tugevam …
Nähes Evat, tervitas Levin teda vana tuttava kombel. „Sa ära pööra tähelepanu sellele konservikarbile minu ümber,” sõnas ta sõrmega endale vastu rinda tonksates. „Ja ma ei tulnud peietele,” jätkas ta Hinnovi poole kõõritades, „tulin … hõkk … ma tahan temast lihtsalt kellegagi rääkida.” Levini nägu virildus hetkeks, kuid ta sai endast kohe võitu. Naine silmitses teda tähelepanelikult, astus siis korraga otse mehe ette ning võttis tolle pea oma käte vahele.
„Kõik on korras, Henrik,” sõnas ta kiirelt, „kõik on korras, sa tulid õigesse kohta.”
Marta äraolekul määrati peaarsti kohusetäitjaks doktor Eva Soone. Paljudele tuli see üllatusena. Enamik uskus, et määratakse emb-kumb kahe suure osakonna juhatajast – traumatoloogiaosakonna juhataja dotsent Hinnov või tema kauane rivaal, üldkirurgia osakonna juhataja doktor Veimer. Neid, kes Veimerit kindlaks pretendendiks pidasid, oli isegi rohkem. Kaks aastat tagasi oli Veimer kaitsnud ära kandidaadikraadi ning teati, et ta kogub materjali juba ka doktoritööks. Peale selle oli ta valitud linna peakirurgiks. Doktor Eva Soone määramise tagamaadest hakkas ringi liikuma mitmeid erinevaid versioone. Üks neist pidas tõenäoliseks, et nii Hinnov kui Veimer olid omavahel kokku leppinud ning mõlemad pakutavast kohast loobunud ning paremate kandidaatide puudusel langeski valik doktor Soonele. Teine põhiversioon luges määravaks doktor Soone kahtlased sidemed ja suhted tervishoiuosakonna juhatajaga. See versioon sai alguse anestesioloogiaosakonnast. Anestesioloog Tiiu Kalli mees töötas linna tervishoiuosakonnas ning doktor Eva Soonet oli siin-seal korduvalt nähtud tervishoiuosakonna juhataja Rein Laane seltsis. Hinnovit need jutud ei huvitanud, kuid temalegi ei meeldinud see määramine. Tema näoilme tõmbus uue peaarsti läheduses pilve, vajalikud jutudki rääkis Hinnov kärsitul tõrksal toonil ning lahkus esimesel võimalusel. Eva märkas seda muidugi kohe. Oma peaarstiks oleku kolmandal hommikul palus ta peale valve üleandmist tulla Hinnovil tema kabinetti. „On üks kiireloomuline probleem,” sõnas ta vabanduseks teiste kuuldes. Nad läksid läbi koridori ning tõusid kolmandale korrusele. Eva läks ees ning mõlemad vaikisid. Kabinetti sisenenud, läks Eva kirjutuslaua juurde, kuna mees jäi tõrksalt seisma ukse kõrvale.
„Pane palun uks kinni,” sõnas Eva, „ja tule istu, tahtsin sinuga rääkida.”
Hinnov heitis pilgu uksele. „Uks on kinni,” sõnas ta muutumatul ilmel, „ja mul on aeg minna operatsioonituppa,” lisas ta kellale pilku heites.
„Kohe lähedki, ainult enne vastad ühele minu küsimusele.” Eva jättis paberid laual rahule ning vaatas üksisilmi meest. „Ma tahaksin väga teada, kuidas sa suhtud oma uude peaarsti?” küsis ta otse.
„Mis tähtsust see omab?” Hinnov kehitas õlgu. Tema ilme oli kärsitu. „Ma pean tõesti minema operatsioonile ja kui see on kõik, siis …”
„Aga ikkagi ma palun enne vastata sellele küsimusele.” Eva tuli üle põranda ning jäi seisma otse Hinnovi ette. „Peaarst peab teadma, kuidas suhtuvad temasse tema lähemad kaastöötajad. Kas meeskond toetab teda? Ja ta loodab, et tema töötajail jätkub julgust olla otsekohene.”
„Miks sa seda vajad?” küsis Hinnov umbusklikult vastu.
„Järelikult vajan, niisiis?”
„Ei suhtu mitte kuidagi.” Mehe vaade oli sünge. „Miks sa seda vajasid?” purskas ta järsku. „Milleks oli sul seda tarvis? Üks korralik kirurg ei võtaks kunagi …”
„Vabandust, aga Marta oli samuti korralik kirurg, sa ise ütlesid mulle,” katkestas Eva teda teraval toonil.
„Oli, nimelt oli, see on vahe, eks? Ma poleks kunagi uskunud, et sina võiksid seda teha auahnuse pärast.”
„Miks mitte?” Naine oli võitnud endas ärrituse ning vaatas teda rahulikult. „Kui teie võite, miks siis mitte meie. Eriti kui meid toetatakse ja palutakse seda teha.”
„See on siis tõsi?” Hinnov naeratas korraga, aga see oli jahe kõver naeratus, avalikult pilkav.
„Mis asi on tõsi?” küsis naine tasa. Tema näoilme oli korraga pingul.
