Ainult nemad kaks teavad, kuidas see kõik varsti muutub …
„Me ei lähe seda kohe haigla peale kuulutama, eks?” Ta vaatas röntgenoloogile rahulikult otsa. „Ta peab veidi kosuma, et ta taluks seda operatsiooni. Ja seni peab ta uskuma. Ja parem on, kui teised usuvad koos temaga.”
„Ma mõistan.” Anti Viirmaa vaatas teda mõtlikult. „Aga seda tüüpi vähjad ei kuulu just leplike kilda, nad on pagana nobedad.”
Hinnovgi teadis seda. Neil on väga vähe aega, nirult vähe. Vaene Marta, mõtles ta uuesti, vaene Marta …
Olga oli kevadel Tallinnas terve nädala, kuid Hinnov nägi teda selle aja jooksul ainult kaks korda. Osaliselt oli ta selles ise süüdi. Tal ei olnud aega minna etendusele, kus Olga mängis, ning ta aimas, et naine solvus. Ka oli ta õhtuti tulnud hilja koju ning Sven oli läinud vanaema juurde. Talle oli lauale jäetud kiri. Järgmise õhtupooliku seadis ta kuidagi vabaks ja läks neile Olga ema juurde järele. Nad käisid jalutamas ja istusid veidi kohvikus, seejärel saatis ta nad Olga ema juurde tagasi. Ta saatis neid ka viimasel päeval rongi peale. Nad mõlemad Olgaga käitusid vaoshoitult. Ja kõik, mida ta naise läheduses tundis, oli kurbuseks lahjenenud valu. Oli kadunud teravate tunnete pinge, mis varem põhjustas tülisid. Nad kaugenesid teineteisest, iga päev, iga kuu punus seinu nende vahele. Mõlemad vaikisid enamasti, sest otsitud sõnad ainult suurendasid seda kurbust. Hinnov lahkus rongijaamast sügavas süütundes, sest ometi oli kõigest kahju. Südasuvel sõitis Olga uuesti Tallinna. Seekord üksi. Õhtul koju tulles leidis Hinnov ta eest. Olga istus köögilaua ääres, kohvitass ees, ning suitsetas. Ta kandis rohekat sügava dekolteega lillelist siidkleiti, mis jättis paljaks päevitunud õlad ja kaela. Tihedad blondeeritud juuksed vajusid kummargil kaelale. Kuulnud meest sisenevat, pööras ta pead ning jäi teda vaatama. Hinnov teretas. Ta oli veidi imestunud, aga kahtlemata tundis ta rõõmu.
„Ma pean vist vabandama,” sõnas Olga. „Sa andsid Svenile võtme ja tema andis selle mulle, et ma ootaksin. Sa ju tuled tihti hilja. Mõtlesin, et ootan veel veidi ja siis lähen ema juurde. Ma siin omavolitsesin natuke, loodan, et sa ei pane pahaks.”
„Tere, Olga.”
„Jaa muidugi, tere ka. Olen natuke väsinud ja närviline. Sa vabandad, kui ma midagi nii kui mitte peaks …”
„Mul on heameel sind näha, kus Sven on?” Hinnov istus tema vastu teisele poole lauda.
„Sven sõitis vanaemaga Pärnusse puhkama. Emal on seal mingi vana sõbratar. Tahad kah kohvi?”
„Võib küll.”
Ta vaatas, kuidas naine tõusis, võttis köögikapist teise tassi ning valmistas talle kohvi. See oli imelik tunne, mida ta tundis, rõõm ja ärevus läbisegi ning samas kõike tooniv nukrus. See ilus naine, kes siin askeldas, püsis veel ikka tema südames. Praegugi veel hoomas ta endise tunde hõõguvat soojust, aga ta teadis ka, et see oli tema teine, möödunud elu. Ta oli suutnud tõmmata piirid. Praegune jäi nende piiride taha.
„Vaatasin, sul on kõik päris korras, Toomas. Möödunud kord oli teisiti. Sven, kui tuli, ütles ka, et isal on kui mustlaslaagris. Vist abistab keegi? Loomulikult ma niisama, tean, et mul pole mingit õigust.”
„Kuidas sul teatris läheb, ja muidu?”
„Hästi, võib-olla ma mõnikord ise ka usun, et mul läheb hästi. Ja sinul?”
„Ka vist. Sven ütles, et sa hakkad varsti jälle mängima ühes eesti filmis. Ütles vist nimegi, aga ma ei mäleta enam.”
„Ei, ma ütlesin täna ära. Ma olen mänginud kümnes filmis ja võib-olla mängin veel, aga nüüd ma pean osi valima. Sina vist ei saa valida oma patsiente?”
