istuda tundus samuti imelik ning ta otsis välja kaasavõetud kirurgiaajakirja, valmistudes seda lugema. Mees jälgis teda rahulikul tõsisel ilmel ning naeratas korraga.
„Teate, see on meie inimese tüüpiline kompleks, oskamatus lihtsalt niisama olla,” sõnas ta. „Eriti puudutab see meie naisi ja väga harituid. Suutmatus end lõdvestada, nautida ümbrust, enda olemist ja palun väga kasvõi lihtsalt enda eksponeerimise võimalust. Kas te olete kirurg?”
„Jah.” Evagi naeratas. „Tõepoolest, niimoodi istuda tundus mulle lihtsalt totter.”
„No näete, aga teie sookaaslased näiteks Itaalias tunneksid taolisest võimalusest lausa naudingut. Ja kahtlemata paljudes muudeski maades. Need rängalt rõhutud kapitalimaa naised oskavad miskipärast puhata ja ei tõmble kasutamaks iga sekundit.”
„Te olete käinud Itaalias?” päris Eva, aga pigem moepärast. Kuidagi lahedaks ja mõnusaks olid mehe sõnad muutnud istumise siin kupees.
„Olen küll.” Mees naeratas uuesti. „Ja nüüd te tahate öelda, et mul on vedanud seamoodi, et ma võisin käia neid seal imetlemas.”
„Ei, et te võisite näha Michelangelo ja Tiziani töid ja Sixtuse kabelit ja sõita gondlitel mööda Veneetsia tänavaid.”
„Vaat seda kõike just ei olnud. Ma olin seal ainult kaks päeva ühes neetud tehases Milaano lähedal. Moskva eraldas valuutat ja lubati osta teatud meditsiiniseade vabariigile. Noh ja kuna mina veidi jagasin seda seadet, saadetigi mind, sest nende firmad oskavad ka igasugu rämpsu kaela määrida. Ja ei mingit Michelangelot ja Tiziani ning gondleid. Rong viis meid õhtul mingisse räpasesse üliodavasse võõrastemajja ja ainus, mis ma nägin, olid nende naised, noored ja vanad, sest lähedal oli mingi tekstiilivabrik.”
„Ja pimedaks ei jäänudki?” Eva vaatas meest muiates. Raske oli uskuda taolisest mehest labast seelikukütti. Ja teinegi vist mõistis tema mõtteid, sest naeratas uuesti.
„Korduvalt, sest oskus end ümber lülitada töölt elurõõmule ja selle nautimisele muudab neid väikeste jumalate sarnasteks. Ja ma ei usu, et neil seal vabrikus kerge oli.”
„Nad on ju kõik tublid katoliiklased.” Eva tundis, et temagi naeratab. Rein Laane hääl oli kuidagi sarnane tema kehale, mõlemas oli samavõrd nii tugevust kui leebust. See lohutas, toetas ning meelitas ühtaegu. Ning Eva Soone tundis end äkitselt naisena. Tundis seda läbi veidi iselaadse kurbuse ning igatsuse, mis tasa ja nirena näis voolavat tema kehasse. Kuigi ta ei teinud seda, kartis Eva miskipärast end punastavat ning püüdes peita oma näolt lambi kollakat valgust, nihkus ta sügavamale istmenurka. Mõlemad vaikisid. Mees polnud lisanud enam sõnagi, ainult vaatas teda rahulikult edasi tugeva inimese enesekindlusega.
„Ma olen abielus ja mul on kaks last, poeg ja tütar,” sõnas ta ootamatult. „Ma olen armastanud neid viisteist aastat, aga hiljuti tekkisid minu naisel kõnehäired ning ta kukkus mitu korda. Ma mõtlesin, et need on ajuvereringe häirest, aga neuroloogid kahtlustavad sclerosis multiplex’i. Te teate seda haigust?”
„Jah,” vastas Eva nõrgalt. See haigus oli hirmsam kõigist, viis progresseeruvale halvatusele ning lõppes alati surmaga. Kuid milleks sa räägid seda mulle, oleks ta tahtnud mehelt küsida. Ma tean juba niigi siia maailma kuhjunud viletsust ja surma, milleks mulle see? Ja ometi oli mehe hääl avanud temas justkui ukse. Ukse, mille ta oli arvanud olevat kindlalt lukus, võtigi ära visatud. Päev hiljem pärast banketti tuli mees koos Evaga üles tema tuppa. Nad olid sel õhtul tantsinud palju tantse koos. Eva tantsis ka teistega, eriti ühe Vilniuse professoriga, kuid kõigi käed erinesid Rein Laane omadest ning Eva pigem väsis kui nautis neid tantse. Rein Laane käed ei väsitanud, kuid lõpuks loobus Eva ka nendest, öeldes, et tahab puhkama minna, lahkus ta saalist. Mees järgnes talle sõnatult. Eva tõusis trepist üles ning läks edasi mööda koridori, teades kogu aeg, et mees järgneb talle. Ta pöördus ümber alles oma ukse taga.
