aga mitte väga vaimustatud, tänan sellegi eest.” Olga läks laua juurde ning valas endale konjakit. Istus siis laua taha ning süütas suitsu. Elevus temas oli kadunud.
„Võib-olla ma tulengi, aga võib-olla ka mitte. Kaks rolli, ja võib-olla rohkem ei tulegi midagi. Saan see aeg ka ema juures elada. Sinu eest hoolitsetakse nagunii hästi. Seda ma ei oska, Sveni eestki pole suutnud. Sul on jah kõik hästi. Ta on tubli, seda märkasin ma kohe. Sa abiellud temaga? Kohatu, aga siiski tunneksin huvi kui sinu endine naine.”
Hinnov vaikis. Jutt oli võtnud imeliku pöörde. Ja ometi Olga küsimus ei hämmastanud teda. Ta oli selle peale viimasel ajal isegi sageli mõelnud. Võib-olla peaks ta sellest Evaga tõesti rääkima?
„Ma ei tea,” sõnas ta kuivalt.
Jah, ta oli Evaga saanud lähedaseks. See kõik oli tulnud talle endalegi ootamatult. Põetades Evaga kahe peale Martat, jäi ta hiliskevadel järsku ise haigeks. Ta polnud mitu aastat haige olnud. Sügistalvised gripiepideemiad olid jätnud teda puutumata. Siberi karastus, oli ta kolleegidele poolnaljatades põhjendanud. Nüüd polnud see karastus teda kaitsnud. Ta oli öösel tundnud külmavärinaid ning hommikul oli temperatuur juba kolmkümmend üheksa. Palaviku ja tugeva peavalu tõttu võttis ta paar tabletti aspiriini ning jäi koju. Õhtul, kui Eva teda külastas, oli palavik aspiriiniga alla läinud, aga ta tundis sügavat nõrkust, lamas voodis ja higistas. Koputust uksele kuulis ta nagu läbi une. Algul ta seostaski seda unega. Ta oli näinud end koos Olgaga uuesti elamas nende abielu esimesel aastal Tartus Ülejõe korteris. Kõik oli olnud väga hästi ja kahtlemata olid nad õnnelikud. Silmi avades tajus ta veel seda õnnetunnet ja lamas edasi selle peale mõeldes. Esimene aasta oli olnud võrratu. Tülid, millest nad end nii kergelt sütitada lasid, tulid hiljem. Uuesti koputust kuuldes tõusis Hinnov vastumeelselt. Selg valutas. Aga võib-olla oli see terve päeva kestnud lamamisest? Ta läks aeglaselt pidžaama väel läbi toa esikusse. Küllap keegi haiglast, mõtles ta. Oligi, aga Evat ukse taga nähes oli ta sügavalt imestanud.
„Juhtus haiglas midagi?” päris ta naist endast mööda esikusse lastes.
Nad läksid avarasse kööki. Uks viis sellest Hinnovi ainsasse elutuppa.
„Ongi, aga seekord sinu endaga.” Eva seisis keset kööki ning vaatas teda etteheitvalt. „Seda ma arvasingi, et haige. Miks sa ei helistanud haiglasse? Keegi ei teadnud, mida arvata. Ja Marta küsis mitu korda sinu järele.”
„Mul ei ole telefoni. Kuidas Martaga on?”
„Endist viisi. Eks ta tasapisi hakka paranema. On sul midagi tõsist?”
„Lihtsalt palavik, aga juba langeb. Istu, ma keedan teed. Või soovid kohvi?”
„Kui võib valida, siis kohvi. Aga kui sa lubad, teen ma ise. Piisab, kui annad veidi juhatust.”
Hinnov lasi tal toimetada. Nõrkus oli siiski väga tugev. Ta läks elutuppa, istus ülestegemata aseme servale diivanil ning jälgis sealt Evat. Hämmeldus püsis temas edasi. Tõesti imelik oli Evat näha enda köögis. Evat, kes polnud siin varem kordagi käinud, kes oli paaril korral kutse pealegi keeldunud tulemast, ja tuli nüüd ise tema juurde. Naine kandis pikka kitsast helehalli seelikut ning helesinist džemprit. Tumedais lühikestes juustes paistsid selgelt hallid salgud. Aga ta on ainult kolmkümmend viis, mõtles Hinnov. Noor ja vana naine läbisegi. Eva sai nüüd valmis, valas kohvi kannu ja tõstis selle lauale. Otsis siis kapist kaks tassi ning võttis oma käekotist paki küpsiseid. Vaatas siis mehe poole.
„Kas joome siin või toon sulle voodisse?” küsis ta asjalikult.
„Kas sa kannad alati küpsiseid kaasas?” päris mees muiates.