„See, et kohtade määramised toimuvad mõnikord kuskil magamistubades?”
„Sa … vastik …”
Hinnovit tabas tugev kõrvakiil. Nad vaatasid mõne hetke teineteisele vaikides otsa. Olles andnud oma kätele voli, oli Eva Soone ilme juba murelik. Ta kavatses midagi öelda, aga enne, kui tema huuled jõudsid vormida sõnu, pöördus Hinnov ümber ning lahkus. Eva vaatas talle järele, viha ja mure läbisegi näos. Ta seisis paigal ennast kogudes.
Jälle polnud ta suutnud ennast valitseda. Miks ta ometi oli andnud järele Martale, oli lasknud end veenda? Ta lihtsalt ei sobi peaarstiks. Nii ta kinnitaski Martale, ei sobi ja kõik. Ja ta ei taha, ei tahagi sobida … Laual helises telefon. Eva vaatas selle poole, aga ei liikunud paigast. Hommepäev, ei, juba täna läheb ta tervishoiuosakonda ning palub määrata keegi teine. Miks tema? Pakkugu Rein Laane seda kohta Veimerile või Hinnovile endale. Nad mõlemad sobivad temast kümme korda enam. Aga siis peab üks neist lahkuma, selles oli Rein Laanel õigus. See oligi ainus argument, mis Evat veenis. Ja Martale antud sõna, rumal ja kergemeelne lubadus, millele Rein samuti vihjas. Aga ta ei suutnud Martale siis lihtsalt ära öelda. Keegi Eva asemel poleks suutnud. Ja eks Martagi ainult sellepärast. Need kaks meest olidki kogu tema haigla, kogu tuumik ja vundament. Kuidas ta võis ometi anda voli oma kätele? Kas Toomas tõesti usub, et tema ja Rein Laane vahel on midagi? Jah, Toomas on solvunud … Telefon helises kannatamatult, nõudes Eva tähelepanu. Veel viivu ennast kogunud, läks ta laua juurde.
Tõesti, doktor Eva Soone isiklik elu valmistas viimasel ajal muret talle endalegi. Möödunud tormidele järgnes rahu, mis oma loiu kindlusega näis täitvat kõiki tema järgnevaidki aastaid. Ja mida muud võiski ta loota pärast kõike toimunut? Naine temas oli surnud – nii oli ta sageli kinnitanud endale. See, mis juhtus tal Hinnoviga, oli eksitus. Pealegi polnud ta tundnud sellest mingit naudingut, pigem võõristust. Kui mees oleks olnud ehk pealetükkivani, võinuks see muutuda ka vastikuseks. Kas polnud ta tundnud selle sugemeid enda kehas juba tol hetkel? Aga Hinnovgi oli tõmbunud tema kombel tagasi ning võõristus oli sumbunud, selle asemel et muutuda vihaks. Veel paaril korral, kui nad endid unustasid, oli Eva lasknud end kiskuda kaasa pigem sõbralikkusest kui soovist. Rein Laanega oli teisiti. Linna tervishoiuosakonna uue juhatajaga kohtus Eva üsna varsti peale tolle määramist sellele kohale. Rein Laane oli veidi üle neljakümne suurt kasvu ägeda loomuga mees. Tervishoiuosakonda tuli ta juhatama mingi rajoonihaigla peaarsti kohalt. Räägiti, et minister Nikolai Must oli ta ise välja otsinud ning lootvat temast kasvatada endale järglast. Need kaks meest sarnanesid tõesti isegi väliselt. Ka maneerid, kuidas nad alluvatega käitusid ning probleeme lahendasid, olid neil lähedased. Aga tõeline tutvumine uue tervishoiuosakonna juhatajaga toimus Eval alles rongis, kui ta kevadel sõitis Tallinna ja Vilniuse arstide sõpruspäevadele. Marta oli Eva saatnud enda asemel, veennud teda, helistanud kuhu tarvis ning ajanud kõik korda. „Sa pead puhkama,” oli ta öelnud Evale, „puhkad ilusas linnas kolm päeva ja rabeled siin edasi.” Rein Laane oli olnud nende delegatsiooni juht. Juhuse tahtel olid nad sattunud samasse kupeesse. Peale nende kahe olid kupees veel kaks meespeaarsti. Välja sõideti Tallinnast varahommikul. Lõunat käidi söömas restoranvagunis. Kaasa võeti pudeliõlut ning üks peaarstidest korkis hiljem lahti konjakipudeli. Rein Laane jõi vähe. Eva märkas, kuidas ta murelikult silmitses mõlemat purju jäävat peaarsti ning lõpetas viimaks nende pidutsemisegi ära. Aegajalt tundis Eva mehe uurivat pilku ka endal. Lobiseti, keegi rääkis anekdoote, siis soovitas Rein Laane mõlemal mehel veidi puhata. Nood puiklesid vastu, üks neist kavatses minna tagasi restoranvagunisse uue pudeli järele, aga Rein Laane muutus ootamatult resoluutseks. „Kui te kahe tunniga end parajalt kaineks ei maga, saadan ma teid kohe esimese