„Ma tahan magada,” sõnas ta ning lisas vaikselt: „Palun minge ära.”
„Ma ei lähe mitte kuhugi,” vaatas mees sama vaikselt, aga kindlalt. Ning Eva uskus teda, kuigi naisel oli tunne, et see kõik on kunagi juba olnud. Pööranud mehele uuesti selja, avas ta ukse ning lasi mehe enda järel sisse. See oli pikk imelik öö. Rein Laane oli mees, kes oskas naisi sütitada, kuid Eva Soone tekitas tas pigem hämmeldust. Kuid kui naine vastu hommikut mingis tuhinahoos rääkis talle endast, mõistis ta teda paremini. Siiski nõudis kuuldu seedimist ning vaikinud mõni aeg, lahkus ta Eva juurest. Päeval käisid nad kogu grupiga tutvumas uues südamekirurgia kliinikus. See oli ehitatud ning sisustatud UNESCO rahadega ning parim kogu Leedus. Rein Laane oli käinud selle avamisel ning Eva kuulas grupi hulgas seistes tema asjalikku vestlust kliiniku peaarstiga. Mees ei pööranud kogu päeva talle vähimatki tähelepanu. Kuid kas polnudki nii kõige parem, kinnitas Eva endale pisut solvunult. Mees oli olnud aus ja nagunii polnud nende suhetel mingit perspektiivi. Samal õhtul oli uus, seekord lõpubankett ning Eva laskis end meelega valida tantsima teistel. Ta oli elav ja lõbus ning vahetas aadresse mitme Leedu kirurgiga. Rein Laanet nägi ta ainult eemalt ning pidi endale tunnistama, et too ei kippunudki väga tema lähedusse. Ja ometi leidis Rein Laane Eva imekergelt üles, kui naine pärast südaööd peolt lahkus. Mees järgnes talle vaikides nagu eelmiselgi õhtul. Keset koridori Eva seisatus ning pööranud ringi, vaatas mehele otsa. „Ma ei taha korrata seda eilset mängu,” sõnas Eva peaaegu tigedalt, „sellest peaks nüüd piisama meile mõlemale.”
„See ei ole mäng,” vastas mees rahulikult. Ta seisis otse Eva vastas ning silmitses teda pingsalt.
„Hästi, kui mitte mäng, siis mis muu, minule igatahes aitab.” Eva tahtis edasi minna, aga mehe käed hoidsid teda korraga õlgadest. Ja uuesti nägi ta Rein Laane nägu, nägi seda väga lähedal endale, ilme peaaegu valulik raevust.
„Sa rumal, rumal naine,” kordasid mehe huuled, „kuidas sa võisid mõelda?”
Ja Eva tundiski end rumalana, tühise lollaka õnneliku plikana, kellel on õnnestunud võita loosil peavõit. Ta vastas kallistustele ning tundis end nutvat.
Jah, selline oli Eva Soone naasmine naise ellu. Seda kergendas armumine, mis siiski ei saanud kesta kaua. Nad kohtusid vahel Tallinnas, käisid restoranis söömas ning sõitsid hiljem taksoga Eva juurde. Kohtuti vahel ka töö pärast tervishoiuosakonnas, aga enamasti polnud nad siis üksi ning ainult pikem käepigistus reetis mehe rõõmu. Ja ometi jahtus tasapisi nendegi suhe. Kohtumistel märkas Eva mehe näos väsimust ning aimas selle taga mehe valu ning muret oma perekonna pärast. Korra nad isegi rääkisid sellest.
„Ma tunnen, sa ei ole mõtetega minu juures,” ütles Eva, „sa mõtled tema peale.”
„Jah,” tunnistas mees, „ma lihtsalt näen teda kogu aeg silmade ees, näen, kuidas ma aitan teda vannituppa pesema või söögilaua juurde. Ma tean, et olen väga vilets kaaslane, aga võib-olla sa siiski kannatad minuga pisut?”
Selles oli palve ning lubadus, ehkki ebamäärane, aga Eva tõrjus selle kindlalt. „Ma ei taha sinult midagi,” sõnas ta, „ja ma ei hakka ka iialgi ootama tema surma.” Aga temagi ei kiirustanud lõpetama suhet, sest Rein Laane meeldis talle ikka veel, hoolimata sellest, et tugevusse, mis teda algul mehe juures nii väga köitis, segunes tihti juba ka abitust.
Vastupidiselt oma esialgsetele kartustele tuli Eva uue peaarstiametiga siiski üsna kenasti toime. Teda õpiti austama. Kuigi sanitaridest oli pidevalt puudus, vallandas ta neist kaks joomarluse ning tööluuside tõttu. Hommikuti istus ta Marta kombel alati valve üleandmistel ning vahel, kui Veimer ja Hinnov teiste ees omavahel sõnelema kippusid, katkestas ta neid sobiva märkusega. Sama hoogsalt jätkas ta ka Marta poolt alustatud remonti. Ja iga nädala lõpul võttis vastne peaarst auto ning külastas Martat
