Mõni oleks ehk ühe sagara säilitanud, aga minu kogemused on näidanud, et parem kui kõik korraga.”
Hinnov mõistis teda, aga muidugi oli selline operatsioon raske trauma Marta organismile. Kuigi saanud vereülekandeid, lamas ta kahvatu ja nõrgana ikka veel intensiivravi palatis. Näojooned olid teravnenud, niigi kitsas nägu tundus sellest veelgi pisem. Kuid Evale tegi kõige rohkem muret loidus ning osavõtmatus, mida ta Marta juures märkas.
„Ta ei vea ja ei lase end välja vedada,” kaebas ta Hinnovile, „ta on lihtsalt kaotanud oma energia, oma elujõu. Kui see ei taastu, siis lõpeb kõik halvasti.”
Hinnov ei saanud temaga mitte nõustuda. Temagi oli märganud muutust Marta juures, aga ta lootis siiski ajale.
„See operatsioon on viinud Marta jõu, aga küll see taastub,” lohutas ta Evat. Siiski Marta ootas neid ning kui nad viisid jutu haiglale, elustus Marta nägugi pisut. Ta kuulas neid tähelepanelikult ning esitas küsimusi, aga väsis varsti. Kui Eva tuli üksinda, päris ta vahel tema isikliku elu kohta. Lõpuks toibus Marta siiski niivõrd, et teda viidi juba üle üldpalatisse ning septembri lõpus kirjutati ta haiglast välja. Eelmisel päeval olid nad arutanud seda asja Hinnovi ja Evaga.
„Me tuleme sulle autoga järele,” pakkus Eva. Marta tänas neid, aga keeldus. „Henrik tahab mulle ise järele tulla,” sõnas ta, „jätame talle selle õiguse.” Ta naeratas korraga ning lisas: „Pealegi on ta nüüd minu ainus hooldaja.”
Viimased sõnad tundusid Hinnovile imelikud ning ta märkas, et Evagi kõhkles.
„Hästi, olgu siis nii,” nõustus Eva lõpuks, „aga me tuleme sulle kõik igatahes külla.”
„Tulge, tulge,” lubas Marta, „see meeldiks ka Henrikule.”
„Küllap paraned sa kodus ka kiiremini,” oli Eva kindel, „ja mina saan jälle tagasi operatsioonilaua juurde. Kui muidugi meie dotsent mind enda juurde enam tahabki?” Ta müksas kõrvalseisvat Hinnovit sõbralikult küünarnukiga.
„Kes teab?” Marta vaatas neid mõlemat tähelepanelikult. „Kes teab?” kordas ta, „ehk pead minu ametit kauemgi pidama?”
„Küll näed, varsti oled platsis, ma sind juba tunnen,” toetas Eva teda reipalt. „Aga seda ma ütlen, arvasin selle ameti küll märksa kergema olevat.”
„Aga usun, et sa sobid selle peale hästi.” Marta naeratas. „Mul on omad informaatorid, nii et ära puikle midagi.”
Ta istus voodiserval, kõhn ja vimmas, lausa luukere haiglapidžaamas. Väikest pead katvad juuksed olid juba enamuses hallid. Hinnov vaatas teda kõrvalt, tundes liigutust südamepõhjas. Nõnda võis välja näha päris vana ja haige naine. Alles üsna hiljuti oli Marta näinud välja hoopis teine. Kunas oli see toimunud? Ning järsku teadis ta kindlalt, et naine tema ees ei ela kaua.
Ja ometi. Oktoobri lõpus võttis Hinnov välja kaks nädalat saamata jäänud puhkust ning sõitis Krimmi. Kui ta haiglasse tagasi tuli, oli Martagi tulnud tööle. Kuid toimunud muutust nägid kõik. Endisest Martast oli vähe järel. Tema hääl oli nõrgem ning sellesse oli ilmunud mingi nõrk kähin. Rääkides hakkas ta kiiresti hingeldama ning et seda varjata, muutusid tema laused lühikesteks. Tihti ta noogutas või raputas ainult pead. Et oma kõhnust peita, kandis ta nüüd kitli all pakse kampsuneid. Aga võib-olla tegi ta seda ka pidevast külmatundest, nagu ta Hinnovile kaebas. Siiski oli Marta säilitanud palju oma tarmukusest ning võtnud haigla taas oma hoolde, püüdis ta anda oma parima. Ja ega asjad läinudki halvasti. Haigla töötas, elas oma tavalist elu, haiged tulid ja läksid. Konsultatsioonipäevadel kogunes koridori traumatoloogiaosakonna juhataja ukse taha järjekord. Hinnov vaatas nad üle, võttis mitmed kohe osakonda, kui vähegi vabu voodeid jätkus. Teised pani ta oma märkmikku kirja ning ütles tähtaja ja ülejäänud saatis niisama tagasi. Kas tuli haige liiga hilja või vajas haigus teist arsti. Evagi tuli tagasi traumatoloogiaosakonda. Koos kahe noore kirurgiga oli neid kokku ainult neli arsti terve osakonna peale. Tööd jätkus igaühele küllaga. Kõik see kestis kuni veebruarini, siis halvenes Marta tervis uuesti järsult ning jälle tuli Eval asuda tema kohale. Kaks nädalat viibis Marta onkoloogias uuringutel. Röntgenfilmid näitasid vähja siirdeid teiseski kopsus. Talle tehti kiiritusravi ning kirjutati koju. Juba vahetult enne onkoloogiahaiglat olid tekkinud ka tugevad valud seljas ning seal alustati ka morfiinisiistidega.
