Hüvastijätt. Peeter Urm
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Hüvastijätt - Peeter Urm страница 8
„Ma ei saanud panna teda ju koridori,” sõnas ta ohates ja vaikis.
Hinnovgi vaikis. Raevu välja tuulutanud, mõistis ta nüüd paremini Evatki. Aga selge oli ka see, et Marta tuli sealt välja tõsta. Tuli teha seda silmapilk. Käsi juba ukselingil, pööras ta end naise poole.
„Viime ta sealt mujale, sa ütled talle tõtt, ta on kirurg ja mõistab.”
„Kuhu siis? Võtsin eile valves täis ka koridorivoodid.”
„Kuhu? Loomulikult siseosakonda.”
„Toomas, doktor Hinnov, ta pole sellega ilmaski nõus. Me rääkisime sellest temaga juba eile. Ta tahab, nõuab, et me jätaksime ta siia.”
„Kuidas pole nõus?” Hinnovi kulmud tõmbusid ähvardavalt koomale. „Tal on kopsupõletik ja neid ravitakse siseosakonnas, selge? Pole nõus …”
„Ma ütlesin eile talle sama, aga ta on ju Marta ja meie peaarst, muuhulgas. Ta tuletas ise seda mulle meelde.”
„Sooh …” Hinnov silmitses juba murelikult koridori, torkas siis käed endale kitlitaskutesse ning näis pidavat aru. „Olgu, ma räägin temaga ise,” andis ta järele, „lähme.”
Nad sisenesid palatisse. See oli väike kolme inimese palat akendega õue suunas. Marta lamas kohe ukseäärses voodis. Tekk lõuani tõmmatud, näis ta tukkuvat. Kuid vaevalt olid tulijad seisatanud voodi kõrval, kui ta silmad avas. Hetkeks riivas nende vaade Evat, kuid kinnitus kohe ahnelt Hinnovile.
„Tere hommikut, Marta,” kõnetas Hinnov teda lahkelt. „Mis siis sinuga järsku juhtus?” päris ta. Marta sügavalt haige välimus hämmastas teda. Alles eile näis Marta pigem väsinud. Jah, ta köhis, köhis ehk rohkem kui tavaliselt. Aga praegu see kahvatu hallika jumega nägu ning tõmblevad, õhku ahmivad sinakad huuled. Kuidas nad selle maha magasid? Raskekujuline kiirelt arenev infektsioon, kindlasti bakteriaalne – aga see on ju ülimalt ohtlik kõigile teistelegi siin palatis. Kasvõi tollele akna juures lamavale opereeritud puusaga naisele. Ja see teine, autoavariist saadud kõhutraumaga naine, kellel ta eemaldas rebenenud põrna … Marta tuleb kiiresti ümber paigutada. Eva on mõtlematu, mõtlematu nagu sageli. Ta leiab koha ja Marta mõistab, et nii peab.
Naine vaikis ning vaatas teda, tumedad silmad pärani. Aga Hinnovile tundus järsku, et Marta siiski ei näe teda. Ning korraga teda haaranud imelikus hirmuhoos kummardus ta sügavalt naise kohale.
„Marta,” sõnas ta tungivalt, „Marta, kuuled mind?”
„Jah.” Marta huuled liikusid. „Toomas, mul on halb … ma olen vist haige … Toomas, mis on minuga lahti?” Hääl oli nõrk, kuid tumedad silmad hoidsid Hinnovit ahnelt oma vangis.
„Sul on kopsupõletik,” sõnas Hinnov, muutes oma hääle võimalikult rahulikuks. „Me viime su üle sisehaiguste osakonda.”
Naine vaikis mõni hetk, kuid keha teki all oli tõmbunud pingule ning rappus siis raskes köhahoos. Huuled liikusid nüüd kiirelt, ahmides õhku. Siis vaibus kõik sama ruttu.
„Kopsupõletik?” kordas Marta. Tema hääl oli nüüd tugevam, aga oli näha, et see nõudis temalt vaeva. „Ma ei tea, võib-olla, aga sa ei tohi mind ära saata. Ma tahan siia jääda, Toomas.”
„Siia ei saa, siin on kirurgilised,” vaidles mees vastu. „See on puhaste lõikuste palat. Sa ju tead ise, Marta.”
Naine kuulas teda ja noogutas pead. Korraga huuled kõverdusid, Marta pilk libises uuesti üle kahe voodi ees seisva arsti ning Hinnov oleks võinud pea anda, et naine naeratas. Tõesti veidi imelik ja abitu oli see naeratus, pigem haletsusväärne kui rõõmustav.
