Kui kellegi käsi kerkis kõrva juurde, tõusime me nagu käsu peale ja läksime.
„Topeltkontroll, Euge, jällegi topeltkontroll,” litsus Hanuman läbi hammaste, sülitades nukulikule trotuaarile, kirudes maapõhja teemärgistust, musikaalseid valgusfoore, stende koolilaste joonistustega. Ta needis maapõhja iga McDonald’sit ja Spar Kioskit, õhupallidega ehitud puid lastekohvikute ümber…
Kord öösel suunas Hanuman kustes joa ahjusoojale burksiputkale, mis trügis vägisi otsa pehkinud, kuid siiski hooldatud kirikukökatsile. „Heh! Religioon on siin au sees samamoodi nagu pensionärid,” pobises ta püksiauku lahti tehes. „Kuid miskipärast ruttavad lapsed oma vanureid plejehjem’i12 saatma. Religioon eksisteerib selles riigis sügavalt rudimentaarsel kujul. Ta on olemas, kuid kusagil seal, plejehjem’is. Kapis, tolmune luukere… Jumal puhkab hullaris… Jeesus hullusärgis… Pastor uinutab oma kogudust jutlustega otsekui Juudas vitaminoolisüstlaga…” Ja nii edasi… ja nii edasi…
Ta itsitas ja soristas laisa joa sellele, mis kunagi oli ilmselt olnud kirikutrepp, aga nüüd saanud McDrive’iks. Ta kusi, kõndides pikkade kõverate jalgadega ümber parkimiskohtade. Põlesid ümmargused laternad, silma kargas maha aetud ketšupi jälg. Hanuman kusi häälekalt kollase plasttooli peale. Piirdel rippus surnud õhupalli nahk. Puud ohkasid vaikides. Hanuman kusi ümmarguse laua peale. Tähed värelesid, lipukesed laperdasid. Hanuman kusi potis kasvava väikese nulu peale. Hanuman kusi vitriinile. Hanuman kusi prügikastile. Hanuman kusi klaasuksele. Ta raputas viimaseid tilku maha sõnadega „…vaat niiviisi… vaat nii… tegin ma… teie uuele hamburgeriusule… vaat nii… vaat nii… persse…”
Sõnadega „ja sina müüsid ka ennast maha” sisenes ta Aalborgi pubisse, mille uksel seisis puust indiaanlane, käes kruus vahutavat puuõlut ja rinnal silt „Minagi valisin Tuborgi”. Kõverdas nägu iga kord, kui möödus kindlustusagentuurist. „Vaat kus istuvad tõelised vereimejadlibahundid,” rääkis ta. „Nad teenivad raha inimeste hirmu pealt!”
Naeris minu üle, kui märkas, et ma Rootsi või Norrasse minevale praamile nukralt järele vaatan. „Ära ole kurb, Euge. Sa ei jõuaks sellise praamiga nagunii kaugele,” rääkis ta mind õlale patsutades. „Laev, millel on Taani lipp, sõidab ainult Taani ja mitte kuhugi mujale…”
Teda ajas marru kõik, mida ta nägi üle kahe korra. Vikerkaar igas aiakeses. Tumedanahaline kolask suhkruvatiga. Valjuhäälne lauluke „Looney Tunes’ist”, mille saatel tiirutas linnakestes ringi pühademunaks maalitud jäätiseauto. Kuhu me ka ei läinud, kuulsime neid kimedaid megafonihuilgeid ja piilupart Donaldi naerukõginat, misjärel ujus pildile see totakas, multikategelasi täis joonistatud auto. Ma käisin välja oletuse, et meid jälitatakse, ent Hanuman valas mind üle põlglike pilgetega: „Neid autosid on kümneid! Ära ole paranoik, Euge!”
Ilusa ilmaga harjutasid iga kooli juures tüdrukud oma etteasteid: punasesse ja kuldsesse riietatud nägusad trummitüdrukud keerutasid, viskasid kõrgele ja püüdsid osavalt kinni hõbedaselt sätendavaid tokke, aga eemal tegid tedretähnilised trikoos trullad „Gimme baby one more chance’i” saatel võimlemiskujundeid. Me sättisime end pingile istuma ja suitsetasime, suitsetasime ja vaatasime nende harjutamist, jõime vett ja limpsasime keelt.
Sildid, kirjad igal sammul, igal teisel seinal kolmas grafitipõlvkond; valgustatud teeservad, helkur igal püksisäärel ja varrukal; pildid, triibud, postid, nooled jalgratturitele, korralikult üles rivistatud kalmud. Punases vormiriides kirjakandja pruunil jalgrattal. Kojamehed oranžis. Postiljon kõlistas neile kella ja lehvitas. Nad lehvitasid talle vastu ja lasid edasi – ajasid pagevaid punaseid, kollaseid, pruune lehti õhulisteks vihkudeks… Lehed tõusid lendu, keerlesid, langesid, hüplesid, veeresid, uperpallitasid, pühkusid kokku suurde hunnikusse ning juba kugistas neid miniauto, mille roolis oli kõhetu vanaldane naine.
