Käib see sinul samamoodi?”
„Ei käi.” Hinnov vaatas Lobovile otse silma. Ärevus oli kadunud, ta tundis end praegu väga rahulikult ja kindlana. Ta oli mõelnud muud, oli eksinud, arvates, et Lobov hakkab talle tegema etteheiteid artikli pärast. Aga Lobov tahtis temaga rääkida hoopis sellest aparaadist. Olgu, võivad ka rääkida tema luufiksaatorist. Lobovil esines siis tõrkeid. Kas ta polnud seda aimanud seal konverentsil TEMA aparaati käes hoides?
„Sinul ei esine, aga minul esineb – nii tahad öelda või?” Tihedad kulmud Lobovi laial kumeral laubal olid ähvardavalt kokku nihkunud. Ta piidles süngel ilmel Hinnovit. „Noh lase tulla,” nõudis ta.
„Sel SINU aparaadil on veidi vale kaar. Väike konstruktsiooniviga, aga luuõõnde viiduna ta ei pingestu ühtlaselt ja loksubki. Nagu koormus läheb suureks, hakkabki loksuma.” Ta seletas asjalikult, ilma üleoleku ja võidurõõmuta. Jah, viga võis olla ainult selles, oli Hinnov miskipärast kindel, kuigi ta mõtles selle välja just praegu, siinsamas.
„Sooh, oled sa kindel, et just sellest?” Lobov võttis laual olevast pakist sigareti ning pakkus ka Hinnovile.
„Jah, ma arvutasin ise kaare välja ning kontrollisin seda katseliselt,” sõnas Hinnov rahulikult. Nii pidi see olema. Ta oli hoidnud aparaati käes ja tundnud midagi võõrastavat. Ja just luuotsi fikseeriv ning kogu süsteemi pingestav teraskaar oligi teda häirinud. Seal oli ta aimanud viga.
„Mulle ei meeldi taolised vead, pisikesed või suured,” sõnas Lobov järsult. „Algul paistis, et väga hea, aga kui palju kasutad, tulevad kõik veadki välja.” Ta hingas sügavalt ning vaatas Hinnovit tülpinud ilmel.
„Võib-olla on ka sinu aparaadil sama viga? Oled vähe kasutanud, seepärast ei teagi. Aga minul on kümned suured haiglad selja taga. Nii on lood.”
„See on konstruktsiooniviga.” Hinnov noogutas pead. „Nad ei teinud kaart täpselt järele, siin piisab tühisest veast.” Lobov tahtis jagada temaga oma hapuksläinud suppi, ei lähe läbi, helpigu üksi. Ära lase teha võõral, kui endal pole mahti ja taga on ainult auahnus, tahaks ta öelda sellele mehele, kelle vastu ta tunneb ikka veel austust. Võib-olla teinegi aimab seda, igatahes paistab ta järele mõtlevat ning võtab karbist juba teise sigareti.
„Hästi, oletame siis, et konstruktsiooniviga,” annab Lobov järele, kuid tema hääl püsib endiselt võimukas. „Aga vaat mida mina mõtlen. Sina ja mina oleme kirurgid, head kirurgid ja peame tegema oma tööd. Iga hea operatsioon kaalub üles kümme kehva