„Küsimusele küsimusega vastates jõutakse vähe edasi. Aga olgu, ütleme siis, et kannan kaasas teatud hädaabi kordadel. Niisiis, kus me joome, toas või köögis? Loodan, et kui kõneenergiat säästad, jõuad kuidagi siiski kööki, sest ma olen halb teenindaja.”
„Loomulikult köögis, ma kavatsen homme tööle tulla.” Ta vedas ennast uuesti püsti.
„Homme ei tule sa kuhugi.” Naine vaatas teda murelikult. „Võib-olla ülehomme, aga kindlasti mitte homme. Näe, Marta ka ei tahtnud haige olla, aga praegu, kes seisab praegu tema eest? Kes aitaks? Hea, et veel haiglas. Aga kui ta oleks kodus, või sina, või mina – kui me oleme kodus, pole kedagi, kes ulataks klaasi vettki. Võta endale naine, Toomas, lihtne hea naine, kes hoiab kodu sooja ja puhta ning hoolitseb sinu eest.”
„Hästi, hästi, aga nüüd joome kohvi ning siis mine ära, sul on muudki tegemist,” sõnas Hinnov järsult. Naise sõnad ärritasid teda. Ta tõstis tassi ning jõi tusasel ilmel kohvi.
„Küll ma lähen.” Eva naeratas korraga. „Ma ei karda sind enam, doktor Hinnov. Juba tükk aega ei karda. Ja praegu oled sa väeti nagu laps. Aga lapse peale ei vihastata.”
„Seda me veel vaatame,” torises Hinnov, aga temagi muigas juba.
Eva vaatas teda leebelt. See oli imelik vajadus, mida ta tundis praegu selle mehega rääkides. Rääkides just nendest asjust.
„Sina, Toomas, pead meid naisi liiga nõrgaks, et usaldada enda kõrvale. Ja ehk mõtlevad teisedki tugevad mehed nõnda. Seepärast ei hooli te nõrkadest, otsite aina tugevaid. Aga te pettute, enamasti pettute. Just tugevad ei mahu teie kõrvale, nad ei taipa või ei taha loovutada teile ruumi, mida vajate. Targemad teietaolistest valivadki seepärast just nõrgad.”
„Hästi, niipalju siis meist, aga sina ise – oled sa tugev või nõrk?”
„Vist kahjuks tugev.” Eva naeratas. „Seepärast ma ei pakugi ennast sinu kõrvale. Ma tean retsepti tugevate meeste jaoks, aga naistega on asjad palju segasemad.” Ta vaatas kella randmel. „Ma hakkan nüüd tõesti minema.” Eva tõusis, aga jäi samas pikalt silmitsema ajamata habemega haige näoga Hinnovit. Uuesti muutus ta pilk murelikuks. „Mu jumal, Toomas, aga sa pole ju täna kindlapeale söönud. Ütle ausalt.”
„Ma ei tahagi. Hästi, kurat võtaks, mine juba.”
Aga naine ei näinud teda tähelegi panevat. Reipa pilguga vaatas ta enda ümber. „Sina ei aja mind kuhugi ära, doktor Hinnov. Lähen ise, aga enne söödan sul kõhu täis. Nii, nüüd näita mulle, kuidas sul see kokandus käib?”
Hinnov oli haige neli päeva ning Eva käis teda vaatamas igal õhtul. Iga kord tõi ta midagi kaasa, valmistas Hinnovile viimase tõrkumist tähele panemata toidu ning lahkus. Aga kui mees ühel õhtul jättis söömata, jäi ta järgmistel õhtutel kauemaks, jälgis valvsalt, et Hinnov tõesti sööks, ning lahkus alles pärast seda. Viimasel haiguspäeva õhtul see juhtuski. Eva praadis kulinaariast toodud kotlette, keetis kartuleid ning nad sõid. Seejärel asus naine pesema toidunõusid. Hinnov istus veel laua taga ning jälgis tema toimetamist.
„Ma tulen homme hommikul kindlasti tööle,” sõnas ta naisele. „Tee oma operatsioon hommikul ära ja ma opereerin oma luupõletikuhaige kohe selle järel. Kui jõuan, võtan ka selle põlvemeniski rebendiga sportlase ette.”
„Kas sa ikka oled nõnda terve?” kahtles Eva. „Paar päeva ongi ainult nädala lõpuni jäänud. Tuled hakkad uuest nädalast täie jõuga peale.”
„Ma ei taha siin kodus enam lesida,” tunnistas Hinnov. „Kui see kestaks veelgi kauem ning sa poleks tulnud kõik need õhtud, ma ei tea …”
„Oh, sa oleksid ehk kaotanud ainult kaalust mõned kilogrammid, nii nagu mina kaotasin võimaluse käia