„Ei vist.” Hinnov naeratas. „Aga vahel ütlen ka mina ära, kui ma tean, et ei suuda. Muide, sa näed väga hea välja. Kui ma sisse tulin ja sind nägin, tundus mulle, et sa pole sugugi muutunud.”
„Tänan, üsna tubli kompliment sinu kohta, Toomas.” Olga lõpetas oma kohvi, lükkas tassi veidi eemale ning võttis laual olevast sigaretipakist uue suitsu. Tõusis siis, läks akna juurde ning avas selle.
„Hea, et aknad on õue poole. Siin südalinnas on tänavatel juba säärane bensiiniving, et matab hinge. Hea, et on suvi, see on igal aastal kõige ilusam aeg minu elus. Siis tahaks, et kõik oleks väga hästi.” Ta pööras end ümber, toetus aknalauale ning silmitses laua taga istuvat meest. Rahulikult ja kaaludes.
„Jaa, Toomas,” sõnas ta siis, „meil on läinud mõlemal nagu tahtsime. Minust sai näitleja, tõesti mitte kõige viletsam. Sina oled kirurg, kuulus kirurg. Sven lõikab sinu artikleid välja ja käsib mul lugeda, kuigi ma ei saa neist tuhkagi aru. Tean, et sa oled palju saavutanud, aga oleme me õnnelikud, Toomas?”
„Ma arvan, et seda ei tohi endalt väga sageli küsida.”
„Võib-olla et ei tohigi, aga mina küsin, kogu aeg küsin. On sul midagi juua? Võib-olla sedagi ei sobiks, aga tühja kah.”
Hinnov naeratas. „Ma arvan, et meil on kahekesi nii palju seljataga, et „tühja kah” on meie puhul palju parem väljend kui „ei sobi”.” Ta tõusis, tõi toast pudeli konjakit ning pitsid. Valanud välja, viis ta pitsi Olgale akna juurde ning nad jõid.
„Hea konjak, Toomas.” Naine noogutas tunnustavalt pead. „Sa oled hakanud jooma häid konjakeid.”
„Tühja kah, nagu sa ütlesid, ega ma ise ei osta, haiged toovad. Vist tuleks seda nimetada altkäemaksuks.” Hinnov võttis laualt pudeli ning valas pitsid uuesti täis. Noogutas siis Olgale. „Las minna, paistab, et praegu see meile vist sobib.”
„Jah, vägagi.” Olga jõi oma pitsi uuesti vapralt põhjani. Tema põsed õhetasid. „Täna oli mul siin Tallinnas kaks väga tähtsat tegu, võib-olla isegi kolm. Käisin filmistuudios ja ütlesin osast ära. Stsenaarium oli kohutav ning ka režissööri polnud usku. Seejärel läksin Draamateatrisse. Tead, nad tahaksid mind siia. Kaks rolli oleks kohe kindel. Panso hakkab lavastama Ibseni „Nukumaja” ja ta pakkus mulle Nora osa. Toomas, mida sa teeksid, kui keegi ühel hetkel lubab täita sinu eluunistuse? Kutsub sind enda juurde ja on valmis seda tegema? Ja see pole unenägu ning sa ei karda avada silmi ja ei karda kukkuda läbi põranda. Mida sa teeksid? Sa oled alati tahtnud just seda ja järsku ongi see käes.”
„Ma ei tea.” Hinnov muigas. „Kõigepealt ehk istuksin ja mõtleksin järele.”
„Just nimelt, Toomas, minagi tahtsin lihtsalt istuda ja veidi mõelda. Tundusin vist talle veidi ogarana, sest ta silmitses mind just täpselt jõuluvana näoga. Veidi solvunud jõuluvana näoga, et ma talle kohe patsi ei löönud ja lihtsalt vaikisin.” Olga läks Hinnovist mööda ja pani pitsi lauale. Ta oli erutatud ja pingul. „Aga ma võtsin selle pakkumise loomulikult vastu. Võtsin vastu, aga siia tulles tuli selline imelik tunne peale, pettumus või nii. Ma sain lõpuks oma Nora, aga ma olen juba kolmekümne kaheksa aastane. Nora oli alles päris noor naine. Kas ma tohiksin teda üldse mängida? Ta on minu jaoks juba põlvkond noorem naine. Mis sina sellest arvad? On mul selleks õigust?” Pea veidi viltu, ärevuslaigud põskedel, vaatas ta Hinnovit.
Mees kehitas õlgu. „Minu arust võid sa neid mängida veel küll ja küll, kuigi minu kompetentsi sa selles asjas ju tead.”
„Aga sa tahaksid, tahaksid tõesti, et ma tuleksin siia teatrisse?” Ta astus mehe ette ning vaatas tollele otse silma. „Ütle, kas sina tahaksid seda? Päris ausalt?”
Ta nägi naise ootust, aga ei suutnud kuidagi vaimustuda.
