ning palus tulla oma peaarstikabinetti.
„Hästi,” sõnas Hinnov, „mul on siin sidumine pooleli, kohe lõpetan ja tulengi. Mis sul seal on?” päris ta.
„Kõvasti noorust,” vastas Eva naerdes, „tuled kohale, siis näed.”
Oligi noorus, verivärskeid arste-interne oli neli, kolm noormeest ja üks neiu. Nad istusid peaarsti pika töölaua ees toolidel, veidi ärevil ning päevitunud oma suveriietes. Hinnovi sisenedes vaatasid nad tema poole.
„Siin nad ongi, meie täiendus,” ütles Eva. Ta vaatas paberit enda ees ning luges ette nende nimed: „Martin Loss, Lea Mander …” Eva pidas pausi ning silmitses imelikult Hinnovit, enne kui edasi luges: „… Sven Hinnov ja Karlis Liiva.” Ta vaatas uuesti Hinnovi suunas, aga mehe näoilme oli kinnine.
„Noormehed tahavad saada kirurgiks ning jäävad meile terveks aastaks. Ma mõtlesin, et jagan nad sinu ja Veimeri vahel ära – kaks üldkirurgiasse ja kaks traumatoloogiaosakonda. Poole aasta pärast vahetavad kohad, nii saavad korraliku ettevalmistuse mõlemal alal. Jagage siis ise omavahel ära, kes kuhu. Kaks võtab doktor Hinnov kohe kaasa, selge?”
Evale noogutati. Toolidel niheldes arutasid nad elavalt omavahel. Naine vahetas Hinnoviga pika mõistva pilgu. Ja uuesti uuris Hinnov neiust paremal istuvat heledapäist tugeva nurgelise kehaga noormeest. Palju aastaid ta pole teda näinud – kümme? Ei – kaheksa, vist kaheksa. Juba siis oli Sven temast veidi pikem. Nädal aega ta neil viibiski, Olga oli mingitel filmivõtetel. Ja pärast seda mõned kirjad ning seejärel pikk vaikus. Täielik vaikus, ilma tülideta, solvumisteta vaikus. Siis ikkagi läks õppima arstiks … Noormees tajus ilmselt Hinnovi teravat vaadet. Paaril korral kohtusid nende pilgud, kuid noormees pööras selle samas kõrvale. Siis tõusis ta koos enda kõrval istuva noormehega. „Meie tuleksime traumatoloogiasse,” sõnas tema kaaslane.
Eva noogutas. „Hästi, minge siis doktor Hinnoviga kaasa.”
Hinnov võttis nad endale sappa. „Tulge, tutvustan teile osakonda,” sõnas ta ning hakkas ees minema. Nad läksid läbi koridori, Hinnov näitas palateid ning sidumistuba ning viis nad seejärel operatsiooniblokki. Siis läksid nad koos arstide tuppa. Operatsioonid olid lõppenud ning kõik kolm Hinnovi osakonna kirurgi olid veel kohal. Rein Miller, kolmekümne viie aastane ümara lõbusa näoga ja lühikeste helešatäänide juustega mees oli neist Hinnoviga töötanud kõige kauem – üksteist aastat. Neljakümneaastane korvpallurikasvu grusiinlane Otar Šamidze oli tulnud viis aastat tagasi ning Eva kursusekaaslane, hallide leebete silmadega täidlane Lena Siimer veel aasta hiljem. Jah, Hinnovi osakond oli nüüd arstidega korralikult komplekteeritud, kuid küllap leiab ta internidelegi tööd. Tutvustanud arste omavahel, tajus Hinnov järsku tekkinud vaikust. Nad vaatasid teda imestunult ning see miskipärast vihastas teda.
„Jah, Sven Hinnov on minu poeg,” sõnas ta järsult ning lisas samal toonil: „Tuli õppima kirurgiks, aga mida ta väärt on, seda näeme veel.”
Ta määras Karlise Rein Milleri käealuseks ning oma poja Lena Siimeri juurde. Seejärel läks ta tagasi oma kabinetti. Ta keetis endale kohvi, suitsetas sigareti ning helistas siis Evale.
„Millal sa vabaned?” küsis ta tusaselt.
„Täna nõupidamisi pole, seega nagu tavaliselt, aga ma mõtlesin, et ehk sa …” Naine vaikis ja Hinnov tajus ta hääles kõhklust ning jätkas ise endalegi ootamatult teraval toonil:
„Mida mõtlesid, noh?”
„Mõtlesin, et tahad ehk pojaga kahekesi … Toomas, sa oled närvis, mis juhtus?”
„Mitte midagi, ootan sind poole tunni pärast all autos.”
„Hästi, aga Sven?”
„Küll ta saab hakkama. Kümme aastat polnud tarvis ja nüüd järsku …” Ta vihastas ja see imelik solvumispuhang tekitas häbi ning vihastas veel rohkem. Hinnov tahtis end valitseda ning suutiski seda ehk poja juures, kuid praegu tundis ta segadust hinges ning kontrollgi kippus libisema käest. „Ma ootan sind poole tunni pärast all autos,” sõnas ta end kokku võttes juba rahulikumalt.