Marta suri kaks kuud hiljem ühel laupäeva hilisõhtul. Hinnov käis eelviimasel õhtul teda veel vaatamas. Marta hingeldas tugevalt ning kaotas sageli teadvuse. Ta lamas patjade najal suures elutoas diivanil. Vahel teadvusele tulles tundis ta ära inimesi enda ümber ning proovis nendega rääkida, kuid kuuldavale tulid ainult üksikud silbid ning enamasti ei saadud nendest aru. Henrik Levin püsis pidevalt tema lähedal. Nägu magamatusest hall, askeldas ta oma naise ümber, seadis patju, kattis tekiga jalgu ning kui haige valust oigama hakkas, tegi järjekordse süsti. Kõik lähenes selgelt lõpule. Hinnov istus seal tunni ning lahkus. Ta ei suutnud Martat enam millegagi aidata. Ning nainegi paistis viibivat neist juba kaugel.
Kui Levin pühapäeva hommikul teda külastas, mõistis Hinnov kõike sõnadetagi. Ja ka Levin paistis väliselt rahulik. Nad istusid ning Hinnov valas mõlemale viina. Levin paistis väliselt küll rahulik, kuid see rahu oli pigem tardumus. Arutlenud veidi täiesti ebaolulistest asjadest, küsis ta Hinnovilt järsku nõu matuste asjus. Hinnov avaldas oma arvamuse. Kogu haigla tuleb saatma, see on selge. Ka tuleb teatada Marta omastele. Tuleb saata neile telegrammid. Teine kuulas teda pingsalt, aga pahvatas järsku ärritunult, et see kõik ei ole piisavalt pidulik. Tema oma naist nii ei mata. Ta kutsub kõik vanad sõbrad, rindekaaslased – kõik tulgu Martat saatma. Ta on meelde tuletanud nende nimesid ja osa kutsekaartegi valmis kirjutanud. Hinnovgi aidaku teda ning tuletagu meelde, sellepärast ta siia tuligi. Hinnov vaatas teda jahmunult, püüdis siis ümber veenda, selgitas ettevõtmise lootusetust. Vaevalt Marta ise seda sooviks, arvas ta lõpuks. Nad vaidlesid ning korraga puhkes Levin nutma. Hinnov püüdis teda lohutada ja märkas siis, et nutab isegi. Sellistena Eva nad leidiski. Ja lõpuks oligi Eva see, kes kõigele veidi asjalikuma käigu andis.
Matustele tuligi välja kogu haigla. Rongkäik venis terve kvartali pikkuseks. Ees sõitis auto kirstuga ja selle järel sammus puhkpilliorkester. Üles leiti ja kutsuti ka Marta mõlemad õed. Õekesed jalutasid kõrvuti otse pärga kandvate Levini ja Hinnovi taga. Edasi tulid Eva ja haiglarahvas. Suunduti läbi kesklinna Rahumäe kalmistule. Peied peeti haigla konverentsisaalis. Hinnov ja Eva lahkusid sealt hilisõhtul. Hakkas juba hämarduma. Kõnniteel lirtsus taldade all pori, kuid kevade märkegi tabas silm kõikjal. Raagus oksad olid muutunud paisunud pungadest mügarlikeks ning õhus püsis imelik värskus.
„Kahju et Martal jäi see kevad nägemata,” sõnas Eva tasa. „Kevad on ise nagu terve aasta.”
„Jah, nii paljud meie hulgast on juba läinud,” vastas Hinnov. Ta mõtles Annale ja Harri Kollomile, ja kui palju oli veel teisigi. Ta mäletab nende nägusidki juba ähmaselt. Nüüd siis lahkus ka Marta, võib-olla kõige lähedasem inimene, kelle kitsas vapper selg püüdis end nii sageli seada Hinnovi ja ohtude vahele. Tubli ennastsalgav Marta … „Vaene vapper Marta …” pomises ta enda ette, nii et Eva silmitses teda imestunult.
„Jah ta oli vapper,” sõnas naine vaikselt. Ta libistas oma käe Hinnovile kaenla alla. „Tead, mis ta mulle ütles? Võib-olla ma ei peakski sellest rääkima, aga see puudutab ka sind.”
„Mida ta siis ütles?”
„Ütles … ütles, et ma hoolitseksin, ei jätaks sind. Ta palus seda väga tungivalt. Nagu pani mind enda asemele.”
„Või nii …” Hinnov sammus edasi, vaadates teed oma jalgade ees. „Miks ta seda tahtis?” küsis ta.
„Ma