„Hehahoo!” hüüatas Hanuman. „No on alles riik! See maailm on kokku pandud nagu konstruktor, ainult et seda ei saa lahti võtta… See on niimoodi kokku pandud, et sellest võib aru saada ainult see, kes on seal sündinud… Nagu ka nende kuramuse keel, raisk…”
„Vaata neid inimesi, Euge!” karjus ta mulle. „Nad ei ela, nad mängivad elu. Nad mängivad elu samamoodi nagu Monopoli või Bingo Lotot. Nad vaevad iga sõna nagu Egiptuse jumalad südameid! Nad kompavad sind nagu turvaväravad poeuksel! Nad näevad, et sa oled rohtu suitsetanud, isegi kui see oli eelmisel aastal. Nad haistavad sinu kuse lõhnast, et su viisa on ammuilma lõppenud. Nad loevad sinu silmist geneetiliselt päritud alkoholismi ja orjuse. Nad varastavad sinult südame enne, kui sulle selle olemasolu meenub. Ja seejärel istuvad oma tagasihoidlikusse Volkswagenisse ja sõidavad aiapeole, aga sina jääd nende põllule seisma nagu rapitud hernehirmutis. Varesed situvad sulle pähe, sellal kui nemad mugivad kusagil oma sõprade aias vorstikesi ja kulistavad õlut ja neil pole sinust sooja ega külma… Nad unustavad su igaveseks! Nad lihtsalt igavlevad! Said aru?! Mida muud neilt värdjatelt oodata…”
Ilukõnehood käisid tal tavaliselt peal sompus ilmaga. Me sattusime sageli paksu udu sisse, sest kõndisime jalgsi nagu ehtsad Taani landevejsridder’id13. Bussiraha ei olnud võimalik kokku kraapida. Piletite võltsimist ei õnnestunud meil käppa saada. Ja ka sõita, sõita polnud meil kuhugi.
„Miks peaksime pileti peale raha raiskama, kui me ei tea, kuhu sõita?” rääkis Hanuman löödult. „Ütle, kas sina tead, kuhu me lähme?” küsis ta minult. Ma ütlesin, et ei tea. „Ja mina ka ei tea!” karjus Hanuman. „Mina ka ei tea!” Ta oli minuga äärmiselt avameelne. Ta ei teadnud enam, kuhu kõmpis, ega varjanud seda. Aarhusi ta enam ei kippunud, ta sülitas Aarhusi peale, see idee lahkus temast koos viha, vahu, higi, kisaga… Niipea kui raevupurse läbi sai, oli Aarhus tal meelest läinud ja rohkem ei meenutanud ta seda kunagi, nagu poleks sihukest linna üldse olemaski! Mul jäigi seal käimata ja kontrollimata, kas seal on idamaa turg või ei ole. Aarhus oli unustatud ja meil polnud enam sihti – vantsisime asu leidmata mööda teed edasi, ühest linnakesest teise, otsides pilguga kõike, mis ripakil. Jyllandi kõnnumaa imes meid nagu mülgas järjest sügavamale oma põldude vahele.
Me tühjendasime peenrahapurke peremehetutel maasika-, redise-, porru-, lillelettidel; aususele toetuvaid müügilette sattus ette päris sagedasti, kuid raha oli seal vähe, kõndimist oli palju… Me ajasime taskusse kõike, mis näppu jäi, ja löntsisime edasi, krõmpsutades porgandeid, rediseid… Hanuman kõlistas taskus münte, pomisedes, et juba on taskupõhja peenraha siginenud, asi seegi, asi seegi…
Me jõime külma piima talunike külmkappidest, mis olid täpselt samamoodi tee äärde pandud, ajasime juustu ja münte taskusse, kiirustasime teelt jalga laskma. Ma keelitasin teda keerama põldude vahele, et külmikust või letilt raha kadumise avastanud talumehed ei tormaks meile autoga järele. Hanuman torises, kuid nõustus. Me sattusime sompu, sumpasime udus, ekslesime, jõudsime välja tee peale, lonkisime huupi, jõudsime tagasi leti juurde, kus olime tuulanud enne, kui murdsime lahti külmkapi. Hanuman ärritus, kirus, vandus, et tema rohkem põldudel ei luusi. Rääkis igasugu jama. Et aurumoodustised, geisrid, purskavad allikad ja udud on temas lapsest peale hirmu tekitanud. Tal olevat olnud foobia. Rääkis isegi loo, kuidas nad olid lastena Chandīgarhis mingis vabrikus ringi luusinud ja tema rumal vend oli vist mingit kangi tõmmanud või ventiili keeranud, nii et igast küljest oli auru pursanud, hirmsa pahinaga. Hanuman olla silmapilk pimedaks jäänud, kuna prillid läksid uduseks, ta tormas vabrikus ringi, jooksis torude otsa. Esimene langetõvehoog oli teda tabanud sealsamas, masuudi ja omaenda kuse loigus. Ta kaotas teadvuse. Töömehed leidsid ta ja kandsid kätel auru seest välja.
Ma naersin, ütlesin, et üksainus juhtum ei saa põhjustada foobiat, pealegi ei ole niisugust foobiat üldse olemas ja kui olekski, ei saaks see niisama lihtsalt tekkida. Sihukese tühja asja pärast! Rääkimata langetõvest… Ma ütlesin, et ta vajab analüütikut. Hanuman
hooldekodu – tn k.
maanteerüütlid – tn k. Niiviisi kutsutakse Taanis irooniliselt püsielukohata hulkureid, neile on iseloomulik eriline välimus: veidrad rõivad, rohkelt rinnamärke, tassivad seljas kotte, teekanne, rulli keeratud madratseid; sageli on neil käru ja koer; arvatakse, et nende eluviis on tingitud protestivaimust.