„Sa siis … lõika midagi minust välja, kui sa muidu ei saa,” sõnas ta huuli vaevu kuuletuma sundides, „aga ma ei taha siit ära minna, ei lähe ka, kuuled …”
„Hästi, Marta, hästi,” nõustus Hinnov murelikult, „aga me paigutame su ümber.”
„Paigutage või tehke mis tahate, aga siit ei lähe ma kuhugi, te ei vii mind ära … ma ei luba … ma olen veel peaarst, Toomas. See on minu haigla.”
„Muidugi, sinu haigla ja sa jääd siia, Marta.”
Tal oli tulnud idee, iseenesest lihtne ja suurepärane. Muidugi, nad viivad Marta tema enda kabinetti. Muudavad lühiajaliselt selle palatiks. Andnud Evale märku, astusid nad koridori.
„Mida me teeme?” päris Eva murelikult. „Kuulsid, ta ei luba end ära viia ja jumala eest, ma ei mõista teda hukka. Ta on väga haige, Toomas. Kui ma ei teaks, et tal on kopsupõletik, mõtleks ma jumalteab mida. Kas üks kopsupõletik võib olla nii hull?”
„Nagu näed, aga me ei viigi teda ära. See võib kesta oma paar nädalat, eks? Hästi, ja seniks paneme ta omaenda kabinetti. Muudame peaarsti kabineti üheks korralikuks palatiks, paneme õeposti ja kõik. Mis sa sellest arvad? Vaevalt et ta sellele vastu hakkab.”
Eva mõtles järele ning noogutas elavalt. „Kindlapeale meeldib see Martale. Ta on oma kabinetiga väga harjunud. Me peame kokku kutsuma konsiiliumi, Toomas, see on väga raske kopsupõletik ja ma kardan tema pärast.”
„Raske muidugi, hästi, organiseeri siis oma konsiilium. Ma lähen nüüd operatsioonile. Aga kutsu sinna häid terapeute kokku.”
„Toomas, mul oleks palju parem meel, kui ta viibiks ühes korralikus siseosakonnas, aga me ei räägi talle auku pähe. Ta ei kuula mitte kedagi.”
Nad seisid teineteise vastas ja see oli imelik lähedustunne, mida mure neis tekitas. Mees noogutas teda silmitsedes.
„Jah, selleks on temas liiga palju Martat.”
Arstlik konsiilium toimus sama päeva pärastlõunal. Kuna haige viibis traumatoloogiaosakonnas, koguneti Hinnovi kabinetti. Konsultantidena olid kohale kutsutud Keskhaigla siseosakonna juhataja Lukas, pulmonoloog doktor Liiberg ja röntgenoloog Anti Viirmaa. Doktor Veimer, Eva Soone ja Hinnov ise olid samuti kohal. Uuriti röntgenfilmi ning käidi ka haiget vaatamas. Doktor Simon Lukas kuulas kaua Marta kopse, laskis köhida, pööras teda küljelt küljele ning tõmbus siis teistele ruumi tehes omaette nohisedes vaikselt eemale. Teisedki uurisid Martat, seejärel mindi tagasi kabinetti, kus üsna pea puhkes äge vaidlus.
„See on raske juhus ning ma ei saa üldse aru, miks haige siia toodi, täiesti valesse osakonda,” sõnas ägedaloomuline siseosakonna juhataja doktor Lukas teravalt. „Kui ta toodi valve ajal, oli valvearsti kohus parandada kiirabi viga ning saata ta kohe edasi. Pealegi, nagu me kuulsime, oli diagnoos kohe selge.”
Talle selgitati asja, aga Lukas kehitas ainult õlgu. „Ka peaarstid on haigetena meie jaoks eeskätt haiged,” ei lasknud ta end veenda. „Tuleb olla lihtsalt resoluutne.”
„See on raske laatuv kesksagara pneumoonia, ulatub ka alasagarasse. Need on tihti väga raske kuluga ja siin teda ravida on mõeldamatu,” toetas Lukast doktor Liiberg. „Kindlasti kaks antibiootikumi kõrgetes doosides ning vajadusel hapnik. Ma ei tea, kuidas siin sellega on?”
„Täiesti normaalne,” katkestas Hinnov teda rahulolematult, „on head õed, antibiootikumid, kupud ja hapnik – kõik