„Hästi, ma tulen,” lõpetas Evagi selle kõne jahedamal toonil kui harilikult.
Eva tuli, aga mitte üksi, tema kõrval lonkis Sven, spordikott pika rihmaga õlal. Hinnov istus juba autos rooli taga ning nägi neid tulemas. Eva oli siis omapead rääkinud Sveniga, otsustanud ka tema eest. Hinnov istus tusaselt edasi ning ei liigutanud end, kui nad autoukse avasid ning sisse istusid. Eva ei istunud ette nagu tavaliselt, vaid taha tema poja kõrvale.
„Kuhu siis?” päris ta tusaselt mootorit käivitades ning registreeris rahuldustundega naise imestunud näoilme tahavaatepeeglis.
„Ma ei tea,” kõhkles Eva, „ma sain aru, et sõidame koju. Või pead sa ise veel kuhugi?”
Hinnov ei vastanud, roolis auto sõiduteele ning juhtis selle elavasse liiklusvoolu. Nad sõitsid äärelinna suunas.
„Volga on avar auto,” kuulis ta selja taga poja veidi ebalevat häält. „Tegelikult ma peaksin minema ühiselamusse Hiiul,” jätkas Sven. „Meile lubati kohad onkoloogia ühiselamusse.”
„See polegi meist kaugel,” katkestas Eva teda sõbralikult, „ja sa võid sinna minna ka homme. Praegu tuled meie juurde, teen korraliku lõunasöögi.”
Jälle otsustab minu eest, mõtles Hinnov tusaselt. Naise vestlus selja taga ning tolle resoluutsus ärritasid teda. Muidugi peaks ta praegu Eva asemel ise pärima. Uurima ülikooli kohta, nende elu kohta Tartus, tundma kõige vastu huvi. Aga ta ei tee seda, ei tee seda praegu. Kui Eva tahab, pingutagu. Tema, Hinnov, ei armasta tsirkust, ei püüa meeldida. Tahtis õppida arstiks – oma asi. Ja nüüd tuli tema juurde haiglasse, tuli täiesti ette teatamata, pidas kah oma asjaks – olgu siis oma asi edasi. Ei hakka tema naerutama, ei hakka lipitsedes uurima tema elu, mida on nähtavasti hästi elatud ilma temata. Kui isa pole seni tarvis olnud, ei vaja seda ka täismees. Ta võttis armatuurilaekast sigaretipaki ning süütas käega roolile toetudes suitsu. Ning jälle pilk salongipeeglile ning Eva murelik vaade. Eva kardab, kuidas ta pojaga sobib, kuidas saavad omavahel hakkama, mõtles ta. Õieti kardab, nii saavad, nagu saavadki, ilma poosita nagu kaks juhuslikult kohtunud inimest. Nagu peaaegu võõrad inimesed. Hästi, ehk polegi see kerge neile kahele, ehk kolmelegi, aga teisiti ei tule välja. Katkist asja juba niisama kokku ei pane. Ei aita siin lõunasöögid ega midagi …
Nii mõtles Hinnov omaette, jälgides pilguga augustipäikeses tänavat. Ta oli olnud oma eluga rahul need viimased aastad, vägagi rahul. Eriti pärast seda, kui nad ostsid viis aastat tagasi maja Nõmmel. Ilusa väikese maja männipuudega õuel. Paradiisliku maja. Kolm mõnusat tuba all ning tuba ja kabinet üleval. Seda Eva nüüd näitama kipubki. Muidugi on Eva hea, naisega on tal vedanud. Küllap on temagi õnnelik. Ja nüüd tahaks seda õnne hoida, hoida nende kahe rahu. Seepärast ei tasuks Evalgi rutata ümberkorraldustega nende elus. Ja aega, seda peaksid nad kõik kolm praegu saama. Ta ju tunneb, et Svengi kõhkleb, kuidas olla ja teha. Peabki kõhklema, midagi ei muutu siin ilmas üleöö. Ja kui üleöö, siis halvasti. Järsud muutused lõhuvad, ainult lõhuvad, ei too midagi head. Seda tahaks ta praegu öelda naisele. Ärgu rutaku jah. Aga Hinnov tunneb sedagi, et need mõtted pole päris ilusad. Pole võib-olla päris sobivad ühele isale, kes näeb praegu poega. Sest kas pole ta vahel üksi mõelnud nende kahe peale, pole mõelnud seda kohtumist? Küllap on igatsenudki. Ja keegi ei saa öelda, et ta ei tundnud seal Eva kabinetis poolehoidu selle noormehe vastu. Tunneb kindlasti praegugi. Aga kallistada ei suutnud, kättki ei andnud, vaatas eemalt. Vaatas eemalt, juhatas veidi ning tõmbus siis kõrvale. Nii läks jah. Midagi oli valesti, nii mitte jah polnud ta seda mõelnud,
